Tunnustusauhind „Lastega ja lastele“

Aita tunnustada lapsi, noori ja täiskasvanuid, organisatsioone ning ühendusi, kes oma algatuste või pikaajalise tegevusega on oluliselt panustanud laste ja noorte heaolusse!

Taotlus kandidaadi esitamiseks

Jõulusoovide puu: tuhat naerust suud

Jõulupeod Eesti laste turva- ja asenduskodudes on nüüd peetud, kingid lastele kätte antud, pakist lahti harutatud ning oma rohkem või vähem sihipärasesse kasutusse jõudnud. Tuhat tänu teile, heategijad! Õigemini, tuhat ja ükssada tänu. Sest just niipalju oli neid lapsi, kellele jõulupuu heategijate abil sel aastal kingid jõuluvana kingikotti või kuuse alla jõudsid. Sama suur on ka nende naeruste suude arv, mis teie, heategijad, meie laste kodudes tekitasite. Ja me ei hakka üldse kokku lugema neid sadu luuletusi ja teist sama palju sadu laule ja kolmanda jagu sadu tantse ja muid etteasteid, mis jõulukuuskede ees ja jõuluvana põlve peal ette vuristatud said.

Peep: „Jõuluvana on ikka väga hea inimene, tema ei unusta kedagi ära.“

Oleme päkapikkude ja jõuluvana abiga – sest nemad jõudsid ju kõigisse kodudesse – kokku kogunud hulga jõulumuljeid, et ka teie saaksite osa laste rõõmust.

 

Muljed alaku!

Elevus algas tükk aega enne peo algust ja jõuluvana saabumist. Ühe perekodu lapsed olid juba eelmisel õhtul, enne kingituste kättesaamist, väga põnevil. Nad meenutasid, mida keegi soovis ja ootusärevus oli suur. Päkapikkude tunnistuste põhjal jagus samasugust ärevust tegelikult peagu kõikidesse asenduskodudesse – unenägusid, mis jõulupeo ootuses vaatamata jäid, oli palju. Ja unenägusid, mis jutustasid jõuluootusest ning jõuluvana tulekust ja unistuste kingi avamisest, oli sama palju lisaks.

Ja siis saabus see kauaoodatud pidupäev! Enne jõuluvana tuppakutsumist tuli loomulikult toad koristada ja ehtida. Seda tehti ikka üheskoos. „Kõik said jõudumööda osaleda peo ettevalmistamisel. Ühiselt korrastati peoruum ja seejärel tehti korda oma toad. Kuusk oli juba nädal varem ehitud. Kasvatajad valmistasid maitsvaid toite ja siingi said lapsed abiks olla. Kella viieks oli laud kaetud. Istusime lauda ja püüdsime viia end jõulumeeleollu. Vaikselt mängis jõulumuusika, nurgas säras jõulukuusk, süütasime jõuluküünlad, rääkisime jõuludest ja jõuluvana ootusest,“ kirjutab pereema.

Ja lõpuks, kui jõuluvanal oli aeg uksele koputada ja kingikottidega koormatuna tuppa astuda, viskas taat ka väikese jõuluvimka. „Pidu algas ilusa kontserdiga, aga lapsed piilusid kogu aeg ühe silmaga akna poole, sest ootusärevus oli nii suur. Ja lõpuks ta tuligi. Astus tuppa ja ütles, et nii raske oli meid leida, et lund ka ei ole, jälgi ei näe ja nüüd on ta nii väsinud… Jõuluvana ütles, et päkapikud kadusid kuhugi ära ning kingid jäid poolele teele – ei jõudnud enam vedada. Lapsed ehmatasid selle peale ära. Kätlin küsis kõva häälega. „Issake, mis siis nüüd saab, kõik ootavad ju kingitusi?!“ Siis aga teatas jõuluvana, et oh-oh-oh-hoo, vaadake, päkapikud on vahepeal sellepärast kadunud olnud, et kingid on kuuse alla toodud! Ja tõepoolest, seal olid kelgud, millel seisid kingipakid. Lapsed said aga sellest kinnitust, et päkapikud on tõesti, tõesti olemas!”

