Lastega ja lastele

Auhinnaga „Lastega ja lastele“ täname ja tunnustame inimesi ja organisatsioone, kelle uued algatused või pikemaajaline tegevus on positiivselt mõjutanud laste ja perede käekäiku.
Tunnustusauhinna taotluste voor on avatud 15. aprillini.

Esita taotlus

Teadlik valik

Mari

Elu paljulapselises peres kulgeb kindlas mustris, mis tuleb igaks päevaks justkui paberile joonistada, et kõik kulgeks nii nagu vaja. See eeldab vanematelt osavust ja oskust toime tulla ka ootamatutes olukordades.

Paljulapseliste lood, mida avalikkuses peegeldatakse, kipuvad sageli olema kurvad: kodud on kitsukesed ja remontimata, toidulaud kasin ja ühekülgne. Perekondlikult endale midagi õigupoolest lubada ei saagi, sest iga sent on arvel ja tihti tuulutab rahakotis tühjus, sest vajadused on suuremad, kui neid on võimalik katta. Ja ega vanemadki ole ühtviisi osavad majandajad või sotsiaalsete oskustega, mis võimaldaks kõige vajalikuga hakkama saada. Ühel hetkel võib lasterohkus käia üle nende jõu. Millal lõpeb jaks ja alistutakse? Kas seda saabki endale lubada, kui on ilma toodud mitmeid lapsi, kes kõik vajavad ühtviisi armastust, hoolt ja tähelepanu? Laste arv peres on siiski

vanemate valik ja otsus. Ent kui me soovime, et meil ühiskonnas oleks rohkem lapsi, siis tuleks riigil enam panustada ja aidata neid vanemaid, kes julgevad ja tahavad vastutust võtta enam kui kahe eest, et senisest paremini toime tulla. Kui lapse võimalused on väga piiratud, siis täiskasvanuna ei pruugigi ta osata elus enamat tahta sellest, millega ta on harjunud. Tema soovid ja ambitsioonid võivad olla üsna tagasihoidlikud. Ta ei tarvitse olla oma tegelikest võimetest ja oskustest teadlik, sest pole saanud neid avastada ega arendada. Kõikide perede vanemad ei pruugi olla tavapärasemast toimekamad ja võimekamad, mida lasterohkus iseenesest nõuab, kuigi neid on. Nad lihtsalt satuvad vähem fookusesse.

Triin Lumi (41), MTÜ SEB Heategevusfondi tegevjuht, peres viis last: Nora Marii (10), Klara Sofie (8), Frida Karamia (6), Fred Joonas (4) ja Hans Jasper (2).

“Olen pärit kolmelapselisest perest, see on minu norm. Mees on ühelapselisest perest, lisaks on tal kaks poolõde. Tema arvas, et meie peres võiks olla kaks last, aga nüüd on meil kodus viis, tegelikult kuus, sest esimene poeg sündis inglilapsena. Meie lapsed teavad, et peres on kolm poissi ja kolm tüdrukut. Esimene vend on lihtsalt teistmoodi vend, hoiab meil silma peal ja on meiega südames.

Olles kogenud suurt kaotust - sünnitusmajast tulime koju tühja turvahälliga ja läksime poja matuseid korraldama -, siis pole täna küsimust, kas jooksvad raskused seda üldse on. Lasterohkus on meie teadlik valik. Töötan mittetulundusühingus laste heaks, kel oma bioloogilise pere tugi ja võrgustik puudub, ning näen, kui palju on selles valdkonnas kurbust ja kaotusi. Need kogemused määravad, mis väärtuste järgi me kodus oma valikuid teeme ja mis elus on oluline. Minu õnn on olnud, et elame Kloogal minu isa püstitatud majas, millest oleme kodu ehitanud ja seda vastavalt pere juurdekasvule laiendanud. Lasnamäel kahetoalises korteris elades poleks me nii lasterikkad saanud olla, lisaks on vanavanemad meie pere tugisüsteemi oluline osa.”

