Tunnustusauhind „Lastega ja lastele“

Aita tunnustada lapsi, noori ja täiskasvanuid, organisatsioone ning ühendusi, kes oma algatuste või pikaajalise tegevusega on oluliselt panustanud laste ja noorte heaolusse!

Taotlus kandidaadi esitamiseks

Koos oma perega tegutsedes kasvab lapses kindlustunne

Traditsioonid annavad meie elule kindla kuju ja vormi. Need ei pea olema keerulised – väga sageli me isegi ei mõtle selle peale, et ka hüvastijätt või õhtujutu lugemine on lihtne tava, mis on peres kuude või aastatega välja kujunenud.

Traditsioonid kannavad edasi väärtusi ja sõnumeid. Ei tohiks unustada, et elu ja inimesed on pidevas muutumises. Võib juhtuda, et mõni tava on oma aja ära elanud ja pere koostegemised vajavad uuenenud pilku sissetallatud rajale.

Lastega saab traditsioonide ja pere koostegemiste üle ühiselt arutleda. Rääkida saab sellest, mis on kellegi lemmikosa konkreetse tava juures ja uurida, mida või kuidas nad ise tahaksid traditsioonide edasikandmisse panustada. Mida vanem on laps, seda sügavamalt saab nende teemade üle arutleda. Traditsioonid on olulised identiteeditunde tugevdajad.

Allpool jagavad kuus asenduskodu peret lähemalt oma koostegemise kogemust.

Tüdrukud avastasid Saaremaad

Üks Harjumaa asenduskodu pere soovis jätkata oma traditsiooni just tüdrukutega midagi ühiselt ette võtta. Seekordne reis viis piigad Saaremaale. Mändjala kämpingu peremajas mahtusid kõik kenasti ööbima. Koos käidi Kaali järve ääres ja külastati Kuressaare piiskopilinnust, kus lapsed varem käinud ei olnud. Linnuses tutvusid lapsed erinevate eksponaatidega – elavalt aruleti selle üle, kuidas küll ilma eriliste abivahenditeta sellised suured ja võimsad kindlused omal ajal valmis ehitati. Sarnane teema kerkis üles ka kirikut külastades.

Enne ööbimiskohta jõudmist käis pere koos poes, kus valikud tegid lapsed ise: eelarve piir oli ees ning tuli arvestada, et kõik kõhud ostetust täis saaksid. Ööbimiskohas otsustati kõikide laste vahel ülesanded ära jagada, et oleks selge, kes mille eest reisil olles vastutab. See meeldis tüdrukutele, sest nii tundis igaüks ennast väga vajaliku ja tähtsana. Õhtu möödus grillides, lauamänge mängides ja niisama lobisedes. Noored võisid üleval olla nii kaua, kui soovisid. Tüdrukud arvasidki, et on üleval lausa koiduni, aga kui õhtu lõpuks pea korraks patja puudutas, magasid reisisellid üsna varsti sügavat und.

Teise päeva hommikul valmistasid tüdrukud endale ise hommikusöögiks smuuti. Seejärel seadis pere sammud Georg Otsa spaasse. Igaüks sai endale meelepärase koha otsida, kus vett nautida – kes mõnules õuebasseinis, kes saunas ja kes hullas niisama basseinis. Lõpuks jõudis kogu pere mullivanni, kus jagati omavahel eelmise reisipäeva muljeid. Pärast spaakülastust tegi pere väikese pikniku. Plaanis oli veel külastada jaanalinnufarmi ja paari vaatamisväärsust, aga kahjuks mängis ilmataat vingerpussi. Seetõttu võeti kodutee ette oodatust pisut varem.

Mida uut tüdrukud kogesid või õppisid? Kõigepealt said nad tuttavaks Saaremaaga, meelde jäi palju fakte Eesti suurima saare kohta. Reisil oli ka üks vene piiga, kes ei teadnud enne Saaremaal käimist, millisele riigile see kuulub. Samuti said noored võtta vastutuse poeskäigu ja oma magamamineku aja eest. Terve reisi ajal oli mõnus ja sõbralik õhkkond, julgeti rääkida ka natukene salajuttu. Koju tagasi jõudes hakkasid tüdrukud juba uue reisi peale mõtlema.

