Tunnustusauhind „Lastega ja lastele“

Aita tunnustada lapsi, noori ja täiskasvanuid, organisatsioone ning ühendusi, kes oma algatuste või pikaajalise tegevusega on oluliselt panustanud laste ja noorte heaolusse!

Taotlus kandidaadi esitamiseks

Puudutuse teatepulk värvilises rahvameres ei kukkunud kellelgi käest …

4.–6. juulil toimunud laulu- ja tantsupeo "Aja puudutus. Puudutuse aeg" imelistest ja helgetest hetkedest said koos kõigi teiste pidulistega osa ka 250 turva- ja asenduskodude last üle Eesti.

Rõõmu peoriietest ja "oma" peolistest

Mõnes lastekodus valmistuti laulu- ja tantsupeole minekuks väga põhjalikult ning ettevalmistus suursündmuseks algas juba varakult. Ühes kodus õmmeldi pidulistele koguni spetsiaalsed peorõivad, tüdrukutele ilusad rahvariidekleidid ja poistele linasest riidest pluusid. Lapsed olid oma stiliseeritud rahvariiete üle väga õnnelikud ja ootasid kannatamatult, millal need juba selga panna saab. Tänu sellele õppisid lapsed juba enne pidu selgeks mõiste "rahvariided". Üks 11-aastane piiga, kes varem laulupeol osalenud polnud, uuris, kas kõik pealtvaatajad kannavad selliseid riideid ja miks neid üldse kantakse. See arutlus aitas laste silmaringi avardada ja kõnelda sellest, miks meil üldse rahvariided on ning millal ja miks neid kantakse. Selge oli see, et laulupidu nõuab pidulikku riietust ja peorõivad aitavad luua õiget meeleolu. Üks 15-aastane noormees, kellele kasvataja laulupeost rääkis ja kes algul ei osanud sest asjast midagi arvata, oli selga pannud oma kõige pidulikuma triiksärgi, sest tulemas oli ju ikkagi kõige suurem pidu, mis üldse olla saab! Paljudes kodudes, kus vaadati rongkäiku televiisorist, arutleti traditsioonide ja ühtse tunde üle, mida laulupidu tekitab.

Laulupeole sõites vesteldi lastega laulupeost, laulu- ja tantsupeo tule teekonnast, oma kandi laulu- ja tantsurühmadest ning laulupeo juhtidest, nii näiteks said Kiikla lastekodu lapsed erilist rõõmu tunda sellest, et laulupeo kunstiline juht Hirvo Surva on pärit nende koduvallast.
Juba bussis tekkis isamaaline ja rõõmus meeleolu, kui hääled koorilauluga sina peal olevate kaaslaste toetusel ühiselt lahti laudi. Enne pidu räägiti ka sellest, kuidas end võõras kohas viisakalt üleval pidada ja mida teha, kui keegi peaks peopaigal ära eksima.


Foto: Raigo Pajula

Need, kes varakult Tallinnasse jõudsid, said enne laulupidu ringi vaadata ka Kadrioru pargis, presidendi lossi juures vahtkonna vahetust vaadata ja meres ujumas käia – osa lapsi oli Tallinnas ning nägi ka merd üldse esimest korda elus.

Laupäeva hommikul Kalevi staadioni poole sammudes olid lapsed imestunud, et linnas on nii palju rahvariietega inimesi. Staadionile sisse minnes oli laste hämmastus veelgi suurem, sest staadioni ülaservast avanes ilus vaade ja plats oli rahvast täis. Lapsed olid väga elevil, leides tantsijate hulgast tuttavaid – eriti uhke tunne oli neil, kel oma pere laps kaasa tantsis. Kui ka peol ei õnnestunud "omasid" trehvata, siis rongkäigus leiti enamik tuttavaid lapsi, tädisid ja onusid üles ja tunti rõõmu neile tervituste hüüdmisest ja lehvitamisest.

Rongkäigu ajal õppisid lapsed tundma erinevaid Eesti maakondi, arendades ühtlasi oma kannatlikku meelt. Selgus, et lapsed on ka üllatavalt vaprad kõndijad, jalutades koos rongkäiguga kuni lauluväljakuni ja hiljem kesklinna tagasi. Kõige noorem peoline oli alles 2-aastane – teda said suuremad poisid veidi ka kukil kanda. Seeläbi õppisid lapsed üksteisega arvestama: oli vaja märgata väiksemaid ning vajadusel valida neile sobiv tempo kõndimiseks.