Kuidas te oma igapäevaelu korraldate?

Olles viimase lapse ootel, osalesin tööülesandeid täites ühes teraapiagrupis, kus ma joonistasin oma elu hetkeseisu paljude lahtritega kalendrivaatena. Mõtlesin: “Jeerum, olen joonistanud endale vangla!” Aga praegu, kus lastest keegi ei kavanda veel oma päeva iseseisvalt, tuleb päevakava tabelisse panna, et oleks lihtsam seitsme inimese logistikat sobitada ja ees ootavast aru saada. Kui üks laps lisandus, siis ka tema vajadustest lähtuv päevakava, millega tuleb arvestada. Vaadates tervet nädalat, näen tervikpilti: ühel kunstiring lõpeb, teisel ujumine algab, kolmandal on loodusring samal ajal teises tänavas jne. Olen sageli kuulnud ütlust: pole vahet, on kolm või viis last, aga kõiges on vahe. Neljanda lapse sündides ma meie elus küll väga järsku muutust ei täheldanud, aga viienda lisandudes vahetasime kuuekohalise auto suurema vastu, pikendasime köögilauda, laiendasime riiete hoiustamisruume jm.

Reisile minnes panime varemalt kohvrid laste jalge alla, aga nüüd on tüdrukud juba nii pikad, et seda teha ei saa. Lapsed soovivad koera, aga me ei mahuks ära ega saaks teda kaasa võtta, sest autos peab ruumi jaguma ka noorima lapse kärule.

Eelmisel sügisel tõi üks külaelanik meie aeda kaks kana, öeldes: “Lähen reisile, palun seniks vaadake.” Möödus pool aastat, ütlesin mehele: “Lepime kokku, et kanad on meie koduloomad. Nad saavad paar päeva ka iseseisvalt hakkama.” Tõin Keilast kuus kana, igale lapsele erivärvilise. Mees ehitas lindudele kanapere palee, kus täna on meil üksteist kana ja üks kukk. Lapsed ütlevad, et kui oleks koer ka, siis oleks meid peres koos lindudega kakskümmend.

Meil ei ole kodus jõude istumise aega. Elame väljapool Tallinna, logistika on omaette teema, aga kodu on rongipeatusele hästi lähedal ja lapsed saavad vajadusel ka ise rongiga linna kooli ja tagasi. Olen mehele öelnud, et täitsa uueks väljakutseks on meile endile see, kui me kümne aasta pärast ei pea enam laste elu pidevalt korraldama. Kuidas me siis omavahel hakkama saame?

Millal jagub teil aega iseendale?

Töö on minu eneseteostuse aeg, põnev ja rikastav. Mees töötab parameedik-autojuhina kiirabis ning sõidab mõnel päeval jalgrattaga poolteist tundi linna tööle ja tagasi, et sel moel sportides oma tervise eest hoolt kanda ja iseendale aega saada.

Meil on väikese vanusevahega nn ema-palga lapsed, kellega kodus on olnud isa. Olen selle eest tänulik, sest kui pidanuksin olema tööturult kümme aastat eemal, ei oleks me peres täna viis last kasvamas. Palju teen arvutitööd, kuid käin ringi ka laste asendus- ja turvakodudes. Olen kõiki lapsi imetanud kuni pooleteiseaastaseks saamiseni - töised kohtumised linnas leppisin kokku ajaks, mil mees ei olnud valves, kuid ta jalutas samal ajal magava beebiga ringi. Keeruliseks muutub olukord siis, kui näiteks keegi lastest on öösel haigeks jäänud. Ja nad haigestuvad ju ükshaaval -tuulerõuged kestsid meil kaks kuud järjest. Siis on vaja muudatustega toime tulla nii, et ülejäänud pereliikmete plaanid saaksid toimida.

Kuivõrd saate toetuda lähedastele?