**

Kõigi perekodude jõulupeod polnud aga tavapäraselt tubased. Tilsi lastekodu võttis jõuluõhtul ette ühise reisi Nõiariiki. Need olid lastekodu viimased jõulud ühises majas. Järgmise aasta keskel saavad Tilsi lapsed endale peremajad ja saabub ka mitme noore iseseisvasse ellu astumise aasta. Sestap oli tore üks tsükkel elust lõpetada ühise peo ja õhtuse matkaga hämaras metsas lõkke ääres teed juues ja võrukeelseid lugusid kuulates, peomajas rahvalikke jõulumänge mängides, jõulurooga mekkides ning jõuluvana oodates. Jõuluõhtu Nõiariigis oli selle asenduskodu laste ühine soov, mille kordaminekule meie head annetajad kaasa aitasid.

**

Paljud lapsed ütlesid, et nende juurde jõudis jõuluvana esimest korda. Varasemas elus polnud osal lastest „päris“ jõulupidu ja jõuluelamust veel olnudki. Sellest ka too suur rõõmus ärevilolek nii jõuluvana kui ka just nende õigete, enda unistatud ja soovitud kingituste üle. Üks väike poiss, kes sai kallurauto, oli nii elevil, et teda ei huvitanud söök ega ringmängud, vaid ta puges oma autoga diivani taha ning õhus oli õnnetunnet, mille nimeks „MINA ja MINU KALLUR!“

Ander on tõsine kalamees, ta muljetab: „Ootasin seda kinki väga, sest mulle meeldib kalal käia, aga siiani oli mul vilets õngeritv, millega kala püüdsin. Nüüd vist unustan suvel vanaema juures viibides end päriselt mõne jõe või järve äärde. Nii vägeva spinninguga saan tegeleda laheda hobiga ja õhtul kala pannile panna. Hing on rahul ja kõht täis!“

Mõne jaoks oli rõõm kingitusest nii suur, et jalad võtsid iseenesest hoo üles. Kui kord ühe peremaja pesamuna kätte jõudis ja tema pakist armas loomake välja koorus, kilkas ja jooksis väikemees mitu ringi, enne kui imelooma kätte võttis. See oli nagu päris koer, ta liikus ja tegi auh, auh. Mängukutsa vudis jõuluvana ette, väike peremees ja kõik teised lapsed kilgates-hüpates järel.

Tatjana oli aga üliõnnelik, kui kingipakist käekella välja võttis. Ta pani selle kohe ka randmele ja tõmbas pluusivarruka demonstratiivselt küünarnukini, et kell kõigile näha oleks. Tanja käis isiklikult oma kingitust kõigile näitamas ja teatas ka kellaaega. „Nüüd ma küll ei tohi enam hilineda, saan alati kella vaadata. Kell meeldib mulle väga,“ rõõmustas ta.

Reneed hämmastas tema kingituse suurus. Tohutusuure paki sees oleks võinud olla mis tahes, ikka oleks see Renee õnnelikuks teinud. Aga oh seda rõõmu, seal sees oli rooliga kelk! Renee ei hoolinud nigelast ilmast, pani end riidesse ja tormas õue oma uut sõiduriista katsetama…

Kristo ja Anton, kes on suured sõbrad ja toakaaslased, said endale legoklotsid, mille üle olid üliõnnelikud. Kõik need valati oma tuppa vaibale laiali ning õhtu otsa ei kostnud poiste juurest enam piuksugi. Kaarlile tõi jõuluvana suure auto, mille peale sai istuda ja seal veetiski põnn kogu oma õhtu. Isegi jõuluõhtusöögi sõi Kaarel oma auto seljas istudes, verivorst hapukapsaga maitses parem kui ei kunagi varem.

Päeva lõpuks olid kõik lapsed väsinud ja nii mõnigi väiksem läks magama koos kingiga või paigutas selle nii, et seda voodist hästi näha sai. Nüüd, pärast suurt elevust ja rõõmu, olid lastel kindlasti ilusad unenäod ja rahu südameis.

**

Täname kõiki lahkeid inimesi, kes laste soovide täitumisele kaasa aitasid ja „Jõulusoovide puule“ annetasid ning soovime jõulurahu vapratele Kaubamaja päkapikkudele, kes kinke teha ja pakkida aitasid. Ehk kasutades asenduskodus elava Ago sõnu: „Keegi soovis mulle seda kinki tehes head. Aitäh!“

 

Kauneid pühi!

Triin Lumi
tegevjuht

MTÜ SEB Heategevusfond
www.heategevusfond.ee
www.facebook.com/heategevusfond

Osale heateos Täname Sind abi eest, kui oled meie heategevusprogrammi juba toetanud või kavatsed seda teha tulevikus. Sõlmi püsikorraldusleping summas 3 eurot kuus või aita ühekordse annetusega.