Tunnustusauhind „Lastega ja lastele“

Aita tunnustada lapsi, noori ja täiskasvanuid, organisatsioone ning ühendusi, kes oma algatuste või pikaajalise tegevusega on oluliselt panustanud laste ja noorte heaolusse!

Taotlus kandidaadi esitamiseks

Kas hobist võib saada ka amet, mis leiva lauale toob?

SEB Heategevusfondi hobistipendiumi programm on loodud selleks, et toetada laste ja noorte hobitegevust ning edendada nende tervisekäitumist. Programmi eesmärk on võimaldada vanemliku hoolitsuseta lastele teiste lastega võrdsemad tingimused tegeleda oma huvialadega, end täiendada ja oma andeid realiseerida.

2014. aasta kevadel kuulutas SEB Heategevusfond teist korda välja hobistipendiumi programmi. Noored said esitada taotluse huviringis osalemiseks (10 kuud), hobivahendi soetamiseks ja laagris või võistlustel osalemiseks. Kokku esitas eelmisel kevadel stipendiumitaotluse 32 noort ja stipendiumiteks maksti välja 3883 eurot.

Epeemõõk ja skaudilaager

Olgale (14 a) meeldib väga vehklemistrennis käia. Ta on saanud endale palju uusi sõpru ja tuttavaid, kellega on tore suhelda. Trenn oligi see, mis võimaldas Olgal uute sõpradega tuttavaks saada, kuna nad elavad ja käivad koolis hoopis teises linnaosas. Kui Olga võistlustel käima hakkas, siis esialgu ta natuke kartis, aga lõpuks oli väga õnnelik ja endaga rahul. Olga arvates on vehklemine väga ilus ja uhke spordiala, mida on hea vaadata. Kuna Olga käib trennis Mustamäel, tundub vahel ka väsitav ja tüütu sinna sõita, aga trennis osalemine annab alati uut jõudu ja energiat ning hea tuju.

Olgal on lisaks rühmatreeningutele kord nädalas ka individuaaltreening. Ta soovib intensiivsema trenniga saada võistlustelt paremaid tulemusi. Kuigi Olgal on üsna tihti raskusi oma aja planeerimisega ja ta tahaks tegeleda ka paljude teiste asjadega, on vehklemisest saanud siiski tema prioriteet ning ta jõuab trenni alati kohale. Treener on talle justkui tugiisik, kes oma õpilast tundes oskab Olgat toetada ja motiveerida ning vajadusel ka maha rahustada, kui tüdruk endast ebaõnnestumise korral välja läheb. Hobistipendiumiga sai Olga endale epeemõõga koos juhtmega ja kaitsemaski.

Ilona (15 a) on tänulik, et sai hobistipendiumi eest sõita Valgevenesse skaudilaagrisse. Ta on skautide liikumises osalenud pisut rohkem kui aasta ja skautide rahvusvaheline kogunemine oli tema jaoks väärtuslik kogemus. Ilonal avanes võimalus suhelda skautidega teistest riikidest, võrrelda skaudiliikumist Eestis ja teistes maades ning sai motivatsiooni jätkata skautlusega ka tulevikus. Kodus ja koolis on Ilona suhtlusring piiratum – seal ei ole noori, kellel on samasugused huvid nagu temal. Peres on Ilona kõige vanem laps, seetõttu ei ole tal kodus ka päris omaealisi suhtluskaaslasi. Seetõttu oli väga põnev Valgevenes suhelda eakaaslastega, kellega tal on ühised huvid. Ilona loodab, et saab ka tulevikus sarnastest laagritest osa võtta.

Ilona on üldiselt napisõnaline ja pigem sissepoole elav piiga. Seda üllatavam oli usalduskasvatajale, et laagrist kõige olulisema asjana tõi Ilona välja just suhtlemise. Samas ei ole Ilona sugugi tavaline teismeline piiga, kes sõbrannadega tühjast-tähjast sädistaks. Ta valib sellise vestluskaaslase, kellega saab pikalt ja asjalikult maailma asjade üle arutleda. Kodus veedab Ilona suure osa ajast arvutis, suheldes suvel skaudilaagrist leitud sõpradega. Skaudilaager muutis Ilonat kindlasti palju täiskasvanulikumaks, avatumaks ja julgemaks. Tema silmaring ja maailmavaade on samuti oluliselt laienenud ning Ilonal on tekkinud huvi välismaa uudiste vastu.