Perepäev ratsutamise ja loomade patsutamisega

Tartumaa asenduskodu pere koostegemisest said osa 8 last ja 5 kasvatajat. Seekord oli ette võetud perepäev, mis algas pärast keskpäeva Tartust ja koju jõuti kenasti magamisajaks. Pere laste vanused on väga erinevad – pesamuna on 1,7-aastane ja kõige vanem laps 17-aastane. Seetõttu oli hea, et kaasas oli rohkem kasvatajaid, kes said vajadusel kõiki lapsi abistada ja toetada.

Seekordne perepäev veedeti maal, kus oli erinevaid loomi. Kõige rohkem elevust tekitasid hobused, sest laste suur soov oli just ratsutamist proovida. Enne sadulasse ronimist sai igaüks ka individuaalse ratsutamistunni osaliseks. Instruktor tegi väga põhjaliku tutvustuse igale lapsele eraldi. Lapsed said teada hobuste varustusest, eripäradest ja vajadustest. Kõik kandsid ratsutamise ajal vastavat varustust ning olid väga uhked, kui said hobuse selga istuda. Ka kõige väiksem laps ratsutas koos treeneriga suure ringi. Kui kõik lapsed olid hobusega sõita saanud, siis tutvusid noored ka teiste talus elavate loomadega: peale hobuste elasid majapidamises kanad, kuked, jänesed, koerad ja kassid.

Taluring tehtud, mindi piknikule. Grilliti vorste ja söödi kaasavõetud rabarberikooki. Ilm oli imeilus ja kõik sujus kui valatult.
Pärast perepäeva olid lapsed üliõnnelikud ja väga rahulikud. Rahutute laste närvikavale mõjus see päev nagu palsam.

Lõõgastav vesine vahepala enne eksameid

Jõgevamaa pere võttis ette perepäeva Värska Sanatooriumi veekeskuses. Sel aastal oli pere lastel juunikuu natuke teistmoodi ja veidi kurnavam, sest osa pereliikmetest lõpetas kas ülikooli, gümnaasiumi või põhikooli.

Tore oli vaadata rõõmsaid lapsi, kes hetkeks suutsid unustada kõik oma mured koolide lõpetamise vahepeal. Noored said üksteisega imetoredalt läbi ja mängisid vees nagu väikesed lapsed – basseinides ja mullivannides sulistati alates saabumisest kuni õhtusöögini välja ning jaksu väikeseks veeseikluseks jagus ka pärast õhtusööki. Enne kui sügavasse unne vajuti, lobiseti omavahel päevasündmustest. Hommikul ei olnud just kõige kergem ärgata, aga lapsi motiveeris see, et enne ärasõitu sai veel natuke vees sulistada. Noored olid koosveedetud ajaga ülirahul ning tänu vesisele vahepalale oli kergem ka eksamiperioodile vastu minna.

Muljeterohke ja meeldejääv Kihnu-reis

Põlvamaa pere reis saarele algas imelise ilmaga Munalaiu sadamast. Lapsed nautisid saarele sõitu praamiga Kihnu Virve. Kui algul vajas nii mõnigi laps julgustust praamil ringi liikumiseks, siis ligikaudu 30-minutilise sõiduga olid kõik lapsed merel ja praamil nagu „kalad vees“.

Saarele jõudes ootas peret ees veoauto ja sõit majutuskohta sai alata. Reisil oli saatjaks saare giid Evi, kellega koos käidi läbi kogu saar ja talletati huvitavaid teadmisi saarerahva elust ja olust, saarel elavatest loomadest ja lindudest. Enim meeldis lastele teadmine, et saarerahval justkui polegi perekonnanime, kuna neid nimetatakse eesnime ja talukoha järgi. Samuti oli vahva kuulda, et jõulude ajal käiakse üksteisel külas alates südaööst ja seda kogu pühade perioodil. Sellise tervitamisega võib ühest perest läbi käia rahvast kuni 250 inimest. Kombeks on, et noored alustavad külas käimist jõuluööl ja vanemad inimesed lõpetavad külaskäigud. Külalistele pakutakse tavaliselt koduõlut ja pirukat.

