Kui jahu maitseb magusam kui suhkur

22.12.2010
Blogi

Jagan ühe paar aastat tagasi juhtunud loo. Kuulsin, kuidas varjupaigas peatuv tüdruk rääkis piparkooke küpsetades oma klassiõega.

Marianne küsis suure imestusega: “Agnes, kuidas sa seda kõike oskad?” Ja klassiõde vastas: “See on ju nii lihtne, igal aastal küpsetan koos emaga ja siin pole midagi keerulist – taigen lauale, jahu alla, vormidega teen kujukesed, ahju ja glasuur peale!” Jah, see on tõesti kõik lihtne neile, kellel on keegi, kellega koos teha. Aga kui oled elanud nii, et kellelgi ei ole õigupoolest sinu jaoks aega olnud, rääkimata koostegemisest, siis kust ja kuidas neid oskusi saab ... Ega vist saagi.

Heaks tavaks on saanud, et iga aasta detsembris võtame SEB Heategevusfondiga ette ringsõidu Piparkoogiralli, millega külastame kõiki partnervarjupaiku üle Eesti. Võtame kaasa piparkoogitaigna, vormid ja kuhjaga rõõmsat meelt ning läheme lastele seltsiks piparkooke küpsetama. Sel aastal oleme ringsõiduga külas käinud juba pärnakatel ja tartlastel, Tallinnas Mustamäe väikelaste, Kopli ja Lilleküla varjupaigas ning Ida-Virumaal küpsetanud koos Kiikla ja Harjumaal Haiba Lastekodu väikeste ja suurtega.

Piparkoogiralliks on seda tõepoolest õige nimetada. Kohe kui vabatahtlikud varjupaika saabuvad ja tegevused algavad, on lapsed koos õhinal tegutsemas ja toimetamas. Suurel kiirusel saavad põlled jahuseks, suu magusaks, varjupaiga maja piparkoogilõhnaseks ja laste meeled rõõmsaks! Kümmekond last rullivad korraga tainast, saputavad kordamööda jahu lauale ja samal ajal maitsevad seda, pistavad taignatükikesi salaja suhu, nägelevad sõbraga siili vormi kasutamise esmaõiguse pärast, saadavad erikujulisi piparkooke lenneldes pannile ja “transpordi osakond” toimetab need kähku kööki kuuma ahju küpsema.Köögis toimub kõik kõrgel temperatuuril ning mis siin salata – mõni pannitäis on küpsenud ka krõbedamaks kui võiks ...

Ahjust jõuavad koogid taas lauale, et lapsed neid kollase-valge-rohelise-roosa glasuuriga kaunistada saaksid. Paralleelselt piparkookide tegemisega meisterdatakse vabatahtlik Viktoria juhendamisel kauneid kunstiteoseid – kingitusi, kaardikesi, pakendeid, kuuseehteid ja värvilisi meenekivisid ning muud jõulupakki sobivat. Kordamööda jooksevad kõige pisemad üleni jahustena suurte vabatahtlike sülle, siis sülest maha ja jälle tagasi. Kui lastelt küsida, kas nende nimedeks on Jahu-Jaan või Glasuuri-Grete, siis vastavad kõik läbi naeru läbisegi: “Ei ole! Mina olen Kelli! Mina olen Taavi! Rolf, kaheksane. Mina olen Raili. Nastja olen...”

Magusaralli järel on toad täis hubast jõulutunnet ja lastel särab silm mõnusast ühistegevusest, mis paljude jaoks on esmakordne.

Kaunist jõuluootust soovides, Triin Lumi