Minu ema-isa aitavad lapsi sageli hoida. Oluliseks toeks on minu 87aastane vanaema, kes naudib lastega koosveedetud aega väga. Suurpereks kasvades ei ole me võtnud vastutust ainult iseendale, vaid ka vanavanemate aega kulub lastele rohkem kui ühe või kahe lapselapse puhul.

Kuidas toime tulete?

Vanemlikud oskused saavad alguse suuresti päritoluperest, aga ma pean väga oluliseks teadlikku vanemlust. Rahalised vahendid on piiratud, sest palgatase pole laste lisandudes oluliselt muutunud. Tuleb olemasolev ümber jaotada ja teistmoodi valikuid teha. Lihtne on mõelda, et suures peres kulub rohkem sööki, aga tegelikult ka rohkem vannivett, kinopileteid jpm. Kui peres oli üks huviringiealine laps, siis olid valikud teistsugused kui praegu, mil hobidega tegeleb viiest neli. Rahakasutus ja vastutuse võtmine peab lastel selge olema. Neid oskusi õpetab täiskasvanu.

Suurpere emana ei vaata ma õhtuti üle vaid paari lapse riideid, aga käin üle kõikide laste toolileenid. Ma ei osanud ette kartagi, et pesupesemisruum võib jääda väikeseks, sest mustapesukorv on kordades suurem kui kunagi varem ja puhta pesu hunnik kasvab aina kõrgemaks, sest laste riided muutuvad aasta-aastalt suuremaks. Seetõttu jäävad ka talveriiete hoiukohad väikeseks või jalanõud ei mahu enam esikuvaibale ära.

Mil moel suudate kodu korras hoida?

Tööajast lähtuvalt on meil rollid jaotatud: mees tegeleb koduga nädala sees, mina nädalavahetusel. Nüüd oskan lapsi paremini kaasata, sest meid mehega kõikide tegemiste jaoks ei jagu. Vanima lapse eest tegime alguses palju töid ära - sai ju kiiremini, aga nii ei õpetanud me teda panustama. Selleks et meil kõigil oleks hea, peab igaüks ea- ja jõukohaselt kodu heaks oma panuse andma ja vanuse kasvades see suureneb. Laste kaasamine on minu vastutus. Kui ma seda praegu ei tee, siis ei saa hiljem teismeliselt küsida: miks sa ei aita koristada või moosi keeta?

Peame lastele õpetama, et elus on nii kergemaid kui ka raskemaid päevi ning teel olevad raskused tuleb ületada. Professor Margit Sutrop on öelnud, et eile on meid kasvatatud üleeilsete väärtustega, et me täna toime tuleksime. Anname üleeilsed väärtused edasi oma lastele ja nad peavad nendega tulevikuhomses toime tulema. Selles on konflikt, mistõttu on tark vaadata ettepoole. Me ei tea, milline on maailm paarikümne aasta pärast. Oluline on lastele anda loovust, enesekindlust, initsiatiivi ja otsustamisjulgust, mida nad vajavad selleks, et julgeksid oma valikuid teha ja õnnelikud olla.

Kõikide kohustuste kõrvalt te ka õpite?

Lapsena unistasin, et minust saab arst, aga jätsin õpingud pooleli. Tutvusin oma mehega. Pärast lapsekaotust olin maailma eest peidus, aga hea tuttav teavitas, et SEB Heategevusfond otsib tegevjuhti, mis võiks olla minu valdkond. Kandideerisin ja nii sellesse ametisse asusin. Algusaastatel külastasin üsna palju laste asendus- või turvakodusid, mehe töö lubas olla mulle pikkadel sõitudel saatjaks. Olles oma lapsekaotuse kogemusega, puudutasid mind väikelaste ja nende teistsugused, ka kaotustega lood väga. Oleksin võinud toona öelda: on liiga vara selle valdkonnaga kokku puutuda, mu enda kaotusvalu pole veel läbi töötatud, aga nüüd olen fondis üheteistkümnendat aastat. Tegutseme heategevusfondina ja annetajate toel, teeme erinevaid projekte lastele, keda bioloogilised vanemad ei toeta. Meie eesmärgiks on muuta ja mõjutada nende elu. Läksin sotsiaaltööd õppima. Pooleli on veel lõputöö, milleks on olnud pere kõrvalt keeruline aega võtta.

