Laupäeva pärastlõunal osales 3000 jooksusõbra hulgas SEB Tallinna Sügisjooksu lastejooksudel ka sada turvakodudes peatuvat last. Sügisjooks oli lõpuürituseks spordisuvele, mil SEB Heategevusfondi toel osaleti mitmel rahvaspordiüritusel (Maijooks, Narva Energiajooks jt).

Tüdrukud ja poisid tegid suure heameelega lava ees kaasa MyFitnessi treenerite soojenduskavas. Kaheksane Karina ja üheksane Natali olid hästi kursis tänapäevase ihukultusega, arutades omavahel, kas jooksmine on tervislik ning miks jooksjad on ilusad ja saledad.

Kasvatajad registreerisid lapsed jooksudele ja teistele kaasa elades oodati oma stardikorda. Iga minuti järel küsisid lapsed: "Millal meie jookseme? Mul on lihased soojad ja valmis, kas nüüd võin juba minna?" Kuna lapsed olid erinevas vanuses, siis saatsid kasvatajad iga natukese aja tagant kedagi jooksurajale ja võtsid lõpetanud sealt ka vastu.

Neljane Nadja Ida-Virumaalt, kes oli esmakordselt sellisel spordiüritusel, nuttis finišisse jõudes – ta olevat rajal kukkunud. Aga kui ta raja lõppu jõudis ning auhinnaks diplomi ja maiustusi sai, oli lapsel murdosa sekundi jooksul valu unustatud ja tuju jälle hea. Poiste jaoks oli see tähtis võidujooks – pingutati tõsiselt, et enda jooksus paremale kohale jõuda. Kümnene Reiko kukkus koguni põlvedele, kuid edasijooksmine oli tähtsam kui trauma. Kuuene Oliver Pärnumaalt rääkis rajalt tulles: „Ma nüüd jooksin kiiresti ja sain esimeseks! Aga miks peab olema alguses nii palju inimesi stardis, üksi oleks hea jooksma minna ja keegi ei trügiks. Aga see oli hea, et kõik olid rõõmsas tujus. Kui finišisse sain, oli hea tunne! Pingutasin nii palju, et jooksu lõpetades tahtsin kohe süüa ka!”

Teel Tallinnasse Sügisjooksule näitas Tartumaa poiss Daniil kasvatajale, kui lagunenud ta tossud on – varbad hingasid muretult pealinna õhku ning jalavarjud ei kaitsenud enam tänavatolmu ega vihma eest. Sellised juhtumid ongi põhjus, miks fond kinkis koostöös Sportland Eestiga kõigile Sügisjooksu rajal vudivatele välejalgadele uhiuued jooksutossud. Laste üllatus uusi jalanõusid jalga proovides oli suur ning nad küsisid õnnelikult läbisegi: „Kas need võib kohe jalga panna? Kas ma võin nendega kohe täna siin joosta? Kas need jäävad mulle? Oh, vaadake, mis värvi mul on!" Üheksane Regiina Tartust rääkis kaaslastele, et uued tossud jooksevad nagu ise: „Vaata, kui kiire ma olen!” Loomulikult järgnes sellele rõõmuhõikele kohe ka demonstratsioon.

Turvakodudes peatuvatel lastel on tihti probleeme enesekindlusega ja nad on sageli ka pilkamise ohvrid. Usun, et uued jooksutossud motiveerivad lapsi leidma endas enesekindlust just sporti tehes ning ka narrimist jääb vähemaks.

Triin Lumi