“Maa ja ilm” täis triibulisi seelikuid ning turvakodude lapsed selle kõige keskel

4.07.2011
Blogi

Suur on suur ja väike on väike ainult siis, kui suure kõrval on väike. Väikese inimese maailm võib olla palju suurem kui suureks saanu oma. Ja üks väga väike rahvas saab olla väga suur, kuigi maa tundub väike ja ilm suur.

Kuum ja päikesepaisteline pühapäev. Tallinn rahvariietes laste ja noorte saginas. Lauluväljak täis kümneid ja kümneid tuhandeid inimesi. Ning selle kõige keskel ka meie turvakodude lapsed Ida-Virumaalt, Tartust, Harjumaalt ja Tallinnast, et osa saada XI Noorte Laulu- ja Tantsupeo kontserdist.

Lauluväljaku mäeveerule pandi kontserdi alguses püsti “laagrikohad”, mis toimisid lastele nii kogunemispaikade kui ka piknikuplatsina, kus nälja näpistamist sai eemale peletada kaasa ostetud suupistetega.

Üheskoos SEB Heategevusfondi toetuseks loodud Klubi vabatahtlikega tehti platsil kõike seda, mida vähegi andis – vaadati esinejaid ja pidu, aeti laulupeo raamatust näpuga sõnadel järge, ümiseti lauludele kaasa, imetleti rahvariideid, käidi ehtekojas käsitööd tegemas, söödi jäätist.

Päev oli pikk ning 6-aastane Karina küll korra haigutas magusalt ja rääkis, et päeval ta tavaliselt ikka magab, kuid võimalusest puude vilus pikutada ei tahtnud ta midagi kuulda. Rasketest harjutus- ja esinemispäevadest väsinud tantsijaid vaadates ei saanud ta üldse aru, miks peaks peopäeval magama – kõik ümberringi oli ju nii põnev ja vajas uudistamist.

Laulupeo eel andis maiustustetootja Marmiton fondile turvakodude lastele jagamiseks suure hulga šokolaadibatoone. Nende maiustuste üle oli lastel väga hea meel. Kui laulupidu nautides sai suhu pista just nii palju maiust, kui parajasti tundus kõige vajalikum, nimetas nii mõnigi laps seda elu tipphetkeks.

Kui mõnele lapsele jäigi laulupeo muusikaline osa võõraks, andsid meeleolu ja ühtsustunne ning ennenägematult suur rahvahulk kõigile lastele mälestusväärse elamuse. Kindel, et lapsed said küllaga emotsioone ning arusaamist sellest, mis see laulupidu siis ikkagi on.

Küsida tahaksin ilmast ilma
miks on just nii, mitte teisiti?
omaks ma võtan oma maailma
– suure ilma teen teisiti!

(“Maa ja ilm”, Viiu Härm)

Triin Lumi