Meil räägitakse heategevusest iseäranis jõulude ajal?

Tähtis on mõista, et oluline on olla abi vajavate laste kõrval kaksteist kuud aastas, kui tahame mõju ja muutust. Nii korraldame asenduskodus elavatele lastele, keda on imikutest 25. eluaastani umbes tuhat (sh suur hulk neist erivajaduste ja puuetega), erinevaid projekte. Toetame laste ea- ja võimetekohast arengut, püüame nende elu rikastada erinevate sündmustega. Kui läheme Estonia teatrisse, siis lisaks etendusele vaatame ka lava taha: palju on erinevas ametis inimesi vaja, et etendus lavale jõuaks. On stipendiumiprogrammid 16-26aastastele edasiõppijatele või emadele-isadele, kes on vanemaks saanud alaealisena ja koolitee on jäänud pooleli. On hobitegevusstipendium, et igaüks leiaks midagi, mis teda innustaks jm. Lisaks taotlusvoor asenduskodu peredele, kus kasvab 4-8 last, et tugevdada nende ühtse perena toimimist - nad mõtlevad läbi, mida nad koos tahavad teha või millist peretraditsiooni soovivad luua ning mida selleks vajavad. On peresid, kes käivad matkamas või teatris, lähevad esimest korda reisile vms, et lastel täiskasvanuna oleksid kogemused, mida oma loodavas peres hoida. Projekte ette valmistades lähtun lapse vajadusest - ei ole vahet, kas ma kasvan bioloogilises või lapsendatud peres, eeskostel vanaema juures või asenduskodu peres; tahan, et te minu jaoks olemas oleksite ja mind tõeliselt märkaksite.

Olete te laste tõttu millestki loobunud?

On valikud, mida me teeme ja mida mitte. Perereisile Ameerikasse me pigem ei lähe ega ole käinud ka soojamaareisidel. Kulu on väga suur. Reisime nendesse lähiriikidesse, kuhu saab oma autoga minna. Pärast jõulupuhkust sõidame laevaga Rootsi, vaatame õhtul kuninglikus ooperimajas balletti “Alice imedemaal” ja tuleme järgmisel päeval tagasi. Ma ei usu, et mu lapsed oleksid rikkamad, kui me Ameerikas puhkusel käiksime. Mul ei ole ka hirmu, et nad sinna kunagi ei saa. Oluline on mõista, kuivõrd palju on õdedest-vendadest kogu ülejäänud elu omavahel kasu, kui vaid mul lapsevanemana jaguks tarkust neile õpetada oskust üksteist kuulata, näha ja mõista - see kannab!


***

Kuidas tulla toime?

AAGE ÕUNAP, EESTI LASTERIKASTE PEREDE LIIDU PRESIDENT

Iga Lapse sünniga suureneb märgatavalt perede vaesusrisk. Kui ühe või kahe lapsega paaride seas elab vaesuses kümnendik, siis kolme või enama lapsega peredes on vaeste osatähtsus pea kaks korda suurem. Nad elavad ka vanemate maksimaalse tööintensiivsuse korral kolm korda sagedamini vaesuses kui lasteta leibkonnad.

Mida rohkem on peres lapsi, seda olulisema osa sissetulekust moodustavad lastetoetused. Iga risk, mis halvab pere toimetulekut või nõuab lisaväljaminekuid, võib viia pere ajutiselt või pikemaks ajaks toimetulematuse seisu. Enamasti on nendes peredes sissetulekute ja väljaminekute suhe tasakaalust väljas, sest peres on üks, vahel harva kaks rahateenijat ning tavalisest rohkem ülalpeetavaid. Sageli ei käi lasterikka pere ema tööl - vaja on hoolitseda laste eest ja teha kodutöid. Hakkama püütakse saada isa palga ja peretoetustega, millest ei pruugi piisata.

