Lastega ja lastele

Auhinnaga „Lastega ja lastele“ täname ja tunnustame inimesi ja organisatsioone, kelle uued algatused või pikemaajaline tegevus on positiivselt mõjutanud laste ja perede käekäiku.
Tunnustusauhinna taotluste voor on avatud 15. aprillini.

Esita taotlus

Viktoria Korpan: aitan, kui teised näevad

Postimees

Eestis on küllalt võimalusi, kuidas abivajajaid abistada. Näiteks said tänu kümnetele tuhandetele anonüümsetele annetajatele üle Eesti tuhanded lapsed teatrisse. Aitäh teile, head inimesed!

Aidata võib ka mitterahaliselt, annetades asju, annetades oma aega – tulles vabatahtlikuks toidupanka või viies sinna oma aias kasvatatud õunu.

Ühesõnaga, põhimõte on lihtne: sul on süda sees ja tahad aidata, ja sul on midagi anda – oma (kui sa just Robin Hood pole) raha, oma aega või asju –, võtad jalad alla või telefoni kätte või istud arvuti ette – tehtud. Tänutäheks saad hea enesetunde (kunagises menuseriaalis «Sõbrad» oli terve episood pühendatud sellele teemale, et tegelikult pole isetuid tegusid olemas, kõik päädib sellega, et sa tunned end pärast teise heaks tehtut mõnda aega hästi, ja seega pole see isetu).

Meie ajal saad annetada ka seda, mis on kohe eriti suure vaevaga saavutatav – klikki. Sotsiaalvõrgustikes postitavad kasutajad, tihtipeale süvenemata, millega on tegu, mõnikord edasi selliseid pilte: abitu imik kuvöösis ja üleskutse, et kliki, siis saab see imik mingi ühiku raha. Ei tea, kas on sellistel pildikestel tõeline organisatsioon taga, kuid see tundub alati olevat mingi absurdinali. Põhimõte, et vaatame, kelle valu on suurem või kellele tuntakse rohkem kaasa, ja seda aitame, tundub perversne ja isegi kuritegelik. Kui tegemist on meditsiinilise probleemiga, on loogiline, et aidatakse eeskätt seda, kelle probleem on suurem ja pakilisem.

Sellist lähenemist olen märganud ka eestikeelses keskkonnas. Suure panga nime kandev heategevusorganisatsioon kuulutab Facebookis, et me tahame aidata ja kinkida lastele õunu. Väga tore. Mitte väga kauneid õunu olen turul näinud 80 senti kilo, odavamad Poola omad on 60 senti, ilusate Eesti omade kilo eest küsitakse 1,5–2 eurot.

«Klikkides annad märku, et pead tähtsaks vanemliku hoolitsuseta laste teemat ning soovid ka tulevikus meiega koos kaasa mõelda või panustada turva- ja asenduskodudes elavate laste heaks. Iga klikiga lisandub lastele mõeldud «õunakorvi» 1 kg vitamiinirohkeid eestimaiseid õunu. Näita, et hoolid! Üheskoos suudame rohkem!»

Selle ajaga, kui too reklaam sai kujundatud ja üles riputatud, jõuaks paar inimest kastid auto peale visatud (praegu on üle 1000 kliki) ja need õunad Toidupanka või muule organisatsioonile ära viidud. Ja kui keegi äkki üldse ei klikiks (FB kukub kokku vms), kas see siis tähendaks, et Eestis pole abivajajaid? Milleks selline väljapressimine? Suure panga jaoks ei ole 2000 eurot (kui võtta kõige kallimaid õunu) ju see summa, mille pärast väga põdeda. 2000 eurot on üsna köömes. Aga niisama vaikselt ja anonüümselt neid õunu ära ei saa viia. Siis ei näe ju keegi, et ma olen heategija. Tuut-tuut!

Allikas Postimees
 

Osale heateos Täname Sind abi eest, kui oled meie heategevusprogrammi juba toetanud või kavatsed seda teha tulevikus. Sõlmi püsikorraldusleping summas 3 eurot kuus või aita ühekordse annetusega.

Meediakajastuste arhiiv