Veel saadi teada, et saarel elavad täitsa mustad rästikud. Üks neist pesitses mere ääres olevate kivide varjus. Oli natuke hirmutav isend, sest ta oli ikka väga, väga pikk!
Tüdrukud jagasid pärast oma muljeid ning nentisid, et väga tore oli kohtuda Kihnu Virvega tema kodus. Virve tundus olevat väga lahke ja hea inimene. Ta laulis külalistele oma viimati tehtud laule ning mõne salmi oskasid lapsed ka kaasa laulda. Virve rääkis veel, kuidas ta langevarjuhüppega hakkama sai ning nooruses hülgeid püüdis. Lastel oli väga hea meel, et reis neid Virvega kokku viis, sest Virvelt sai kuulda huvitavaid lugusid. Aga eriti sügava mulje jättis veoauto lahtises kastis saarel ringisõitmine.

Virve rääkis ka haridusest – sellest, et noored peavad palju õppima, et elus hakkama saada. Kihnu naine ütles, et tal on võimalus olnud kohtuda ka paljude ministritega ja ta on kõnelnud paljudel meie riigi teemadel. Kogu seltskonnale meeldis muidugi ka Virve naer, mis oli nii nakkav, et pani eakat naist lausa imetlema.

Pere käis koos veel õigeusu kirikus, mis jättis võimsa mulje. Selgus, et sinna kirikusse käib õpetaja lausa Põlvast jumalateenistust läbi viima. Lapsed said teada, et kui Kihnus abiellutakse, siis kestavad pulmad koguni kolm päeva. Samas olevat abiellumisi järjest vähemaks jäänud.

Lastele meeldis ka saare rahu ja vaikus. Giidi sõnul on aga saarel viimasel ajal tunda natuke naabrist paremaks olemise tahtmist. Körtide kandmise lugu tuli lastele veel täiendavalt selgitada, sest muuseumist saadud info tekitas suurt huvi. Palju elevust tekitas pereliikmetes karu- ja hülgekonserv, mis mekkimiseks kaasa anti.

Pere jõudis ühiselt arusaamale, et kooskogemise väljasõit oli väga hariv, saadi palju uusi teadmisi. Ja muidugi oli ka ütlemata tore!

Võrratu Peipsi kant: kalapüük ja ehe Eesti elu

Lääne-Virumaa asenduskodu pere oli rõõmus, kui lõpuks ometi lapsed koolist ja lasteaiast suvepuhkusele said. Nii lapsed kui ka täiskasvanud kibelesid majast välja, loodusesse ja ainult oma perega. Pere reisi Peipsi äärde oodati väga.
Nii asuski pere ühel esmaspäeval rõõmsalt teele, tuju tõstmas ka selle suve erakordselt soe ilm. Mida lähemale Peipsi järvele jõuti, seda kannatamatumaks reisilised muutusid. Poisid lubasid terve päeva ainult järves sulistada. „Meri!“ kilkasid kaks poissi, kui Peipsi veerele jõuti. Pereema selgitas naerdes, et see on ikka magedaveeline järv. Poisid tahtsid kohe järele proovida, kas tõesti on mage, mitte soolane nagu merevesi.

