Triin Lumi: kaitset vajavad lapsed muutuvad üha enam postipakkideks

1.06.2012
Uudised

Eestis leviv praktika, mille kohaselt lapsevanemate hooldusõigust püütakse viimase võimaluseni säilitada, muudab lapsed "postipakkideks", kes jäävad isikutena tagaplaanile ja kellele elumuudatuste põhjused ning asenduskodus ooteseisundis viibimine jäävad arusaamatuks, kirjutab MTÜ SEB Heategevusfond tegevjuht Triin Lumi.

Tean tüdrukut, kelle vanema isikuhooldusõigusi on piiratud. Tal on küll toimetulev vanaema, kellel paraku pole jaksu lapselast kasvatada. Kaks aastat lapse elust on möödunud lastekodus. Ema ei ole teda mitte kordagi vaatamas käinud. Lapsel on tekkinud hea kontakt ühe lastekodu sõprade klubi inimesega, kes on läbinud kasuvanemate koolituse PRIDE ja soovib seda tüdrukut lapsendada. Esialgu soovis lapsendaja küll väiksemat last, aga kuna tal tekkis just selle lapsega hea kontakt, tahaks ta nüüd seda kooliminekueas tüdrukut lapsendada. Praegu pole tal võimalust olla tüdrukule ka tugiisikuks.

See lugu teeb mind kurvaks ja paneb küsima, kes siis ikkagi seisab laste huvide eest. Olen tihti mõelnud sellele, kui erinevad võivad olla kodud ja lapse tugiisikute võrgustik ja kui erinevates maailmades Eestimaa lapsed tegelikult kasvavad. Kõnealune tüdruk on ju ümbritsetud küll headest täiskasvanutest, kes panustavad tema heaks 24 tundi ööpäevas, ent asenduskodu töötajatel on vahetustega töö ja kasvataja on emarollis vahetusega. Asenduskodus (lastekodus) kasvavatel Eestimaa lastel puudub see üks inimene, kes oleks alati lapse jaoks olemas ja kellega tal saaks tekkida turvaline kiindumussuhe.

Kas igas olukorras on kesksel kohal lapse heaolu?

Lastekaitse seadus ütleb, et laps peab kasvama perekonna keskel õnne, armastuse ning üksteisemõistmise õhkkonnas, et teda ette valmistada iseseisvaks eluks ühiskonnas. Paraku reaalsuses kehtib seaduseandja tahe pigem päriskodus kasvavate laste kohta ning tegelikus elus ei ole igal lapsel talle jäägitult pühenduvaid pärisvanemaid. Lastekodusse sattunud laps ei jää ilma mitte ainult vanematest, vaid ka oma sõpradest, sugulastest, vahel õdedest-vendadest, eneseväärikusest, tuttavast keskkonnast ja paljust muust. Miks on see peagi kooli minev tüdruk olnud juba kaks aastat asenduskodus, kui seaduse järgi on tal õigus elada perekonnas?

Me teame, et lapse perekonnast eraldamise protsessi taga on eelkõige lapse huvide eest seismine. Millegipärast aga paneb see huvide ja õiguste eest seismine vahel lapse olukorda, kus tema kui isik jääb tagaplaanile ning elumuudatuste põhjused ja asenduskodus ooteseisundis viibimine jäävad lapsele arusaamatuks.

Eesti kohtud ja seadusandlus on järjest enam minemas seda teed, et vanema isikuhooldusõigust ei võeta täielikult ära: talle antakse võimalus ennast parandada. Laps liigub samal ajal "postipakina" perest turvakodusse ja sealt edasi enamasti lastekodusse, kus ta viibib seni, kuni kohus leiab, mis talle kõige parem olla võiks. Laps on terve selle aja nagu maa seest väljakistud puu, mille juured on haprad ja latv kärbitud. Ent iga laps tahab nagu puugi ajada juuri kindlasse pinnasesse, saada soojust, valgust, kastmist ja pai.