Kuigi tantsupeo istekohad ei võimaldanud kõikidel vaatajatel tantsijatest tekkivaid mustreid kõige paremini näha, pidasid väikesed peolised kogu tantsuetenduse kenasti vastu ning ilusaid mustreid vaadati hiljem kodus televiisorist. Kui mõnes lastekodus käisid suuremad lapsed peol laupäeval ja pühapäeval enam ei tahtnud ja loovutasid oma piletid väiksematele, siis pühapäeval kogunesid nad ikkagi vabatahtlikult teleka ette otseülekannet vaatama ja kaasa elama.

Raske rahvariideseelik ja "rongiga sõitmine"

Omamoodi kogemus oli laulu- ja tantsupidu vene peredest pärit lastele, kes viibivad pigem venekeelses inforuumis. Tantsupidu, kus sõnadest arusaamise vajadust pole, oodati suure õhinaga – päris täpselt ju ei kujuta ette, mis see on, aga kui täiskasvanud sellest kui millestki erilisest räägivad, ju siis on asi ikka seda väärt. Kuna tantsijate seas oli ka ühe vene perekodu pereema, läksid sealsed lapsed eelkõige talle kaasa elama. Tänu sellele tekkis lastel vahetu isiklik puudutus just tantsupeoga. Kui eestlaste jaoks on tavaline, et mõni pereliige, sugulane, sõber või tuttav tantsib või laulab, siis nüüd nägid ka vene perede lapsed kõrvalt, kuidas pereema nädal aega varavalgest hilisõhtuni proovides käis, kuidas rahvariided tegelikult välja näevad – kui raske on näiteks see seelik! – ja kuidas riided selga käivad. See on hoopis teistmoodi kogemus kui lihtsalt kontserdile minek.

Mis "töö" see tantsimine on, ega sellest nii lihtne aru saada olegi! Kui pereema Aili ükskord järjekordselt poole öö paiku terve päeva kestnud proovidest väsinuna koju jõudis, uuris 14-aastane Meelis: "Kas sa teed seda tööd tasuta?" – "Mis mõttes?" küsis Aili. – "Noh, kas sulle makstakse seal tantsimise eest?" Meelisel oli esialgu päris raske mõista, et nii paljud inimesed näevad niipalju vaeva – milleks, kui nad selle eest mingit tasu ei saa. Meelis on küll ka ise mitmes trennis käinud, aga sellist tõelist armastust millegi vastu ta leidnud ei ole ja seetõttu oli ta täielikus hämmingus, et nii paljud inimesed tantsupeole täiesti tasuta pühenduvad. Sestap võib loota, et see on hästinakkav eeskuju, mida Meelis ja teisedki lapsed sellelt tantsupeolt said.


Foto: Raigo Pajula

Kuigi mõnel neiul oli tunne, et "me oleme neid tantsijaid ja lauljaid linna peal näinud küll, mis me veel sinna tantsupeole neid vaatama läheme", ja pärast külma suve algust saabunud soojalaines oli suur tahtmine hoopis randa minna, jõudsid neiud tubli veenmistöö tulemusena kõik tantsupeole ikkagi kenasti kohale. Väikestel peolistel aga tekkis hoopis küsimus "Millal me rongiga sõitma läheme?". Oli tükk aega selgitamist, enne kui saadi jälile, kust selline küsimus: selgus, et oldi osalenud mängus "rikkis telefon" ning laulupeo rongkäigust oli saanud rongiga sõitmine. Kui täiskasvanud omavahel olid eelmisel päeval rääkinud, et pärast tantsupidu minnakse vaatame ka rongkäiku ning kasutati venekeelse jutu sees eestikeelset sõna "rongkäik", siis lapsed noppisid sealt välja sõna "rong" ning jäidki pikisilmi rongiga sõitmist ootama. Kui siis sai lahti seletatud, mis see laulupeo rongkäik endast kujutab, siis jäädi aga ka sellega päris rahule ja õnneks keegi rongisõidu ärajäämises pettunud polnud.

Puudutuste teatepulk

Staadionil võeti sisse kohad peaaegu esireas. Sellel olid omad plussid ja miinused – jäid ju tantsijate moodustatud ülevälja mustrid nägemata, aga see-eest nägid lapsed lähedalt eesmiste tantsijate iga liigutust, näoilmeid ja emotsioone. Ja kogesid PUUDUTUSI! Vahekäigu ääres istujad said tantsupõrandalt lahkuvate tantsijatega patsu lüüa ja saadud puudutusi siis omakorda mööda pingirida edasi anda. See "puudutuste teatepulk" meeldis lastele niiväga, et "Tuljaku" lõpuks trügisid kõik vahekäigu äärde tantsijate puudutusi vastu võtma ja edasi andma.

