Tunnustusauhind „Lastega ja lastele“ ootab nominente

Tunnustamist väärivad lapsed, noored, täiskasvanud, ettevõtmised ja ühendused, kes on oluliselt panustanud laste ja noorte heaolusse. Kandidaate saab esitada 20. aprillini 2017.
Loe lisa ja esita kandidaat

Pärast „Sööbiku ja Pisiku“ etendust sai hambapesu popiks

Pühapäeval, 26. veebruaril 2017 käisid Tallinna, Harjumaa, Tartu, Pärnu, Ida-Virumaa ning Viljandimaa turva- ja asenduskodude lapsed Tartus Teatri Kodus, et vaadata lastemuusikali „Sööbik ja Pisik“. Pärast veedeti aega ka mänguasjamuuseumis, kus suuremad osalesid ekskursioonil ja väiksemad mängisid niisama.

Teatriskäiku oodati pikisilmi

Tõenäoliselt ei ole Eesti ajaloos mitte ükski teatrientusiast oodanud teatriskäiku nõnda palju kui Tartus elav kolmeaastane Kaisa. Hetkest, kui laps eesootavast etendusest kuulis, muutus teatrisse minek tema lemmikteemaks. „Meie läheme laagrisse!“ kilkas ta nädala jooksul korduvalt, lipates mööda elamist rõõmsalt ringi. Eks oli sõna „laager“ talle suupärasem kui keeleväänaja „teater“. 

Ka Tallinnas ema ja lapse turvakodus oodati seda teatripühapäeva väga. Raamatukogust laenutati raamat „Sööbik ja Pisik“, mida emad lugesid lastele ette. 

Tartu Käopesas valitses pühapäeva hommikul ülimalt pidulik meeleolu, kusjuures teatrihuvi oli pöördvõrdelises seoses laste vanusega: mida noorem laps, seda suurem entusiasm! Nii mõnelegi oli ka teatrisse minek eriline. Näiteks üks kolmeaastane tirts sai esimest korda linnaliinibussiga sõita.
Tudulinna lapsed rääkisid bussis, kuidas nad olid hommikul korralikult hambaid pesnud, et pisikud sinna elama ei tuleks. Viljandimaa lapsed arutasid Tartu poole sõites, et kes need Sööbik ja Pisik on.

Etendus pakkus nalja ja närvikõdi

Etenduse alguses istus kõige väiksem Tartust tulnud mudilane oma perevanema Marili sülle, mässis tema käe endale veelgi tihedamalt ümber ja imetles kekslevaid hambatrolle, ise samal ajal hinge kinni hoides. Samas tundis ta nende elukate ees ka hirmu: kollitrollidega pilti tegema tüdruk ei soostunud.

„Sööbiku ja Pisiku“ etendus oli täis laulu ja tantsu. Lapsed said kaasa hõigata ning südamest naerda. Neid pani kilkama see, kui Sööbik ja Pisik hakkasid nutma tõeliste pisaratega ning saalis istujatele vett pritsiti. Peale etendust said vaatajad teada, millisele nupule tuleb vajutada, et näitlejal pisarad silma tuleksid. 

Jakob Viljandimaalt lubas oma kasvatajale juba etenduse ajal, et nüüd peseb ta oma hambaid tihedamini kui varem. 

Ida-Virumaalt teatrisse tulnud Kirill pelgas esialgu muusikat, kuid süles ta rahunes ning ronis hiljem oma kohale etendust vaatama. Autogrammide küsimise roll jäi seekord Jegorile, kes oli väga uhke, et just tema sai uut raamatut lastest esimesena käes hoida ning sinna ka näitlejatelt allkirjad küsida.
Pärnakas Tõnu oli etenduse esimesest hetkest ehmunud ja küsis kohe alguses, et millal see läbi saab. „Kui päris aus olla, siis vana Volkonski suudab ka täiskasvanule hirmujudinaid tekitada, rääkimata lastest,“ mõtiskles perevanem Triin. Pärast etendust võttis Tõnn siiski julguse kokku ja läks autogrammi küsima. Kui aga hambutu Sööbik päästis valla oma koleda naeru, siis oli Tõnnil kogu julgus ja igasugu huvi autogrammide vastu kadunud.