Ööbimiskohta jõudes sättis pere end sisse ja seejärel suunduti kohe vee äärde. Peipsiäärses külas asetsesid majad selliselt, et igale majale kuuluks nagu oma privaatne rand. Elamud asetsesid kõrvuti, nagu vanausulistel omal ajal kombeks oli. Vanausulised on kunagi Venemaalt Eestisse ümberasunud inimesed, said lapsed teada. Seetõttu kuuleb eesti keelt sealkandis vähe. Samas olid inimesed väga sõbralikud. Peaaegu igal krundil oli oma rannalõigul silt „Eramaa“, aga õnneks mitte keegi peret rannast ära ei ajanud, kui nad piki rannaäärt jalutasid. Üks kohalik pere puhastas randa pilliroost ning oli lahkelt nõus sellest ka lähemalt rääkima.

Ööbimiskoha turismitalu peremees viis lapsi mitu korda paadiga järvele sõitma. Paljudele oli see esmakordne kogemus. Kaasas olid ka õnged ning paadis läks kalapüük lahti. Enne järvele minemist olid poisid usse kaevanud, kuid see polnud üldse kerge tegevus, sest maa sees oli vihmaussi kriis. Peremees andis õnnetutele kalameestele seepeale hoopis krevette. Poisid nentisid pärast kalapüüki, et kreveti peale ei tulnud ükski kala, aga ussi peale näkkas kohe. Ilmselt oli asi selles, et uss andis endast liigutamisega märku, aga krevett oli elutu ning ei pakkunud kaladele huvi. Paadi kalapüügi tulemuseks oli kaks pisikest ahvenat, mis naabri kassile anti.

Õhtupoole jalutas pere külas ringi. Käidi tuletorni ja vanausuliste kiriku juures. Imetleti kõrgeid sibulapeenraid ja arutati selle üle, kui suur luksus on saada otse järvest peenarde kastmisvett. Pere lapsed tõdesid, et neil tuleb kodus kasta veega, mille eest tuleb ka maksta.

Järgmisel päeval sõideti Kolkja külla, kust saadi suitsukala. See, et keegi ainult suitsukala äriga tegeleb, oli lastele üllatuseks. Vette minnes selgus, et ei olegi nii soe kui arvati. Turismitalu naabermaja vanatädi selgitas, et kui tuul on „mere“ poolt, siis tuleb randa külmemat vett. Samas ei takistanud jahe vesi lapsi vette minemast. Naabritädil oli väsinud moega maja, aga suur ja ilus aed ning hoov läks lausa rannani välja. Üks poiss täheldas, et vanatädi on vaene ja tal on kole maja. Võrreldi siis enda kodu ja vanatädi majakest. Laste kodu on uhke ja moodne, kõigi mugavustega. Vanatädil aga oli maja õnnetus olukorras, samas imelise aia ja kauni asukohaga. Üks tüdruk lausa ohkas selle võrdluse peale ning soovis kogu peremajaga Peipsi äärde kolida. Sel päeval räägiti rikkusest ja vaesusest, vanadusest ja pensionist, mis väike ja mille eest maja ilusamaks ehitada on raske.

Reisi viimasel päeval hakkas sadama. Lapsed tegid siiski oma viimased suplused ja siis läks lahti sõiti kodu poole. Viimaseks vahepalaks võeti veel ette Alatskivi lossi külastus. Loss oli ilus ja õpetlik koht, sest seal sai pere taas rikkuse ja vaesuse teemal vestelda. Üks poiss imestas, et kuidas ainult ühel perekonnal saab olla nii suur park.

Kojusõit läks läbi kuulsa Sibulatee, kus maja oli majas kinni mõlemal pool külatanumat. Rahvast oli küla vahel väga vähe liikvel, sest suurem osa oli majast endale suvituskoha teinud ning igapäevaseid elanikke oli tunduvalt vähem kui aastakümned tagasi.
Lastele meeldis reis Peipsi järve äärde väga. Ka kohalik, võõrast keelt rääkiv rahvas, jättis sõbraliku mälestuse. Koosveedetud aeg oli nii rikastav, et isegi helendavad ekraanid olid tundideks ära unustatud.