Ka venekeelsed lapsed said puudutatud tantsude ilust ja väest. Lastele meeldisid muidugi kõige enam nüüdisaegsed lood – rütmikad ja lõbusad meestetantsud ning liikumisrühmade sünkroonne lindikava ja eriti "Musta linnu" tantsus lendlemine. Laste tantsude ajal imestati, kuidas mõned veel päris väikesed tantsijad valesse kohta ei jookse, ja tõdeti, et nad on vist ikka väga palju harjutanud, et kõik nii hästi meeles on. Naiste tantsude ajal hakkas väike Artjom skandeerima "Aili! Aili!" – kuigi lapsed pereema Ailit tantsimas ei näinud, sest ta oli teisel pool staadioni servas, piisas ka teadmisest, et ta on kusagil seal teiste seas.

Tantsijate sõnadeta eneseväljendusest tekkis lastel soov lähedalolevate tantsijatega oma muljeid ja emotsioone jagada: nad väljendasid end mitte ainult ennastunustavalt plaksutades, vaid täiesti spontaanselt ka käemärkide abil – näidati rahulolu märgiks nii ülespoole keeratud pöidlaid kui ka kätega tehtud südameid.


Foto: Sven Začek

Mõnel väikesel piigal aga hakkas jalgki rütmikamate lugude ajal tatsuma ja kui juba pidu läbi ning koduteele asutati, siis jäi 11-aastasel Iral korraga rahvamassis suu pärani: ta vaatas igatseval pilgul umbes endavanuste rahvariietes ja punupatsidega tüdrukute rühma, kes rõõmsalt elevil rivis läbi rahvasumma tantsijate söögitelgi poole suundusid, ise üksteisel mitte kätest, vaid õrnalt punupatsidest kinni hoides. See oli tõesti armas pilt ja Ira pilgus oli näha seda igatsevat tunnet, et ta tahaks ka midagi sellist ise kogeda ja olla   selles osaline.

Kui eestlaste jaoks on laulu- ja tantsupidu midagi nii erilist, et selle kogemuse sõnadesse panemiseks ei jätku sõnu, ja polegi vaja, sest teised mõistavad niigi, siis sellel tantsupeol said ka vene emakeelega lapsed sellest sõnulseletamatust "miskist" puudutatud ja ehk on see tunne midagi, mis annab neilegi sisemist jõudu ja tugevust.

Tantsupeo lummus puudutas silmnähtavalt ka Markot, kurttumma noormeest, kellel laulu- ja tantsupeo kogemus enne puudus. Kohe, kui esimesed rühmad väljakule tulid, hakkas Marko pildistama ja filmima – lehvitas ja plaksutas, elades väga emotsionaalselt kaasa, ta oli väga õnnelik, et sai peost osa.

Üheskoos olemise nauding

Pühapäeva hommikut kasutati vanalinnas kõndimiseks, suundudes siis aga taas varakult lauluväljakule, et ilusti istumiskoht leida. Poisid olid elevil sellestki, et bussid laulupeolistest nii ülerahvastatud olid. Laulupeol said lapsed platsil vabamalt liikuda, õppides suures rahvahulgas orienteeruma ja vajadusel abi küsima. Üks väike neiu, kes ära eksis, oskas väga ilusti abi küsida, näidates onule oma käele kirjutatud kasvataja telefoninumbrit. Laps saadi ilusti kätte ja tüdruk ise oli ka õnnelik, et ta oskas abi küsida.

13-aastane Kevin, 9-aastane Klaarika ja 10-aastane Reelika nautisid laulupidu ihu ja hingega. Lastele valmistas suurt rõõmu juba väike tuur ostuputkade juures, kus sai jäätist süüa, sinimustvalgeid mütse pähe proovida ja toredaid rahvariietes külalisi uudistada. Laule kuulates aga räägiti erinevatest kooriliikidest, dirigentidest ning laulusõnade ja viiside autoritest – lastel küsimusi jätkus ja teadmishimu oli suur. Silmade särades ja õhinal plaksutades kaasa elades oodati põnevusega, mis järgmisena tuleb. Lapsed olid vaimustuses suurest rahvahulgast, mille keskel sai tunda üheskoos olemise rõõmu – alguses võõrad näod said ruttu omaseks ja laulupeo tunne saadi kiiresti kätte, seda oli nende õnnest õhetavatest nägudest näha. Ka võõrad täiskasvanud märkasid ja tundsid rõõmu laste kaasaelamisest.

