Tunnustusauhind „Lastega ja lastele“

Aita tunnustada lapsi, noori ja täiskasvanuid, organisatsioone ning ühendusi, kes oma algatuste või pikaajalise tegevusega on oluliselt panustanud laste ja noorte heaolusse!

Taotlus kandidaadi esitamiseks

Leiti kapten Grant!

On üks väikene faktikene, mille abil saab kontrollida, kas keegi on näinud lugu kuulsast kadunud kaptenist, kelle nimeks on Grant. Sellel faktil ei ole eestimaalase jaoks igapäevaelus muidu kuigi suurt tähendust, aga selle teadmist saab kontrollida järgmise lihtsa küsimusega: „Milliseid paikasid maakeral läbib 37. paralleel?“

Eesti turva- ja asenduskodude lastest peaksid sel sügisel igal juhul paljud sellele küsimusele vastata oskama. Seda põhjusel, et SEB Heategevusfondi kutsel sõitis augustikuus hulk lapsi igast Eesti otsast Tallinnasse, et teha väike rännak just mööda seda kurikuulsat 37. paralleeli ja leida üles kadumaläinud kapten Grant.

Anname siis kapteniotsingutest väikese ülevaate.

„Etenduses otsiti teadmata kaduma läinud meremeest kapten Granti. Laevasõidu algul leiti hai kõhust pudel, kus sees oli vana dokument andmetega kapten Granti kohta. Laevaga sõitsid teda otsima tema kaks last ja teised abilised. Nad sõitsid läbi palju maid, kõiki ei ole meil meeles, aga Ameerika ja Uus-Meremaa oli küll, kus nad käisid ning sõitsid mööda 37. laiuskraadi. Teekond oli neil väga raske, neil tuli võidelda karmi looduse ja pahade inimestega,“ võtab üks Granti otsingu väike pealtnägija sündmuse paari lausega kokku.

Ehkki maakera peal asub 37. laiuskraad natuke teises kohas, oli see tähtsate külaliste jaoks veetud seekord täies pikkuses Tallinnasse. Olgem ausad, tervele maailmale tiiru peale tegemine oleks võinud seltskonnale ka mõnevõrra koormavaks osutuda. Osa laste jaoks polnud kooliaasta algus enam kaugel ja teistelgi oli muid asjatoimetusi, mis poleks ümbermaailmareisi järel oodata jõudnud.

Nagu ikka selliste sündmuste puhul hakkab seiklus ja elamus pihta juba enne üritusepaika jõudmist. Kui suvepealinnast pärit poiss rohkem jalakäijate keskse linnaruumiga harjunud on, siis enesestmõistetavalt paneb autode hulk Tallinna sissesõidul teda kilkama.
„Kohe kui Tallinnasse sisse sõitsime, vaimustus Martin (12 a) autode hulgast. Küsis, et miks siin riigis(!) nii palju autosid on. Seletasime, et Tallinn on meie riigi pealinn ja et kui Pärnus on elanike arv umbes 41 000, siis Tallinnas on see üle 400 000. Seetõttu on ka autosid rohkem. Samuti oli tal palju küsimusi ja avastusi hoonete kohta: miks need on nii kõrged, miks meil Pärnus selliseid ei ole. Ja põhiline oli, et „Vaata, kui palju poode siin on!“ Selgitasin, et paljud on büroohooned, kus inimesed igapäevaselt töötavad, mitte poed. Erilist vaimustust tekitas ka Tallinna sadam ja seal seisvad suured laevad, mida poiss kunagi näinud ei olnud,“ kirjutab Pärnu laste saatja.

Teater polnud sel korral tavaline teater, sest nagu pikale merereisile viivale loole kohane, toimus etendus sadamakai peal. Juba näitemängu ebatavaline toimumispaik – mere ääres ja päris laeval – oli lastele kohaletulemist äratasuv elamus. Kohati läkski tähelepanu kõrvalistele detailidele, näiteks linnukestele, kes laevamastide vahelistel trossidel istusid või sellele, kuidas Granti jälgi ajavaks aurikuks Duncaniks maskeeritud Suur Tõll lainetes kiikus. Aga see kõik ju käibki sellise vabaõhuetenduse juurde.

Lisaks etenduse paigale polnud päris tüüpiline ka näitetrupp. Kõik näitlejad polnudki tavalised näitlejad! Trupi seas oli muu hulgas ka hobune, kes peale etendust oli kõige usinam autogrammijagaja. Tagantjärele kirjapandud muljetes oligi hobune üks enim meeldetuletatud lemmikuid.

Owe meenutab: „Küll oli tore teater. Hobune oli kõige ilusam, ta oli nii julge. Ka ahvid olid toredad.” Reino ühineb: „Onju me lähme jälle teatrisse, tahan seda hobust veel paitada, ta oli nii nunnu!“
Kuna 37. paralleel on piisavalt pikk, et ulatub ümber maailma (tuleb küll tunnistada, et see on üks kõiki paralleele iseloomustavatest teguritest), siis võttis ka näidendi läbimängimine aega. Osa lapsi oli põnevusest kikivarvul algusest lõpuni, väiksemad aga oleks võib-olla juba ka poole paralleeli pikkuse otsinguga rahule jäänud.

Siiski, etendus oli küll pikk, aga pikitud põnevate võitlusstseenide ja uhke värvilise tossu ja paugutamisega nii, et kui lisada veel kuulekas hall hobune, siis ei olnud võimalust, et lastel väsimus tekiks.

Adelina võttis asja kokku näiteks niimoodi: „Mulle väga meeldis see etendus. Kõige rohkem meeldis mulle etenduses võitlemine. Oli tunda täitsa kõrbehaisu – täitsa nagu sõjas. Meeldisid väga tantsud. Vahepeal oli täitsa hirmus. Hea, et lapsed leidsid isa üles.”

Ja nagu öeldud, ei lõppenud teatrielamus lihtsalt kolmekordse plaksutamise ja kojusõiduga. Peale eesriide kukkumist said võimaluse autogrammikütid. Autogrammide ja pildistamisega oli küll nii, et alguses ei saanud selle asjaga vedama, pärast pidama. Autogrammijahist kujunes meistrivõistlus ning lapsed võrdlesid hasartselt, kellel rohkem nimesid koguneb.

„Lõpuks kujunes autogrammide jahtimine ja tegelastega koos pildistamine õhtu üheks kõrghetkeks, emotsioonid olid nii üleval, et lapsed, kes enne küsisid, millal me ükskord koju läheme, ei saanud pärast kuidagi tulema, energiat jätkus veel mänguväljakul jooksmisekski ning kui lõpuks kõige viimastena Lennusadama väravast välja saime, siis sai veel mööda kultuurikilomeetrit ja läbi vanalinna tubli tunnike jalutatud ning keegi ei olnud väsinud ega tüdinud,” kirjutab kasvataja.

Siiski polnud etendust ümbritsev melu ja muu atribuutika see, mis lastele kõige sügavama jälje oleks jätnud. Kui ühelt bussitäielt lastelt küsiti, mis neile kõige rohkem meeldis, siis oli vastuseks: „See, et lapsed leidsid üles oma isa!“ Ühes teises bussis küsisid aga kaks last endamisi: „Kuna meid leitakse?“

 

Triin Lumi
MTÜ SEB Heategevusfond
 

 

Osale heateos Täname Sind abi eest, kui oled meie heategevusprogrammi juba toetanud või kavatsed seda teha tulevikus. Sõlmi püsikorraldusleping summas 3 eurot kuus või aita ühekordse annetusega.