Tunnustusauhind „Lastega ja lastele“

Aita tunnustada lapsi, noori ja täiskasvanuid, organisatsioone ning ühendusi, kes oma algatuste või pikaajalise tegevusega on oluliselt panustanud laste ja noorte heaolusse!

Taotlus kandidaadi esitamiseks

Kui pikk on 2,5 kilomeetrit?

Nii nagu igal aastal, osalesid paljude turva- ja asenduskodude lapsed üle Eesti SEB Heategevusfondi toel ka tänavusel lumerohkel Tartu maratonil lastesõitudes. Iga osaleja sai kingituseks särgi ja kindad ning pärast sportlikku pingutust ja kosutavat kõhutäit lõõgastuti Aura veekeskuses. Huvilised said Tartus uudistada ka Tagurpidi maja.

Iga laps sai valida sellise distantsi, mis tundus talle kõige võimetekohasem. Paljud lapsed osalesid mitmendat korda ja teadsid, mis neid ees ootab. Omajagu oli aga ka esmakordseid spordipidulisi. Kuigi suusasõit maratoni lastedistantsil polnudki nii lihtne, kui mõni algul arvas, tasus pingutus end kuhjaga ära – rõõm eneseületamisest ja võidukast finišisse jõudmisest korvas raske mäkketõusu, puntras suusakepid või väikese kukkumise.

Suusatades kulgeb aeg teistmoodi?

Ühe pere maratonile sõitjad hakkasid juba teel autos arutama, milliseks päev kujuneb. Lastel oli väike mure, et kui pikk see maa ikka on, mis läbi sõita tuleb. See küsimus lahendati „sõidupealt“! Kasvataja luges lastele auto spidomeetri pealt, kui pikk on 2,5 km: ta ütles, kus distants algab ja millal läbi saab. Lapsed teadsid, et sõites tunduvad vahemaad üsna lühikesed, aga kui autoga läks 2,5 km läbimiseks 1,5 kuni 2 minutit, olid nad üsna suurte silmadega, et kas tõesti nii pikk maa? 

Pärast sõitu finišis olid aga need noored suusatajad ütlemata õnnelikud. Nad olid üllatunud, et autos nii pikana tundunud maa läks nagu lennates. See oli laste jaoks „maailmapilti avardav“ kogemus, kus üks ja sama vahemaa tundub täiesti erineva pikkusega: olenevalt tegevusest kulgeb aeg väga erinevalt.

Teises peres olid peaaegu kõik lastest varem Tartu maratonil osalenud ning teadsid, mida päevalt oodata. Ühe lapse jaoks oli see aga elu esimene maraton. Enne sõitu olid poisid kindlad, et nemad lähevad sõitma 2,5 km distantsi, aga kui stardikoridori kogunemiseks läks, otsustasid nad siiski koos tüdrukutega 1,4 km läbida. Lapsed olid stardis elevil ning otsisid pilkudega tuttavaid nägusid.

Kärola jäi juba üsna stardi lähedal suusakeppi pidi teise lapsega kinni, aga tegi vaatamata sellele suurepärase sõidu. Fjodor jõudis finišisse omadest esimesena ning tundis selle üle suurt rõõmu. Tema õde Jekaterina sai venna järel teise koha – tüdruk oli väsinud, aga silmanähtavalt õnnelik! Oma elu esimesel maratonil osaleva poisi jaoks oli sõit raskem, kui ta ette kujutas, aga ta oli oma saavutuse üle uhke – nagu kõik teisedki tema üle.

„Härrasmees“ laenas kindad

Aleksandra oli kindad maha unustanud. Siingi selgus, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem: talle tuli appi temavanune poiss Mark. Mark on väga aktiivne noormees ja tal olid käed juba enne sõitu väga soojad, nii et poiss ei hoolinudki oma kinnastest ja pakkus Aleksandrale omasid: hea oli vaadata, kuidas väike poiss aitab oma eakaaslast, kes on hädas. Aleksandra tegelikult ei palunudki abi, Mark oli ise „härrasmees“ ja pakkus oma kindaid. Kindasaaga sai lõpliku tulemuse söögikohas, kus igale lapsele anti kingituseks läbitud raja eest kindad. Aleksandra oli selle kingituse üle eriti õnnelik.