Uute jalgpallipuutsadega kasvõi magama

Heikko (16 a) sai hobistipendiumi eest soetada endale spordiks vajalikke vahendeid – jalgpallipuutsad, termopesu, kaitsmed ja muud nipet-näpet, mis jalgpallurile vajalik. Tänu termopesule saab Heikko käia ka jahedama ilmaga õues treeningutel ja kaitsmed on säästnud noormeest nii mõnestki marrastusest. Sügisel saavutas Heikko koos oma meeskonnaga Lääne-Virumaa koolide vahelisel jalgpallivõistlusel esimese koha. Ta on selle saavutuse üle väga rõõmus ja usub, et ka varustusel oli võidu kojutoomises suur roll.

Eva-Janne (17 a) on väga rahul, et saab nüüd treeningutest osa võtta ka külmemate ilmadega. Hobistipendiumi taotles ta pikkade jalgpallipükste ja puutsade soetamiseks. Kuna pidevalt trenni tehes ja võistlustel käies kuluvad spordijalatsid väga kiiresti, siis otsustas piiga ka selle aasta stipendiumiprogrammist osa võtta.

Alex (13 a) on oma uute jalgpallipuutsadega väga rahul. Tal on koguni kahed puutsad – sise- ja välistreeninguteks. Alexile meeldivad tema uued jalanõud sedavõrd, et ta kannaks neid nii päeval kui ka ööl. Kasvatajad näevad vaeva, seletamaks poisile, et need jalanõud on siiski ainult trenni jaoks mõeldud. Igatahes Alex on tõesti õnnelik, et saab oma treeninguid uute puutsadega jätkata.

Hea foto saamiseks võib isegi päikesetõusu ajaks üles tõusta

Anna-Liisa (13 a) hõiskab, et tänu annetajate abile sai ta oma unistuse teoks teha! Tüdruk soetas hobistipendiumi eest endale telefoni, millega ta saab väga kauneid fotosid teha. Nüüd, kus piiga on telefoniga juba üksjagu pildistanud, on tal soov õppida fotograafiat põhjalikumalt. Tänaseks on Anna-Liisal üks album fotosid täis ja osa jäi ülegi, sest ei mahtunud albumisse. Fotografeerides avastas tüdruk, et loodust tuleb alati pildistada nii, nagu see on, ning seda ei tohiks muuta. Anna-Liisa arvab, et kõige ilusamad ülesvõtted tulevad siis, kui pilti teha päikesetõusu ajal või loojangul.
Kasvataja hinnangul on Anna-Liisa pildistamise ajal palju õppinud. Kui esialgu püüdis ta loodusfotot tehes sättida loodust endale sobivaks, siis praeguseks on tüdruk mõistnud, et parimad pildid tulevad siis, kui otsida ja näha elus loomulikke hetki. Oluline õppetund Anna-Liisa jaoks on olnud ka see, et kaunite silmapilkude jäädvustamiseks tuleb vaeva näha ja need ise üles leida. Kui enne armastas Anna-Liisa kaua magada, siis ilusa foto saamise nimel on ta nüüd valmis varem tõusma ja oma elukorraldust fotokunsti nimel muutma.

Fotode töötlemise käigus tekkis Anna-Liisal huvi ka arvutis videoklippide tegemise vastu. Kuna üks kasvatajatest oskab seda hästi, siis on tüdrukul mentor omast käest võtta. Asenduskodu toetab Anna-Liisa hobitegevust ka edaspidi, sest oluline on, et noorel inimesel oleks võimalik oma annet kasutada ja ennast arendada. Anna-Liisa on Heategevusfondile tänulik, et sai endale hobitegevuseks vahendi soetada.

Maastik, maantee ja kipsis käsi

Daniel (14 a) sai SEB Heategevusfondi 2014. aasta kevadise hobistipendiumiga osta endale uued jalgratturi jalatsid. Need on spetsiaalsed jalanõud rattasõiduks, milleta Daniel ei saaks trenni teha ega võistelda. Eelmisel aastal saadud stipendiumiga soetatud jalatsid on näinud juba ligikaudu kolmekümmet võistlust. Ka sel hooajal on nendest rattakingadest abi olnud.

