Mida lastega koos tegutsemine on vabatahtlikele andnud

5.01.2011
Blogi

Detsembris alanud heategevusliku kampaania raames toimus ringsõit Piparkoogiralli, kus SEB Heategevusfondi vabatahtlikud käisid neljandat aastat järjest külas laste varjupaikades üle Eesti, et üheskoos jõuluajal piparkooke küpsetada.


Küsisin vabatahtlikelt, mida lastega piparkoogitamine ja koos tegutsemine on neile andnud ja millised on rõõmsamad hetked toimunud üritustelt.

Eve Männik: “Mulle väga meeldis küpsetamine Haiba laste seltsis, see oli hästi positiivne kogemus. Ma küll valmistasin end ette kurvaks kohtumiseks, aga see polnud üldse nii – uued sõbrad olid üdini armsad ja toredad. Mu lemmikuks oli üks väike poiss, kes sõi ahjuplaadi pealt ära kõik karamellikommid, mis piparkoogimaja akna sisse olid mõeldud. Keerasin vaid korra selja ja uus komm oli jälle läinud – krõmpsutas kõvasti!”

Hedi Obet: “Väikelaste varjupaigas oli hästi armas näha väikeseid lapsi nii andunult meisterdamas. Seletasin pikalt väiksele Henrikule, et ta võib piparkoogi ka suhu pista. Aga ta tegi seda alles siis, kui ise talle ette näitasin – nii on lubatud ja piparkoogid on väga maitsvad. Usutavasti oli see miskit, mille valmistamist ei olnud ta enne näinud ja seega ei osanud arvata, et selle võib pärast ära ka süüa. Kui maitse suus, siis läksid järgmised juba isuga.”

Ringa Lek: “Kui ma küsin oma 6-aastaselt pojalt Robinilt Heategevusfondi ürituse lähenedes, kas ta tahab ka minna, siis tuleb vastuseks alati üks suur “Jah!”. Ma isegi ei tea täpselt, mis talle just meeldib. Aga ta on väga hästi aru saanud, et neil lastel ei ole selliseid võimalusi nagu temal. Robin rõõmustab, et varjupaiga lastel on nüüd võimalus igasugu toredatest ja vaheldustpakkuvatest tegemistest osa saada. Pärast üritusi ta ikka muljetab, et mis seal juhtus. Nii jutustas ta ka viimati tagasiteel Tartust piparkoogitamast, kuidas ta aitas kõiki ja et oskab ehk mõnda asja juba rohkem ning nautis uhkusega transpordi osakonna juhataja ametinimetust, kandes pannil sadu ja sadu piparkooke meisterdamise toast köögis asuvasse suurde ahju.”

Monika Vallimäe: “Aeg lendas märkamatult ja kui pidu oli täies hoos, sain endale suureks üllatuseks kahelt lapselt kingituseks kaardi ja isekaunistatud piparkoogi. See oli mõnus tunne!”

Suur-suur tänu kõikidele vabatahtlikele, kes Piparkoogirallist osa võtsid! Kõik võidavad, kui sõbrad aitavad! :)

Triin Lumi