Seiklusi jagus teisteski peredes. Üks laps oli tulnud kahe parema jala suusasaapaga ja üks poiss oli kodust kaasa rabanud katkise suusakepi. Õnneks oli suusalaenutuse tädi väga lahke ja toreda olemisega ning lapsed said puuduliku varustuse terve vastu vahetada. Paljud lapsed ulatasid rajal kaasvõistlejale abikäe, aidates suusakepi üles võtta või kukkunut püsti upitada. Suusatajad olid kõik väga tublid ja vaatamata tõsisele näole võistluse ajal oli enamik lapsi pärast seda meelt, et järgmisel aastal võiks üritust korrata.

Ühes turvakodus võttis sel aastal Tartu maratonist osa rekordarv lapsi. Kui algul lastele tutvustati, mida maraton endast kujutab ja kui palju on vaja sõita, siis olid kõik õhinal nõus ja kõik see mees osaleski võistlusel. Suusatamine osutus küll raskemaks, kui arvati – üks tõusu koht pani osalejad tõsiselt proovile, kuid silme ees terendav veekeskuse külastus andis jõudu! Nii mõnigi laps ütles, et oli end motiveerinud mõttega, et kohe, kohe saab ujuma. 

Ja see medal, see on ikka tähtis nii 9- kui 14-aastasele! Kui neljateistkümnene tuli seda kasvatajale uhkustades näitama, siis üheksa-aastane kannab seda kogu aeg kaelas, isegi magama poeb medaliga, kirjutas ühe turvakodu kasvataja tagasisides.

Kaks tundi veemöllu 

Söögikohta Dorpatisse jõudes ootas lapsi ees tore üllatus. Igaüks sai endale fondilt kingituseks särgi ja uue kindapaari. Õhtul kodus katsetati neid ka juba kelgumäel – kõik läks kohe kasutusse. 

Aura veekeskuses jätkus lusti ja möllu igaühele. Lapsed said mängida veekorvpalli. Paljud tüdrukud võtsid asja rahulikumalt ja mõnulesid mullivannides ja saunas. Laste vette saamisega pole probleemi, kuid nende õigel ajal veest välja saamine on hoopis keerulisem ülesanne. Lapsed nautisid kahte tundi täiel rinnal. Kärolal õnnestus küll vees kukerpalli tehes muhk otsaette saada, aga see väike õnnelik õnnetus ei rikkunud kauaks tuju.

Huvilised käisid ka Tagurpidi maja uudistamas. Ja mida oligi vaja tõestada – seal oli lihtsalt kõik nii tagurpidi! Nalja kui palju. Toredad hetked said loomulikult ka pildile jäädvustatud.

Läbi sõitis, ei katkestanud!

Vahetult pärast sõitu, tagasiteel bussis, olid laste emotsioonid kõige ehedamad ja siiramad: naerdi oma kukkumiste peale, meenutati, kuidas prooviti „lõigata“ ja tunti uhkust ka eelviimasena finišisse jõudnud kaaslase üle. Kasvatajal oli selle „eelviimase“ üle eriti hea meel: luges see, et üldse suuskadele saadi. Ka poiss ise oli uhke oma saavutuse üle. Läbi sõitis, ei katkestanud!

Jätkutööna tõdeti, et kui algul pingutad ja pead endast viimase andma, siis pärast on nauding seda suurem. Elus on ikka nii, et kui ise panustad, siis saad endale lubada rohkem, kuid enda osalus peab kindlasti olema. Tuleb osata teha valikuid – käesoleval juhul: kas minna suusatama või kaubanduskeskusesse – ja muidugi, õnne peab ka olema!

Kodus näitasid lapsed õhinal teistele oma medaleid ning rääkisid päevast. Lapsed said taas kogemuse enda võimete proovile panemisest ning enese ületamisest. Kasvatajad märkasid, kui oluline on laste jaoks raja ääres tuttav nägu, kes ka viimase pingutuse eel neid veel ergutaks ja naeratuse suule tooks.
Nii mõnigi osalenud turvakodu laps ütles, et tahab turvakoduga veel kuskile sõita. Hea on teada, et ükskõik, kuhu need lapsed tulevikus satuvad, saavad nad meenutada seda, et on Tartu maratonist osa võtnud. Küllap jääb paljudele ka spordipisik külge!

 

Osale heateos Täname Sind abi eest, kui oled meie heategevusprogrammi juba toetanud või kavatsed seda teha tulevikus. Sõlmi püsikorraldusleping summas 3 eurot kuus või aita ühekordse annetusega.