Jalgrattaspordi valis Daniel hobiks sellepärast, et see nõuab erinevaid oskusi ja on väga huvitav. Ta sõidab nii maastiku- kui ka maanteeratast. Maastikusõit meeldib talle pisut rohkem, sest rada on huvitavam ja raskem, seega põnevam. Erinevates Eesti paikades on erinev maastik. Siiani on noormees võistelnud Tallinnas, Pärnus, Keilas, Vokas, Tartus, Elvas, Jõgeval ja Saaremaal. Kõige rohkem meeldib talle võistelda Vokas, sest seal on tehniline rada. Radade pikkus ulatub kaheksast kuni 50 kilomeetrini. Võistluse on Daniel katkestanud vaid korra, sest jalgratas läks katki. Viimasel võistlusel eelmisel sügisel Pirital kukkus Daniel nii õnnetult, et käeluusse tuli mõra sisse ja käsi oli kuu aega kipsis. Edaspidi püüab poiss hoolsam olla, et kukkumist vältida, sest sai ikka väga kõvasti haiget.

Danieli arvates on maanteesõit äge sellepärast, et tuleb oma meeskonnaga koostööd teha. Maanteesõidu distantside pikkus on 30 kuni 70 kilomeetrit. Maanteesõidus on Daniel võistelnud Tartus, Pärnus, Elvas ja Tallinnas ning kõik võistlused edukalt lõpetanud.

Kuna siiani ei ole noormehel õnnestunud võita ühtegi võistlust, teeb ta kõvasti trenni, et ükskord unistus võidust täide läheks.

Ma pole mingi kirjamees!

Janno (15 a) tunneb stipendiumist suurt rõõmu, kuna sai endale maadlusjalatsid ja uued maadlustrikood. Noormees tunneb, et uue maadlusvarustusega hakkas tal võistlustel kohe hoopis paremini minema. Ise ei osanudki ta seda seletada muuga, kui arvas, et ju oli kuidagi enesekindlam tunne või vajadus stipendiumi eest saadud asjade nimel ennast veel rohkem kokku võtta.

Janno tunneb, et treener on hakanud teda ka rohkem kiitma ning see paneb tundma, et ta on saanud hakkama millegi heaga. Ka vend tunneb Janno edu üle uhkust. Janno räägib, et ühel võistlusel oli tal väga raske vastane, aga ta surus hambad risti ja võitles end vapralt teise koha peale. Seekord oli ette nähtud ka auhinnaraha, mille eest Janno ostis endale uued kõlarid. Kuigi noormees tunnistab, et esialgu ei viitsinud ta tegelikult hobistipendiumi taotlemise dokumente koostada, kuna pole mingi kirjamees, siis nüüd, tagantjärele on ta iseendale tänulik, et selle töö ette võttis, sest muidu ei oleks võib-olla nii hästi läinudki. Janno tunnistab, et sai väga palju motivatsiooni juurde.

Karina (11 a) on musikaalne piiga. Tema sai heategevusfondilt stipendiumi klaveriõpinguteks, mille jooksul tüdruk on õppinud ka nooti tundma. Karina tunneb, et tal on nüüd küll vähem vaba aega, aga samas hobi, millega pühendunult tegeleda. Palju on juurde tulnud esinemiskogemust ja uusi sõpru, kes samuti tegelevad muusikaga. Karina on väga rahul, et saab nüüd muusikakoolis käia.

Mallar (15 a) sai heategevusfondi annetajate toel täita oma unistuse ja sai endale isikliku RC-auto. Seni oli Mallar hobiringis teiste RC-autosid parandanud ja tänu sellele saanud ka nendega sõita. Stipendium võimaldas tal soetada isikliku RC-auto. Noormees sai käia võistlusel ja see meeldis talle väga. Kahjuks suleti hobiring 2014. aasta detsembris rahastamise lõpetamise tõttu. See ei ole siiski vähendanud noormehe huvi tehnika ja masinate vastu. Mallar arvab, et tulevikus saab temast mees, kes oskab oma kätega midagi valmis teha ja see midagi peaks tema arvates ka leiva lauale tooma.