Paljud lapsed nautisid ka seda, et neil oli käes oma raha ning nad said iseseisvalt ringi jalutada ja ise endale meeldivat toitu ja maiustusi osta. Vahepeal suheldi kasvatajatega kohtumispaigas, kuid võimalus liikuda iseseisvalt meeldis lastele väga. Õhtul kogunesid kõik ilusti kokkulepitud kohas ja probleeme ei olnud.

Poistele meeldis väga puhkpillimäng, eriti popurrii. Tüdrukutele avaldas eelkõige muljet aga ühendkooride esinemine, sest siis oli laval koos eriti palju lauljaid. Laulu- ja tantsupeol kasutatud vahvad vahetekstid aitasid lastele seletada lahti mõne laulu või tantsu kohta täpsemalt. 

Kuidas nad nii kaua jõuavad seal seista ja laulda?

Esimeste laulude järel küsis Daniel, et millal see kõik juba lõpeb, ent viimase laulu lõppedes oli ta kurb, et kas juba ongi läbi… Vahepeale jäi palju seletamist, mis ja miks on laulupidu ning miks venelastel seda ei ole. Miks laulud ei olnud kõik lõbusad? Miks neid "puulehti" kaela riputati? Kas tanud on sõdurimütsidest tehtud – need olid pilotkade moodi tema meelest… Kuidas nad nii kaua jõuavad seal seista ja laulda? Siin on rahvast ju rohkem kui kinos…


Foto: MuusikaElu

Pimedas oli väga ülev tunne, kui tulukesed hakkasid süttima. See oli elamus, mis pani lapsed mõneks hetkeks vaikima: "Nii imelik tunne oli. Ma pole mitte kunagi nii suure rahvahulga seas olnud. Inimesed nutsid ja vaatasid nii teistmoodi üksteise peale," arvas üks laps pärast. "See oli väga vägev ja võimas. Seal oli suuri ja väikesi. Kui oleks rohkem aega, siis vist läheksin ise ka tantsima," teatas teine.

"Nii ülevat tunnet kui laulu- ja tantsupeol olemine ei ole teist üldse olemas. Selline pidu jääb südamesse ka siis, kui see hakkab juba meelest minema," võttis üks kasvataja emotsioonid kokku.     

Erilist emotsiooni pakkus lastele laulupeo lõpuosa, mil tehti kätega laineid ja kus sai palju Eesti lippu lehvitada. Lõpuks oli ka päris pisikestel selge, et tegemist on Eesti lipuga. Ka need, keda tohutu rahvamass esialgu pisut hirmutas, nautisid lõpuks seda melu kogu südamest. Peolt lahkuti alles hilisõhtul, kui kustus laulupeo tuli. Koduteel oli tore pikalt jala käia ja tagasiteel bussis löödi taas laul lahti. Ka kasvatajad õppisid oma lapsi paremini tundma ning said rõõmuga tõdeda, et neil on väga tublid ja vaprad lapsed, kes ka väsinuna üldse ei virise. Oli hea ühes olemise tunne.

Lastele avaldas muljet eelkõige peo suursugusus – suur laululava, rahvarohkus, värviküllased rõivad, lauljate-tantsijate tohutu hulk ja nende tähtis roll, mis ärgitas paljudes soovi ka ise sügisel tantsima või laulma minna ja usinalt harjutada, sest peole saavad ju vaid parimad koorid ja tantsurühmad. Lastele jäid meelde ka presidendi kõne ja ühislaulmine – tõdeti, et eestlane olla on uhke ja hää! Noored küsisid, miks on mõnel inimesel pisar silmas ja said vastuseks teadmise, et me oleme väike riik, kuid selline pidu on ainult meil – see aga teeb meid tugevaks ning südamlikkus on see, mida jätkub kauaks… Uhkustunne kuuluda nii võimsasse üritusse kasvõi vaataja-kuulajana jääb kauaks laste hinge.


Triin Lumi
MTÜ SEB Heategevusfond
 

Osale heateos Täname Sind abi eest, kui oled meie heategevusprogrammi juba toetanud või kavatsed seda teha tulevikus. Sõlmi püsikorraldusleping summas 3 eurot kuus või aita ühekordse annetusega.