Tunnustusauhind „Lastega ja lastele“

Aita tunnustada lapsi, noori ja täiskasvanuid, organisatsioone ning ühendusi, kes oma algatuste või pikaajalise tegevusega on oluliselt panustanud laste ja noorte heaolusse!

Taotlus kandidaadi esitamiseks

Väikesed jalkapoisid telekas on väljakul tegelikult suured!

Eesti Jalgpalli Liit korraldas sel suvel juba seitsmendat korda 6–12-aastastele vutihuvilistele suvelaagrid, mis toimusid Eesti eri paikade – Tallinna, Laagri, Keila, Tabasalu, Kiili, Kose, Koeru, Viljandi, Põlva, Tartu, Ülenurme, Pärnu, Kihnu, Valga, Haapsalu, Vinni, Tamsalu, Võru, Iisaku, Toila, Väätsa, Ahtme, Narva, Kuressaare, Kärdla, Sillamäe ja Kilingi-Nõmme – jalgpallistaadionidel 9.–13. juunini ning 11.–15. augustini. EJL-i noorteprojektide juhi Teet Allase sõnul on jalgpallilaagrid laste hulgas väga populaarsed ning ka sel aastal osales üle 1500 lapse.

Asendus- ja turvakodudest üle Eesti osales kokku 85 last

SEB Heategevusfondi toetusel said Eesti asendus- ja turvakodude lapsed registreeruda laagritesse tasuta. Juunis osales laagrites kokku 43 ja augustis 42 poissi-tüdrukut: Haiba lastekodust (2 last), Tallinna Lilleküla Keskusest (3 last), Tallinna Lastekodust (5 last), Järvamaa Lasteabikeskusest (5 last), Kohtla-Nõmme Lastekodust (4 last), Keila SOS Lastekülast (kahest majast kokku 9 last), SA Perekodust Viljandimaal (6 last), SA Elva Perekodust (neljast majast kokku 22 last), Vinni Perekodust (8 last), MTÜ Maria ja Lapsed asenduskodust Tudulinnas (kahest majast kokku 4 last), Valga Lastekodust Kurepesa (3 last), SA Taheva Sanatooriumist (4 last), Laste Hoolekande Asutusest Lootus (6 last) ning SA Tartu Perekodust Käopesa (4 last).

Asendus- ja turvakodude lastele andis jalgpallilaagris osalemine eelkõige palju positiivseid emotsioone. Sportlikku tegevust pakkuvad laagrid andsid lastele peale sporditegemise ka võimaluse eakaaslastega suhelda ning mõõtu võtta, kogeda hakkamasaamist väljaspool kodu ja näha põnevaid jalgpallivõistlusi.

Laagrist said osa võtta nii need lapsed, kes käivad jalgpallitrennis, kui ka lapsed, kellele see spordiala varem väga tuttav polnud. Artur ja Madis, kes enne polnud jalgpalliga eriti tegeleda saanud, olid jalkalaagrist vaimustuses. See andis edasiseks stiimuli jalgpalli ja spordiga tegeleda ning aitas mõlemal poisil, kes perekodus alles uued, oma olukorda paremini sisse elada. Laagri tegevuses ei osalenud mitte ainult poisid, vaid ka paljud tüdrukud, kes ei jää kuttidele mänguväljakul sugugi alla. Paljusid lapsi ärgitas just see laager valima oma hobiks jalgpalli ja võib-olla tulevikus koguni tippsportlase karjääri poole püüdlema.

Ka tüdrukud on head „mängumehed“

Anne ja paljude teiste laste arust olid kõige toredamad treenerid. “Nad kõik olid super-cool’id ja ma õppisin jalgpalli nii hästi mängima, et sain kohe medali,“ rõõmustas tüdruk. Kertu ja Alice olid vaimustuses uutest sõpradest ja Kertu märkis eraldi ära, et sai oma jooksuisu tänu laagrile lõpuks ometi täis joostud. Kasvatajad aga täheldasid, et tüdrukud olid jalgpallilaagrist vast enamgi vaimustuses kui poisid. Võimalik, et see oli tingitud sellest, et poisid mängivad muidu ka vabal ajal jalkat, tüdrukud seda tavaliselt ei tee. Igapäevased jalgpallitreeningud ja harjutused pakkusid paljudele tüdrukutele silmnähtavalt naudingut ja rõõmu, poisid olid vähem emotsionaalsed. Küll aga olid poisid palju energilisemad ja värvikamate kirjeldustega peale FC Flora ja Nõmme Kalju jalgpallimatši, kuhu neid sõidutati pealtvaatajatena kaasa elama.