Pere tundis, et vahel on vaja sellist omaette olemist väiksemas seltskonnas, mil lapsed saavad vaid kõige lähedasemate inimestega, pereliikmetega, omaette olemise aega, et koos võõraid paiku külastada, teistmoodi elu ja inimesi kogeda. Üks poiss leidis sel reisil endale unistuse. Ta loodab, et kunagi elab ta päris oma majas, kuskil metsa serval, kus on vähe rahvast.

Retk läbi muinasjutu – Eesti ajaloo õuesõppe-kogemus

Turvakodu pere otsustas ette võtta retke teemal „EV 100, retk läbi muinasjutu“. Ühepäevase reisi vältel läks seltskond Rakvere ordulinnusega tutvuma. Giidi juhendamisel saadi osa erinevatest ajahetkedest ajaloos. Pere oli teadlikult valinud teema, et minna tagasi 16. sajandisse, kus ei olnud nutiseadmeid ja mitmesuguse tegevusega sai end proovile panna. Toimus ajaloo kogemine õuesõppe meetodil.

Linnuseeluga tutvumise järel võeti ette ka ringkäik Rakvere linnas, kus enamik lapsi polnud kunagi käinud. Tagasiteel jäi võimalus ka loodusesse põigata, kus lapsed said Jägala joa ilu imetleda. Läbi reisi tutvus pere Eesti ajalooga läbi aktiivse tegeluse. Maha sai laetud laste mõningane ärevus, mis oli tekkinud vähesest tutvusest ja uuest olukorrast turvakodus. Kasvatajad said oma teadlikkust tõsta uute pereliikmete osas. Ühine koostegemine oli ka hea vundament enne suuremaid muutusi asenduskodusse või hooldusperesse minemiseks.

Kooskogemine üllatas kasvatajaid positiivsest küljest, ka kõige hüperaktiivsemad lapsed olid hoogsasse tegevusse keskendunud ning nautisid koostööd omavahel. Suuremad lapsed arvestasid väiksematega, jagades omavahel võrdselt maiustusi, mis linnuseseiklustes auhinnaks oli saadud. Linnuses meisterdasid lapsed endale ka mesilasvahast küünla ja julgemad külastasid piinakambrit, surmatuba ning põrgut.

Päeva lõpuks oli turvakodu pere reisirahulolust tulvil. Väljasõidupäev oli hoopis teistmoodi sisustatud ning sai ka uusi teadmisi. Nutiseadmed olid kõrvale jäetud ega tulnud huvitavates tegevustes meeldegi. Lapsed ise jäid väga rahule ning arutasid omakeskis, kes milleski osavam oli. Ka kasvatajatele oli päev omamoodi mõtlemapanev. Kui ikka lapsed on kaasatud tegevustesse, mis on huvitavad, siis haakuvad tegevustega ka teismelised.

Koostegemised avardavad laste maailmapilti

Pere koostegemise programm on loodud selleks, et avardada lapse maailmapilti ja toetada teda pere ühistegevuste kaudu. Programmi eesmärk on pakkuda lastele ja peredele võrdsemaid võimalusi ea- ja võimetekohaseks arenguks ning uute peretraditsioonide loomiseks. Nii saab võimaldada vanemlikku hoolt vajavatele lastele tavaperes kasvavate noortega võrdsemaid võimalusi, et nad saaksid kogeda oma pere koostegemisi sarnaselt tavaperes kasvavate lastega.

Pere koostegemise taotlusi laekus perioodil märts kuni august 2018 kokku 58. Nendest 90% rahastuse 10% omaosalusega sai 53 peret ning 5 peret sai 50% toetuse 50% omaosalusega. Kõige populaarsemad olid sel perioodil linnade külastused ja ka retked loodusesse.
Taotlusi esitas 21 asenduskodu.

Kui soovid olla osaline peretraditsioonide loomisel asenduskodude peredes, siis saad panustada siin: http://www.heategevusfond.ee/aita-sina-ka.
 

Osale heateos Täname Sind abi eest, kui oled meie heategevusprogrammi juba toetanud või kavatsed seda teha tulevikus. Sõlmi püsikorraldusleping summas 3 eurot kuus või aita ühekordse annetusega.