Lastega ja lastele

Auhinnaga „Lastega ja lastele“ täname ja tunnustame inimesi ja organisatsioone, kelle uued algatused või pikemaajaline tegevus on positiivselt mõjutanud laste ja perede käekäiku.
Tunnustusauhinna taotluste voor on avatud 15. aprillini.

Esita taotlus

Varjupaiga lapsed võtavad nii heast kui halvast parima

Pärnu Postimees

„Sõime pitsat, palju jäätist, proovisin esimest korda krevette,“ hõikavad SEBi heategevusfondi toel Helsingis Linnanmäki lõbustuspargis käinud Pärnu pereabikeskuses ajutise kodu leidnud lapsed, kui esimesena pähe tulnud muljeid jagavad.

Esialgu ei kõla just lõbustuspargi moodi, ometi on needki meenutused oluline osa laste varjupaiga praeguste elanike sellesuvisest oodatuimast sündmusest. Nii nagu selle tähtsa päeva lahutamatu osa on laeva- ja isegi bussisõit. 

Emma (15), Klaara (13) ja Andrei (12) pakatavad muljetest ning puistavad kirjeldusi, kellele milline atraktsioon kõige enam meeldis. Piia (11, nimed muudetud – V.R.) hoiab esialgu eemale. Ta leiab selleks hea põhjuse: oleme kogunenud juttu ajama äsja pereabikeskuse hoovi püstitatud mängumajja – sellegi kinkis lastele SEBi heategevusfond – ja see on ju pisike. Õige pea on juturingis temagi. 

Mis oli kõige vahvam? „Ameerika mäed!“ teatab Emma. Et nii mõnegi atraktsiooni peale ronimiseks on vaja kõvasti julgust, seda võisid mõelda vist küll ainult pereabikeskuse juhataja Irene Peterson ja tegelusjuht Jaana Loob, kui koos lastega Ameerika mägede kaelamurdvaid kurve võtsid. 

„Tagurpidi karussell oli Ameerika mägedest parem!“ teatab Klaara oma eelistuse. Ega ta saagi arvata sama, mida Emma, nad on ju õed! Juba põhimõtte pärast ei maksa ühte meelt olla. See-eest on Piiagi karussellist vaimustuses. 

„Mulle meeldis rakett,“ ütleb Andrei. Igaks juhuks kaks korda. 

„Kummituste maja,“ jätkab Emma enim muljet avaldanud meelelahutuste loetelu. „Ma ei teinud teist nägugi“. 

„Mind natuke ehmatas,“ tunnistab Andrei ja selgitab, et õuduste majja minnes pannakse ette 3D prillid, mis teevad muidu mitte üldse hirmsaid asjad jubedaks. 

Piia ja Klaara püstitasid lõbustuspargis lausa rekordi, kui kuraditosin korda järjest paadiga vee pritsides järske langusi võtsid. „Riided said märjaks,“ konstateerib Piia.

Kui lapsed võrdlevad äsja Pärnust lahkunud tivolilt Linnanmäki lõbustuspargiga, on arvamus ühene – kohaliku kahjuks. „Soomes on jõhkram,“ rõhutab Klaara, ja see tähendab sulaselget tunnustust. 

Igal ühel oma lugu
Pereabikeskus on ühtaegu nii varjupaik, asenduskodu, päevakeskus kui perekonnas hooldamise korraldaja ja tugiisikuteenuse pakkuja, teises majas Metsa tänaval asub pereabikeskuse psühholoogiateenistus. Praegu viibib keskuses ajutiselt üks ja püsivalt kolm last ning üks nooruk, staaźikaim, on siin olnud seitse aastat. Irene Petersoni ütlust mööda on linnalastel pisut lihtsam, sest varjupaika tulles säilib midagigi nende varasemast elust, olgugi selleks lasteaed või kool koos tuttavate kaaslastega. Maakonnast tulnul pole sedagi pidet. 

Kuidas varjupaika satutakse? Peterson ohkab: igaühel on oma lugu. 1991. aasta sügisest tegutsevasse varjupaika on toodud järelvalveta lapsi, kes sageli ei oska isegi oma nime öelda. „Küll on juhtunud, et meie teame politseile öelda, kelle nad tõid, sest oleme juba kokku puutunud,“ lausub juhataja. 

Varjupaigas on ajutise kodu leidnud nii perevägivalda tundnud lapsed kui vanaema surma üle elanu. Vaesus, vanemate suutmatus või tahtmatus lastele vähegi ei sobivaid kasvutingimusi luua, ema-isa haigus või töö kodust kaugel, teismeliste konfliktid vanematega … Põhjusi on palju. 

Siia võivad sattuda lapsed koos vanema(te)gagi. Siis on tegemist ajutise eluasemeprobleemide või lähisuhete vägivallaga. Järjele on aidatud otse sünnitusmajast tulnud noori lapsevanemaid, kes oma maimukesega üksi midagi peale hakata ei oska. 

Juhataja teab, et mõni laps või pere häbeneb ja püüab igati varjata, kui on varjupaiga abi palunud. Kui laps jääb pikemaks ajaks, on loomulik, et näiteks klassijuhataja on olukorraga kursis, sest suhtleb ju pereabikeskusega. 

