Spordirajal koos emale mõeldud kallistustega

14.08.2011
Blogi

Oled suur või väike sa,
bussi peale tõttad taas.
Narva poole sõidame,
sest spordist lugu peame me.

Seal ootab laste jooks meid ees,
me seitse kilomeetrit käime
kui üks mees, oled suur või väikene.
Me Vene piiri nägime
ja Narva kindluses käisime,
Anne Veskit kuulasime
ja temast rõõmu tundsime.

(Harjumaa laste päevariim, mida bussis jooksule sõites lauldi)

13. augustil toimus Narvas esmakordselt rahvaspordiüritus Energiajooks, kus 2000 liikumisharrastaja seas läksid rajale ka turvakodude lapsed, jalas uhiuued kampaaniaga soetatud jooksutossud. Kõik osalejad olid rõõmsas tujus ja see entusiasm oli ka turvakodude lastele eeskujuks.

Pikast poolmaratonist lapsed siiski osa ei võtnud, kuid 7 km rajal ja lõbusatel lastejooksudel kostümeeritud Peeter I eestvedamisel osalesid kõik ja andsid endast parima. Väikesed välejalad said rinnale sildi numbriga 1 – seda privileegi pikale rajale minejatele ei antud.

Hindrek ja Diniito said jooksul osaledes kogemuse võrra rikkamaks, teatades finišisse jõudes, et haige kannaga pole mõtet joosta, aga kui oled sportlik, siis elad kauem! Vabatahtlik Krista kandis vahepeal 7 km rajal süles väikest sõpra, 6-aastast Dianat. Tüdruku kallistused olid nii tugevad, et tahtsid hinge kinni võtta. Krista ütles pärast, et mõtles esimese hooga sellele, kui kergesti on võimalik väikesele lapsele rõõmu valmistada ja siis sellele, et võib-olla sai ta nüüd kõik emale mõeldud ära jäänud kallistused endale ... Igatahes, rõõm on alati mõlemapoolne – seda jagub nii vabatahtlikule kui ka lapsele!

Päeva sportlikule osale järgnes kõigile huvilistele mõeldud põnev kultuuriprogramm, mis algas Anne Veski kontserdiga Peetri platsil ja tipnes õhtul Narva ajaloofestivali raames etendunud „Narva lahingu“ näitemänguga linnuse hoovis. Seitsmene Olga imestas, kui suur Narva linnus on ning küsis, kas tõesti saabki nii olla, et siin on Eestimaa ja sealpool veekogu suur Venemaa – lihtsalt üks jõgi kahe maailma vahel ...

Vabatahtlik Ringa oli jooksurajal turvakodude lapsi toetamas koos oma 7-aastase poja Robiniga. Kui poiss õhtul koju jõudis, ütles ta emale, et seekord leidis ta endale päris mitu uut sõpra. Nendest ühe, Kenneti kõrval ta tagasiteel Tallinna bussis ka istus, hoides uue sõbra käest kõvasti-kõvasti kinni.

Enne koduteele asumist oli turvakodude töötajatel võimalus käia ka ekskursioonil Narva Laste Varjupaigas, et tutvuda kolleegide tööga. Narva Laste Varjupaik oma tublide töötajatega avaldas kõigile muljet!

Triin Lumi