Koolivaheaja esimestel päevadel toimus Varemurru puhkekeskuses Pärnumaal üle-eestiline varjupaiga laste suhtlusteraapia laager. Neljandat aastat järjest toimunud 3-päevases laagris said kokku laste turvakodudes ja varjupaikades sel sügisel suhtlustreeningul osalenud lapsed ja noored.

Hakkasime teraapiakoolitusi tegema seepärast, et varjupaikades viibivad lapsed on tihti kogenud raskeid olukordi, millega neil on keeruline toime tulla. Lapsepõlv on lapsele kingitus ja kui tal ei ole olnud võimalust seda kingipakki avada, siis on meie – iga täiskasvanu – ülesanne teda aidata. Tavaperes kasvanud last toetab tunnetekeerises või keerulisel ajal oma pere, paraku turvakodudes peatuvatel lastel see oma, soe ja toetav tugiring puudub.

Lastele mõjusid hästi arutelud ja unistusterännakud koos loovterapeut Kulla Männiga. Töö väikestes gruppides andis lastele teadmise, et ka teistel nendevanustel on samasuguseid probleeme ja nad ei ole oma murega enam nii üksi. Lastel oli võimalus ennast tühjaks rääkida, mis juba iseenesest on tervendav tegevus.

Terapeut mõtiskles koos lastega selle üle, mis juhtub külmikuga, kui seda mitmeid kuid ei ava... Mis on see lõhn, mis sealt välja pääseb? Haiget tegevate tunnetega on nagu külmkapiga – kui ei luba endale tundeid, siis see teeb valu ning valu tuleb välja lasta.

Teraapialaagris viidi läbi ka psühhodraama elementidega filmitöötuba ja fotojaht. Töötubades tehti tööd soovide ja unistustega, mis aitavad seada tulevikueesmärke.

Teraapialaagri teise päeva suurüllatajana tuli külla tuntud illusionist Jürgen Veber. Jürgen rääkis lastele, et ta on oma tegemistega ikka ja alati tahtnud innustada inimesi unistama, ja tegema seda suurelt! Ka teraapialaagris viibivatele lastele soovis ta olla inspireerivaks ja motiveerivaks eeskujuks, näidates, et hoolimata raskustest ja mõne teisega võrreldes keerulisemast stardist on kõik võimalik! Selleks tuleb endale vaid suuri eesmärke seada ja nende poole püüelda.

Külmiku sulatamisest ja tuulutamisest oli abi – kõik lapsed lahkusid laagrist kindlama meele ja suurema enesekindlusega ning tundsid end väärtustatuna, sest nende „seljakotis“ on nüüd rohkem julgust unistada paremast tulevikust.

Triin Lumi