Suvi tegusam kui enamikul
Emma, Klaara ja Andrei ei ole oma klassikaaslaste ees saladuseks teinud, et elavad varjupaigas. Ja kuigi Piia läheb õhtu saabudes koju, tunneb temagi end varjupaigas hästi. Siin võetakse sageli midagi huvitavat ette. 

Kui lapsed hakkavad oma ja klassikaaslaste suvevaheaega võrdlema, ei ole neil kahtlustki, et varjupaik suudab neile enamikust kodudest rohkemat pakkuda. 

Suvesse on mahtunud laagerdamisi skaudi- ja gaidilaagris, Urumarjal ja Jõekääru kämpingus, kanuusõit, basseinipidu, suplused, kinos käigud ja bowlingu turniirid, koduks kujunenud varjupaigas on arvutid, suure ekraaniga televiisor, saab joonistada, muusikat kuulata, lugeda. Elevust tekitab äsja kingitud Playstation koos teleriga. 

Aga päriskodu soojust ja vanemate armastust ei asenda miski. 

Andrei on oma sõpradele kirjeldanud elu varjupaigas ja mõni koolikaaslane on lausa õhanud, et tahaks ka sinna, kuidas saaks. „Kui juhtub paha asi, saab siia,“ on Andrei neile selgitanud. Sõbrad on seepeale mõttesse jäänud. Mõni on pärast järelemõtlemist öelnud, et küllap sel juhul temagi vastu võetaks, kui ta tuleks. 

Tulevikuplaanid paigas
Emma läheb 1. septembril 9. klassi ja teab täpselt, mida aasta pärast tegema hakkab. „Lähen kutsekasse ja õpin juuksuriks,“ on tal valik tehtud. 

Klaara nii kindel veel pole, tema kaalub politseiniku ja modellitöö vahel. „Ma ei tea, kumb on parem,“ väljendab ta oma kõhklusi. 

Andrei tahab päästjaks saada. Sellega seoses on tal üks mure – väiksena pani ta oma lemmikmänguasja põlema ja ta ei tea, kas niisuguse töö peale sobibki. Kui nii kasvatajad kui kaaslased on üheskoos asja arutanud, jõuab Andrei järeldusele, et see kogemus ongi tekitanud temas soovi tuld kustutada. Piia arvab, et tal on tuleviku plaanimisega aega, tema veksleid välja ei käi. Aga vetelpäästja võiks olla küll. Kuigi see on esimene kord, kui Piia niisuguse mõtte välja ütleb, on kaaslased kindlad: sellega saab ta hakkama. Piia on hea ujuja. 

Oma ujumisoskuse kinnituseks vedas Piia lausa kihla, et ujub üle Pärnu jõe ja siis tagasi. Ujuski teisele kaldale, aga kihlvedu ei võitnud. Ehk hakkas vetelpäästjaks saamise mõte just siis idanema. Irene Petersoni ilme reetis, et ülejõe ujumise teema võtavad nad veel jutuks. 

Triin Lumi, MTÜ SEB Heategevusfondi tegevjuht:
„Varjupaigas peatuvatel lastel pole tihtipeale olnud võimalust sõita välja oma kodulinnast, seega on suvelõpu reis paljudele lastele esimene välisreis elus. Sellel reisil on varjupaikades peatuvatel lastel võimalus olla laps ja lustida südamest, ilma et peaks täiskasvanu asemel vastutuse rolli oma õlul kandma. 

Tavapere laste suvi on täis koostegemisi ema ja isa, õdede ja vendade ning vanavanematega: linnakodus toa remont, maakodus piknikud ja koosolemised sugulaste-sõprade juures, ühised tegemised peretuttavate lastega, mõnusad jutuõhtud ema kaisus, isaga jalgratast parandades ja tuhat ettevõtmist igas päevas.

Just need on tegemised, millest varjupaiga lapsed ilma on jäänud, sest neil pole kõrval kallist inimest, kellega koos maailma avastada. „Suve kolm tippsündmust“ ei asenda pere lähedust ja soojust.“ 

Päevateema tsitaat
„Varjupaiga lapse elu on keeruline, tihtipeale hoopis teistmoodi toimetulekute ja oskustega,“ mõtiskleb Triin Lumi, kes teab, et nendel teemadel, mis puudutavad last ennast, tema tundeid ja kogemusi, on lapsel raske rääkida. 

Reisid
MTÜ SEB Heategevusfond korraldab koostöös Tallink Grupiga varjupaigas peatuvatele lastele suvelõpu reise Helsingisse. Tänavu käidi Linnanmäki lõbustuspargis, varasematel aastatel on külastatud huvikeskust Heureka, meremuuseumi Sea Life ja Korkeasaari loomaaeda. Reisidel osalevad lapsed Tallinna, Harjumaa, Pärnu, Narva, Sillamäe, Kiikla ja Tartu laste varjupaigast. Allikas: MTÜ SEB Heategevusfond.

Allikas: Pärnu Postimees

Osale heateos Täname Sind abi eest, kui oled meie heategevusprogrammi juba toetanud või kavatsed seda teha tulevikus. Sõlmi püsikorraldusleping summas 3 eurot kuus või aita ühekordse annetusega.

Meediakajastuste arhiiv