Raigo tundis peale jalgpalli laagris rõõmu ka rohketest võimalustest ujumas käia ning uuest jalgpallirõivastusest, olles kindlasti valmis ka järgmisel aastal osalema. Uus jalkavorm, mis esimesel päeval selga anti ja mis laste suureks rõõmuks neile päris endale jäi, valmistas siirast rõõmu kõigile. Nii mõnigi laps õppis seetõttu ka oma riideid paremini hoidma, märkasid kasvatajad.

Muidugi tunti head meelt ka uute oskuste üle, mis laagrist kaasa saadi. Vitja oli vaimustuses oma triblamisvõime arengust ja teadmisest, et tavalise tõkkejooksu saab jalgpalli abil hoopis põnevamaks muuta. Ka 10-aastane Andrus hindab uusi omandatud oskusi – triblamist, söötmist ja löömist ning võistluskogemust. Nii mõnigi poiss peale tema märkis veel ära, et kuigi talle meeldis olla rohkem väravavaht, oli ka ründajana ning ühtse meeskonnana tegutsemine vahva. Kõik lapsed rõõmustasid väga ka viimasel päeval saadud diplomite üle.

Robert oli alguses natuke nukker, kuna teine tema maja laps ei saanud laagris osaleda. Pärast esimese päeva lõppu oli poiss aga väga rahul, et ta siiski laagrisse läks ja palus ennast juba uueks aastaks kirja panna. Sisukad päevad täis sporti ja suhtlemist uute sõpradega õpetasid lastele muu hulgas ka koostöö tegemist, andes väärtusliku kogemuse, kuidas väljaspool asenduskodu hakkama saada.

Kuigi laagrid olid korraldatud kuni 12-aastastele lastele, said kokkuleppel treeneritega mõnes laagris osaleda ka pisut vanemad poisid, kes oskasid saadud võimalust vääriliselt hinnata, jäädes treeneritele oma tublidusega silma. Võib-olla on neil võimalus järgmisel aastal koguni abikohtunikena kätt proovida! Unustamatu mulje jättis lastele ka A. Le Coq Arena külastamine - Eesti esindusväljakul jalgpalli mängimine oli elamus, mis jääb meelde kogu eluks.

Oskar osales Keilas jalgpalli suvelaagris juba viiendat korda – täpselt sama suur on ka tema jalgpallitrennis käimise staaž. Oskari arvates oli suvine laager vahva vaheldus talvisele trennile. 5-aastane Marcus ja 8-aastane Riina käisid esmakordselt sellises jalgpallilaagris, omandades palju põnevaid teadmisi mitte ainult jalgpallist. Nii leidis Marcus, et huvitaval kombel on jalgpallipoisid televiisoris üsna väiksed, kuigi päriselt on nad ikka suured! Nii mõnigi laps tabas murul jalkastaare vaadates ära ka selle, et jalgpall võib olla töö, millega on võimalik isegi raha teenida.

Kuigi Arturil oli laagri ajal käsi kipsis, oli ta kõige tragim osaleja. Igal hommikul poisil silm säras vaatamata vihmasele ilmale. Tavo aga kahetseb tagantjärele, et ta ühel päeval ei osalenud, kuna kukkus ja käsi oli väga, väga valus. Poiss arvas, et kõik kogu aeg ainult teda „niidavad“ – selgeks sai, et meeskonnatöö võib olla üsna raske ja vahel tundub, et põgeneda ning üksi nurgas konutada on lihtsam... Siis aga tahaks jälle koos teistega jalgpalli mängida.

Omad õppisid kokku hoidma

Kuigi nii mõnegi kasvandiku hakkamasaamine võõras grupis tekitas etteulatuvalt kasvatajates pisut muret, selgus, et asjalikud ja rahulikud treenerid saavutasid lastega hea kontakti ning suutsid maandada ka rahutumate tegelaste energiat, suunates selle oskuslikult palliplatsile ja kehalisse tegevusse.