Raigo (10 a) sai stipendiumiga endale uued jalgpallipuutsad, kohe tervelt kaks paari. Varem käis Raigo jalgpallitrennis jooksutossudega, aga nüüd saab ta tänu puutsadele palju paremini palli mängida ja enam ei ole muru peal nii libe triblada ka. Veel sai poiss endale jalgpalli mängimiseks sooja pesu, dressipüksid, mütsi ja jalgpallisokid. Kogu seda varustust on vaja, et ka natuke jahedamal hooajal oleks samuti võimalus õues vutti mängida.

Eesti TOP 300 ja Simple Session

Dmitri (13 a) tunneb, et stipendium aitas teda väga. Poiss sai endale korraliku lauatennise reketi, millega tegi võistlustel teistele säru. Dmitri tundis, et tema saavutused läksid uue reketiga palju paremaks. Stipendiumi eest sai ka lauale uue võrgu tellida ja võistlusteks korralikke palle osta. Praegu on poiss Eestis esimese 300 sees ja teeb hoolega trenni, et saavutused veelgi paraneksid.

Andrus (12 a) tegeleb judoga ning sai heategevusfondi stipendiumiga soetada endale hobitegevuseks kaks uut kimonot – ühe treeninguteks ja teise võistlusteks. Poiss on oma kimonote üle väga õnnelik. Andrus tunneb, et isegi heited tulevad uue kimonoga paremini välja ja trennis harjutada on kohe täitsa teine tunne.

Heldur (16 a) sai endale hobitegevuseks trikiratta soetada. Helduril oli raskusi endale hobi leidmisel. Ta osales siin ja seal, kuid ükski asi ei olnud päris see, millega ta järjepidevalt tegeleda oleks soovinud. Kuna noormehe kodu lähedal asub trikirada, siis avastas Heldur ühel hetkel, et seal saab ta end proovile panna. Uue huvialaga tegelemine on Helduri palju julgemaks ja enesekindlamaks muutnud, samuti saab ta end tehniliselt arendada, sest aeg-ajalt on vaja ratast korrastada ja remontida.

Heldur tunneb, et sellest ajast peale, kui tal on trikiratas, millele pühenduda, on vaba aeg hoopis teise tähenduse saanud ning elu väljaspool kooli täielikult muutunud. Noormehel on kogu aeg tegevust ja ta ei tunne enam igavust. Isegi sõpruskond on muutunud: ta on tuttavaks saanud sama huviga noortega ning nüüd on tal palju sõpru, kellega on põnev rääkida. Kogenumad trikisõitjad on Heldurile üksjagu uusi trikke selgeks õpetanud ja ta on ka ise trikke välja mõtelnud. Noormees ei raatsi kuidagi ratast nurka seisma jätta – igal vabal hetkel haarab ratta ja läheb trikitama.
Pidev treening on parandanud Helduri füüsilist vormi ning ta on muutunud palju tugevamaks ja vastupidavamaks. Sõites koguneb muidugi ka paras annus adrenaliini, mis eriti õhinat tekitab. Trikitamises tuleb alistada kõrgusi, aga see ei ole poisi jaoks mingi probleem. Kui varem ei tahtnud ega viitsinud Heldur eriti spordiga tegeleda ja vahetas igal aastal hobi ning otsis vabandusi ja võimalusi viilimiseks, siis nüüd tunneb ta, et on leidnud õige huviala. Isegi hinded on Helduril hobitegevuse kõrval paremaks läinud. Trikirataste linnavõistlustel võitis ta kolmanda koha. Noormehe eesmärk on edasi jõuda ja tulevikus võistelda Simple Sessionil, mis on ülevabariigiline trikirattavõistlus.
Stipendiumile võivad kandideerida kõik 7–18-aastased turva- või asenduskodus elavad noored, kellel on huvi liikumise ja spordi, käsitöö, muusika või mõne muu huviala vastu.
 

Osale heateos Täname Sind abi eest, kui oled meie heategevusprogrammi juba toetanud või kavatsed seda teha tulevikus. Sõlmi püsikorraldusleping summas 3 eurot kuus või aita ühekordse annetusega.