Statistikaameti andmetel on vähemalt neli last sünnitanud 30-39aastastest naistest neljandik lapsehoolduspuhkusel, 16% kodused ja 45% naistest käib tööl. 40-49aastastest vähemalt neli last sünnitanud naistest töötab kaks kolmandikku, seega ligi pooled tööealistest naistest ei käi laste kõrvalt tööl. Igapäevane toimetulek on piiratud sissetulekuga leibkondadele suureks väljakutseks. Nende tarbimises ei ole esmaseks soov ja ihalus mingi kauba või teenuse järele, vaid reaalne vajadus. Sageli on nad ummikseisus, perede ambitsiooniks on ots otsaga toime tulla, mistõttu piiratakse kultuuri, garderoobikaupade, mänguasjade, raamatute jms ostu, et keskenduda eluasemekuludele ja toidule. Pere toimetuleku parandamiseks on Lasterikaste perede vanemad enamasti kasvatanud põllumajandussaadusi, korjanud metsaande ja teinud juhutöid. Sageli aitavad neid aineliselt vanavanemad ja teised sugulased.

Kuna Laste kasvades varieeruvad ja suurenevad ka nende vajadused, siis eelistavad vanemad laste vajadusi enda omale. See võib tekitada paarisuhtes tüdimust ja lootusetuse tunnet, pingestada omavahelisi suhteid, mistõttu kannatab kogu pere toimetulek.

Madala sissetulekuga vanemad püüavad võimaldada lastele vajalikku, et nad ei oleks häbimärgistatud. Seetõttu võidakse nende otsuseid pidada tarbetuteks ja pillavateks. Rahalisi piiranguid arvestades ei räägi lasterikaste perede lapsed oma vajadustest emale ja isale, sest neil pole ju niikuinii raha, mis loob neis ilmajäetuse tunnet.

Tegime sel aastal uuringu, et selgitada välja suurperedes kasvavate laste huvitegevuses osalemise võimalused ja takistused. Selgus, et keskmiselt kulus perel ühe lapse huvitegevuseks 30 eurot kuus. Kui peres on neli last, siis kulub keskmiselt 120 eurot, millele lisanduvad muud hobiga seonduvad kulud. Kõige suuremat raskust tekitabki suurperedele harrastuste kulukus võrreldes sissetulekutega, toimumiskohtade kaugus elukohast ja sellega seonduv transpordiprobleem. Samas on oluline sisustada laste koolivaheajad kvaliteetse tegevusega: osaleda laagrites või teenida taskuraha.

Lapsed õpivad ise piirama oma vajadusi, ei kasva võtjateks, vaid andjateks, sest on harjunud arvestama õdede-vendadega, neid abistanud jne. Nad teevad vahet ka oma vajaduste ja tahtmiste vahel. Samas võivad toimetulekuriskis peres kasvanul jääda potentsiaalsed toimetuleku mehhanismid välja arendamata, mis omakorda loob uut vaesust. Lapsepõlvekodus elamise kultuur ja mustrid võetakse kaasa iseseisvasse ellu. Vaesematest peredest pärit lapsed kogevad sügavamat majanduslikku, sotsiaalset ja psühholoogilist ilmajäetust. Seetõttu on oluline, et ühiskond pakub omapoolset tuge just vähem kindlustatud peredele. Vähe pööratakse tähelepanu vanemate paarisuhtele. Argirutiin ja igapäevased laste kasvatamisega seonduvad kohustused on üsna ajamahukad, mistõttu võib mehe ja naise suhe jääda tagaplaanile. Samas on õnnelikel vanematel õnnelikud lapsed.

Allikas: ajakiri Mari (Tiina Lang)

 

Osale heateos Täname Sind abi eest, kui oled meie heategevusprogrammi juba toetanud või kavatsed seda teha tulevikus. Sõlmi püsikorraldusleping summas 3 eurot kuus või aita ühekordse annetusega.

Meediakajastuste arhiiv