Lapsed Aafrika elevante uudistamas

12.03.2011
Blogi

Märtsis etendus Saku Suurhallis rahvusvaheline tsirkuseprogramm “Aafrika elevandid” ja seda käisid nautimas ka 150 last turvakodudest Tartust, Tallinnast, Pärnust, Harjumaalt ja Ida-Virumaalt. Saksamaalt pärit tsirkuseprogrammi naelaks oli elevandidresseerija Sonny Frankello Aafrika elevantide esinemine. Lastel oli võimalus nautida ka naljakat klouniduetti ning õhuakrobaatide ja žonglööri hingematvaid etteasteid. Akrobaadid meeldisid kõikidele.

Klounid aga panid väikese Anne nii valjuhäälselt naerma, et tema kõrval istuv vend armas, et see võib olla juba ebaviisakalt kõva naermine. Žonglööri etteaste järel hakkasid väiksemad ja suuremad sosinal kommenteerima: “Vägev! Mina tahan ka nii! Ei, see on võimatu!”

Mustkunstnikud avaldasid muljet ka vanematele lastele. Anna-Kristiina (18 a): “See etendus oli meeleolukas – kohati tulid külmavärinad peale, aga heas mõttes ikka …”
Reet-Kristine (19 a): “Mul oli vahepeal selline tunne, nagu ma oleksin ise jälle väike laps olnud!”
Kui elevandid lõpuks tsirkuseareenile jõudsid, kostis laste suust läbisegi: “Mina tahaks sõita nende selja peal! Vaata, kuidas ta oma ninaga teeb! Vaata, kuidas nad tantsivad! Aga kuidas see mees nendega ikkagi hakkama saab? Ma tahaks ka.”
Erik (12 a) ütles: “Mulle meeldisid elevandid. Ja naised, kes tantsisid!” Ka viiesele Rihole meeldisid tüdrukud, kellel seelikud tantsimise ajal alla kukkusid (selle all pidas ta silmas klounide “Luikede järvest” inspireeritud etteastet).
Tiiu (9 a) aga imestas, kuidas väikesed linnud aru said käsklustest, mida neile anti ja lisas väikese mõttepausi järel: “Miks need klounid üksteist lõid, meil küll ju ei lubata lüüa ...”

Etenduse järel vabatahtliku sõbraga elevante uudistades sõnas 3-aastane Maria: “Onju, et teisi ei tohi oma suure londiga rünnata?” Ta ütles seda pärast seda, kui elevant oli areeni ääres seisvaid külastajaid londiga paitanud. Tüdruku elukogemus räägib aga hoopis sellest, kuidas lähedus võib olla ähvardav ja ohtlik …

Haiba lapsed tegid etendusel käimise kohta koos kasvataja Terjega ka luuletuse, mida võib laulda omal viisil:
Hurraaderii, hurraaderaa, nüüd rõkkab lastepere taas,
sest Tallinnasse sõidame ja tsirkusesse läheme.
Seal kloune vahvaid nägime ja naerust kõhtu kinni hoidsime.
Tantsu, trikke vaatasime.
Trikid olid põnevad ja tantsijad nii ilusad.
Kõige lõpus tulid nad ja tähtsalt marssisid seal nad,
elevandid sellikesed, londikandjad vellikesed.
Oleks tahtnud minna me, neid kõrva tagant sügada
ja selga ronida veel ka.
Kui tsirkus lõppes, bussist me üllatuse leidsime.
Ootasid meid maiustused, oh kui head
ja kõht sai täis meil õige pea.

Tagasiteel koju olid lapsed lõbusas tujus. Vanemad neist, kes olid enne kinnised, aitasid toimetada väiksemate lastega, jagasid muljeid ja olid avatud. Lastele oli see väärtuslik kogemus – võimalus saada osa ühe maailma parima loomatreeneri etteastest koos tema hiiglaslike sõpradega, milles oli tunda suurt sõbralikkust ja hoolt oma hoolealuste vastu.

Triin Lumi