Lapse koht on kodus turvalises peres

Riigikontrolli poolt läbiviidud auditis (2009) on põhijäreldusena välja toodud, et vastupidiselt riigi püstitatud strateegilisele eesmärgile on perehoolduse osakaal laste asendushoolduses vähenenud. Asjatundjate hinnangul on mõlemad hooldusvormid vajalikud, kuid riik on hoogsamalt arendanud just asenduskoduteenust, nimetades samas prioriteediks peres kasvamist. Uuringu tulemus näitas, et hooldusperede arvu kasvu takistavad mitmesugused tegurid, sealhulgas kohaliku omavalitsuse suhteliselt väike suutlikkus ja tahe peredega tegeleda. Ära märgiti ka kitsaskohad: puudub ühtne teave nii koolituse läbinuist kui ka abi vajavatest lastest, rahastamine soosib laste asenduskodudesse suunamist ja seal hoidmist ning lapsendamist raskendab ka kohtulahendite pikk protsess.

Ent iga Eestimaa laps on väärtus ning me soovime ju, et nad kõik elus hästi hakkama saaksid ja oleksid õnnelikud – targad, terved, heade sotsiaalsete oskustega ja oma tegemistes edukad – ning täiskasvanuks saades iseseisvunud. Lapse koht on kodus turvalises peres, kus on toimetulevad vanemad. Ülo Vooglaid on öelnud, et orvuks või vanemliku hoolitsuseta jäänud laste eest on läbi aegade kantud hoolt üldeesmärgiga luua lastele selline kasvukeskkond, kus nad saaksid sirguda täiskasvanuikka ning alustada iseseisvat elu ühiskonnas ja kultuuris väärikaks peetaval kombel.

Uuringud on näidanud perekonna tähtsust lapse jaoks: perekond on lapse igakülgseks arenguks asendamatu tähendusega, sest just peres kujunevad välja lapse minapilt, enesekohased ja sotsiaalsed oskused. Peres luuakse alus edasisteks suheteks ja pere kaudu edastatakse väärtushinnanguid. Peres pannakse alus kultuurilisele identiteedile ja antakse edasi teadmisi ühelt põlvkonnalt teisele. Vanemliku hoolitsuseta lapsed, kellel ei ole toetavat ja stabiilset perekonda, satuvad suurema tõenäosusega täiskasvanuks saades tõsistesse raskustesse, mida iseloomustavad madal haridustase, töötus, vaesumine, sotsiaalne isoleeritus, kriminaalsele teele sattumine ning enne 20 eluaastat lapse saamine.

Riik ehitab majasid, laps vajab armastust

Kui oma vanemad ei suuda last oma armastusega üles kasvatada, siis on vaja leida inimene, kes seda suudab. Piiratud õiguse allesjätmine tundub olevat inimlikult õige, et anda vanemale teine ja kolmaski võimalus. Aga tihtipeale ei vii see taktika lahenduseni ning nõnda ei saa ka lapse elu edasi minna. Tulemuseks on see, et lapsed elavad asutuses, mis on kellegi töökoht. Nad viibivad ööpäevaringselt kollektiivis ning inimesed, kes tahavad lapsele armastust pakkuda, on eemale tõugatud. Olen veendunud, et armastav kasuvanem on lapsele parim. Ka uuringud näitavad, et asenduskodus kasvanud lapse stardipakk on nii mõnedki meetrid maas tavakodus kasvava lapse omast.

Laps vajab eelkõige armastava inimese hoolitsust ja tähelepanu, et kasvada teistega suhteid luua suutvaks täiskasvanuks. Ilma armastuseta ei saa kasvatada ühtegi last. Olen kuulnud inimesi ütlemas, et ainult armastusest ei piisa, aga mina ütlen hea sõbra sõnadega, et ilma armastuseta ei saa. Ma usun, et lapsed sünnivad südames: ühed annavad lapsele elu ning mõnikord tuleb teistel vanematel õpetada last seda elu elama.

Autor on kolme tütre ema ja MTÜ SEB Heategevusfondi tegevjuht. Vaata ka www.omapere.ee.

Toimetas Rain Kooli

Allikas: ERR Uudised