Peale etendust mindi muuseumisse

Mänguasjamuuseumis oli lastel avastamisrõõmu palju. Suuremad lapsed tundsid ära Buratino, Sipsiku ja Metsamoori. Eriti huvitav oli lastele varjuteater, nad üritasid seda ka ise teha. 

Väiksemad lapsed veetsid muuseumis enamiku ajast mängutoas. Nendele tundusid kõige põnevamad legod ja mudelrong Seal oli laste käitumise juures kaks üllatavat asja: ei olnud ühtegi omavahelist riidu ning keegi ei pidanud neile meelde tuletama, et mänguasjad tuleb oma kohale tagasi panna. Peale mängimist vaadati natuke ringi ja uudistati vanu mänguasju. Kasvatajal oli põnev lastega jagada meenutusi sellest, milliste mänguasjadega tema kunagi mängis.

Samal ajal kui Pärnu väiksemad põnnid veetsid aega mängutoas, võtsid suuremad osa ekskursioonist, kus Renee hiilgas oma teadmistega ja Jaana oli nähtust lummatud. Enne äraminekut ütles giid, et Renee oli tema lemmik, ja tundis huvi, kust küll nii targad lapsed tulevad.

Muuseumis kasutasid Tallinna lapsed võimalust olla ise näitleja, mängida käpiknukkudega ja teha oma etendus. Suurematele lastele pakkus põnevust ekskursioon, väiksematele meeldis kõige rohkem varjuteatrit teha ja pisikeses munakoores istuda.

Õpetlik päev

Väiksed tartlastest teatrihuvilised olid pärast õhtusööki nagu üks mees vannitoas ja pesid hoolsalt hambaid, et Sööbik ja Pisik ei saaks nende suus pidu pidada. 

Ka Harjumaa lapsed võtsid teatrist kaasa teadmise, et hambaid tasub pesta. Üks erivajadusega poiss ütles, et tema küll hambaid pesta enam ei taha, kuna soovib päris Sööbiku ja Pisikuga kohtuda. Siinkohal teised lapsed seletasid, et hambaid tuleb siiski pesta, muidu on pärast väga valus. Õhtul koju jõudes kuulasid lapsed unejutuks „Sööbiku ja Pisiku“ lugu ning tahtsid näha ka pilte, mis olid raamatusse joonistatud.

Viljandimaa lapsed rääkisid koju sõites muuseumis nähtust ning etenduse lauludest ja tantsudest. Kõik uurisid kingiks saadud raamatut, tundsid ära teatris nähtud tegevused ja tegelased. Sander jooksis koju jõudes kohe hambaid pesema ja otsis hammaste vahelt pikalt paharette.

Pärnakad olid tagasiteel kõik väsinud, aga jutustasid läbisegi onudest, kes elavad hammaste sees. Tallinna lapsed käisid enne ärasõitu Tartus poes ja ei soovinud sealt midagi magusat, sest nüüd nad teadsid, mida võib magus hammastega teha. Osad lapsed lõõpisid bussis omavahel selle üle, kellel on suus Sööbik ja kellel Pisik. Nad rääkisid läbisegi, et suvel käisid kõik hambaarstil kontrollis ja mõni ka hiljem auke parandamas. Mihhail kinnitas, et kui hambaid iga päev korralikult pesta, siis ei tule Sööbik ja Pisik suhu.

 

Osale heateos Täname Sind abi eest, kui oled meie heategevusprogrammi juba toetanud või kavatsed seda teha tulevikus. Sõlmi püsikorraldusleping summas 3 eurot kuus või aita ühekordse annetusega.