Tartu Maratoni Minimaraton - õnne ja tervise territoorium!

27.02.2011
Blogi

Laupäeval, 26. veebruaril näitasid varjupaikades peatuvad lapsed saja uhiuue suusapaariga sportlikke tulemusi Tartu Maratoni lastesõitudel, võisteldes 1100 noore suusataja seas. Väiksemad lapsed osalesid TILLUsõidul ja MINImaratonil, valides läbitavaks distantsiks kas 500 m või 1,5 km raja. Suuremad said end proovile panna 2 km või 4 km rajal. Maratonipäev oli laste jaoks tore väljakutse, milles oma vastupidavust ja võitlusvaimu näidata.

8-aastane Andreas veetis suusarajal suurema osa ajast küll külili, kuid kasvataja abiga rühkis ta distantsi võiduka lõpuni. Peamiseks motivaatoriks oli tema jaoks medal, mis raja lõpus igale võistlejatele kaela riputati. Ise oli poiss selle kogemusega väga rahul.

12-aastane Hindrek jagas maratonirajalt saabudes vaimustunult muljeid: "Ma tõesti käisin Tartu maratonil. Päris tõesti! Tartus, maratonil, ja mina ka suusatasin siin! Jesssss! Nii lahe oli, suureks saades lähen juba pikale rajale ka, kindlasti!"

13-aastasel Andreil oli õnne Tartu Maratoni korraldatud õnneloosis. Tema võitis endale isiklikud suusad ja oli selle üle väga uhke, paludes tagasiteel koju korduvalt bussijuhilt peatusi, et oma uhiuusi suuski pakiruumis imetleda. Poiss oli veendunud, et nende suuskadega võidab ta lähiajal veel mitmeid medaleid.

8-aastane Andre sõitis nii kiiresti, et tal õnnestus 500 m TILLUmaraton esimesena lõpetada ja sõidu järel rääkis ta õhinal: "Mõtle, ma sain ESIMESE koha! Kõik plaksutasid mulle, kui ma finisisse jõudsin. Ma olin nagu Veerpalu. Päriselt ka!" Tagapool sõitnud poisid hakkasid seda juttu kuulates norima, et mis Veerpalu. Selle peale kostis Andre uuesti: "Päriselt ka!" Ja nii mitu korda, talle meeldis üksinda särada.

13-aastane Ander sõitis koju tagasi jõudes kohe õunaaeda suusaraja sisse ja käib seal iga päev usinalt harjutamas. Ta usub kindlalt, et harjutamine teeb meistriks.

11-aastane Leonid on väga kurvameelne, sest tema on alles värskelt emast eraldatud poiss ja nii ei olnud ta valmis jagama ka oma suusapäevaemotsioone. Kuid kasvataja sõnul oli poiss tõeliselt uljas! See tore väljasõit aitas mõneks ajaks peletada lapse muremõtteid.

7-aastane Vera oli esimest korda suuskadel ja ei jõudnud lõpuni sõita. Tüdrukul läks tuju sellest nii ära, et isegi pisar tuli silma: "Ma ei saanud sõita, suusad on ju nii libedad..." Aga ta tuju läks jälle heaks, kui sai auhinna loosirattast.

Väike 5-aastane Hanna, kes sai esimest korda suusad alla alles maratonipäeval, jutustas: "Ma nägin üldse esimest korda elus suuski! Ma suusatasin oma lasteaiasõbra Lille kõrval. Me tegime alguses harjutusliigutusi, et kuidas see suusatamine käib. See oli tore, põnev tunne. Siis üks onu hõikas, et nüüd loeme kõik viieni ja siis - start, läks! Rajal sõitsin ma üksi. Raske oli sõita, kogu aeg ei tahtnud kepid lume seest välja tulla ..." Ja ta lisas hõisates: "Kui ma lõppu jõudsin, siis ma sain - medali!"

Seitsmene Hans rääkis: "Mina olin lasteaias varem suusatanud. Suusatada oli raske, kõik põngerjad jäid ette! Üks kord läksid mul suusad sõlmegi! Oleks ma kõige ees olnud, oleks ma kohe kolm kingitust saanud! I koha ja medali sain ikka!"

13-aastane Kostja jutustas esmaspäeval koolis värvikaid maratonilugusid klassikaaslastele ja õpetajatele ning näitas uhkusega medalit ja Tartu Maratoni rinnamärki, mis ta suusapeolt kaasa sai.

Narva Laste Varjupaiga juhataja Liidia Sõnkova ütles: "Mul ei ole sõnu oma tunnete väljendamiseks! Suur tänu ilusa, huvitava, kasuliku, läbimõeldud ja hästi korraldatud spordipeo eest! Algul hoidsid lapsed meie lähedale, ent peatselt suundusid nad julgelt seda armastuse ja tervise territooriumi vallutama. Nägin pealt sellist olukorda, kus 10-aastane Diana nägi plüüskaru maskotti, jooksis selle juurde ja hakkas seda kallistama, korrates lugematuid kordi omaette, et ta on nii pehme ja hea ... Diana ema võeti ootamatult aprillikuuni vahi alla, laps ei saanud millestki aru, sulgus endasse ja jäi haigeks. Siin aga kohtas ta head ja mõistvat sõpra ning tagasiteel bussis rääkis Diana sellest kohtumisest karuga õnnelikult ja teistele lastele naeratades. Üritus on ära teeninud kõige soojemad tänusõnad. Meie oleme rõõmuga ka järgmistel aastatel valmis suusad alla panema ning oma õnne ja tervise järele kihutama!"

Paljude varjupaigas viibivate laste jaoks on see talv olnud esimene võimalus suuskadel sõitmist proovida. Siiras tänu kõikidele annetajatele, kelle toel soetasime laste varjupaikadele 100 suusapaari, et oleks võimalik maratonirajalt oma esimesed võidud koju tuua.

Olen kindel, et lumerohke talv ja maratonil võistlemise kogemus süstisid suusapisiku paljudesse lastesse ja nii mõnigi varjupaiga laps leidis endale suusatamises hobi, millele pühenduda. Ma julgen lubada, et maratonil käimisest saab kindlasti üks uus tava laste varjupaikade kasvandike talviste tegemiste seas ja teie kingitud suusapaarid ei jää kappi seisma, vaid on juba järgmisel aastal esimeste hulgas taas minimaratoni rajal.

Triin Lumi