Mõni laps aga pelgas esialgu pisut laagisse minekut, kus kõik tundus hirmutavalt võõras. Näiteks 11-aastane Danik, kellel trennikogemust üsna rohkesti ja iseloomgi sugugi mitte kõige tagasihoidlikum, teatas mõni päev enne laagrit, et tegelikult ta ikka ei tahaks üldse minna. Ta küll ei osanud selgitada, mis teda pelutab, aga küllap oli selle põhjuseks hirm uue olukorra ja harjumatu spordialaga hakkamasaamise ees. Kasvatajate julgustamise toel sai poiss aga oma hirmust üle ning laager osutus Daniku jaoks vägagi edukaks. Lasteaias käivad poisid Nikita ja Sergei seevastu ei osanud midagi karta ning said enne laagrit uhkelt lasteaias kõigile teatada, et nemad järgmisel nädalal aeda ei tule, sest nendel on tähtsamatki teha. Ja kui siis esimesel laagripäevahommikul igaüks nimepidi ette kutsuti ja jalgpallivormid välja jagati, oli uhke tunne tõesti – ja seda mitte ainult lastel, vaid ka kasvatajatel.

Ira oli platsil ainus tüdruk ja sai poiste kambas väga hästi hakkama. Tema puhul märkasid peretöötajad, et ta oli laagriõhtutel hoopis rahulikum ja heatujulisem kui muidu, ilmselt sai tüdruk oma sisemise rahutuse ja stressi palliplatsil välja elada. Iraga koos olid laagris ka tema kaks venda ning kui kodus tekivad neil tihti omavahelised konfliktid, siis tundub, et koos laagris olek sünnitas ühtekuuluvustunnet – võõras seltskonnas mitte ei näägeldud omavahel, vaid hoiti kokku ning suurem vend Artjom hoidis noorematel silma peal nagu ühele vanemale vennale kohane.

Kui enne oli hommikune ülestõusmine nii mõnelegi peagu ületamatu ülesanne, siis laagrinädalal polnud vaja kedagi mitu korda äratada, märkis ühe perekodu vanem. Ja õhtul polnud vaja kellelegi meelde tuletada, et on magamamineku aeg. Päev otsa õues mütata oli mürakarudelegi paras väljakutse. Ühel õhtul tundus pereemale, et kuidagi liiga vaikne on majas – kell ei olnud veel üldse palju ja õhtusöök oli söömata ning tavaliselt sellel ajal väiksemad poisid mängivad nii, et neid on terves majas kuulda ja näha. Kuna vaikus on ühele kogenud lastekasvatajale ohumärk, siis läks pereema uurima, milles asi. Ja oh üllatust – Sergei oli end mõnusasti diivanile kerra tõmmanud ja magas nii magusat und, et isegi väike Artjom, kes muidu kellelegi asu ei anna, toimetas kõrval hiirvaikselt oma mänguasjadega, et mitte Sergeid äratada.

Pärast laagrit on peretöötajad märganud Sergeis ka hoopis rohkem püsivust – näiteks suutis ta telekast multifilmi vaadates filmi süveneda ja selle algusest lõpuni ära vaadata – varem jooksis ta alati vahepeal ringi, olles möödaminnes natuke teleka ees ka... Igal juhul reedeks olid lapsed juba parasjagu väsinud, aga siiski kurvad, et laager otsa saab. Kõik olid uhked oma diplomite üle ja arvasid, et kui järgmine kord võimalus avaneb, tahavad nad kindlasti veel minna. Mõni pisike noormees lubas kindlasti hakata sügisel jalgpallitrennis käima. Kokkuvõttes oli sellel lühikesel laagril lastele palju positiivset anda: hea ööuni ja tervislik ajaviide, huvi jalgpalli vastu ja soov treeningutega edasi tegeleda, uued sõbrad, meeskonnavaim ja see mõnus tunne, et „ma sain hakkama!“.

Triin Lumi
MTÜ Heategevusfond

 

Osale heateos Täname Sind abi eest, kui oled meie heategevusprogrammi juba toetanud või kavatsed seda teha tulevikus. Sõlmi püsikorraldusleping summas 3 eurot kuus või aita ühekordse annetusega.