Tunnustusauhind „Lastega ja lastele“

Aita tunnustada lapsi, noori ja täiskasvanuid, organisatsioone ning ühendusi, kes oma algatuste või pikaajalise tegevusega on oluliselt panustanud laste ja noorte heaolusse!

Taotlus kandidaadi esitamiseks

Jõulusoovide puu: Jõuluaegne kingihullus – kas tõesti vältimatu?

Paljudes peredes kujuneb jõulueelsest ajast suur kingihullus, kus lapsed tulevad välja kõige utoopilisemate soovidega ning vanemad poevad või nahast, et neid iga hinna eest täita. Kuidas küll teha nii, et jõulud ei kujuneks tarbimispeoks ning kingitustest oleks rõõmu pikemalt kui vaid paki avamise hetkel?

Pereterapeut Kadri Järv-Mändoja on kingituste ja asjade kultuse teemal oma kolmele pojale selgitustööd teinud pidevalt ning ütleb, et see ongi teema, millega tuleb kogu aeg tegeleda. „Asju on meie ümber palju, reklaamid aina meelitavad tarbima, samuti tahetakse sarnaneda eakaaslastega – pole siis ime, et lapsed tegelikult ei ka ei tea, kas ja milleks neil üldse seda järjekordset asja vaja on. Just selle väljaselgitamisel läheb vaja vanema nõu,“ räägib Järv-Mändoja. Ta toob näiteks loo oma 9-aastase pojaga, kes hirmsasti tahtis saada väikseid mänguasju. Küll selgitasid vanemad talle, et tõenäoliselt ta tegelikult nendega ei mängi ning soovib neid lihtsalt omandada, kuid poiss kulutas oma sünnipäevakingiks saadud raha ihaldatu ostmisele ikkagi. „Ja siis läks nii, nagu me olime talle rääkinud – ta leidis, et kokkuostetud asjadega polegi midagi teha ning need jäid hoopis tema väiksemale vennale. See oli õppetund, kuidas mõelda enne igat ostu, et kas sul ikka päriselt ka seda vaja on.“

Parem üks suur kingitus kui hulk mittevajalikke asju

Jõulude ajal on muidugi asi veelgi keerulisem, sest siin on mängus ühiskondlik surve, perekondlikud traditsioonid ning võib-olla ka vanemate süütunne. Ehk see tunne, et kuidas ma küll ei osta oma lapsele kingitust, mida ta nii väga-väga soovib. Nii pannaksegi mõnikord mängu viimased eurod või lausa laenatakse kingituste ostmiseks raha. Aga kas on vaja?

Järv-Mändoja ütleb, et kui vanem tunneb ennast justkui süüdi, et ta ei suuda täita lapse soove (täielikult), siis võiks ta vaadata endasse ja mõelda, kust üldse tuleb mõte, et kõik soovid peavad täituma. „Väga võimalik, et asjade kultuse juured asuvad põlvkondade taga ning perekondlikult on selles peres jõulude ajal kõik lapsed kingitustega üle kuhjatud. Ma olen küll seda meelt, et tarbida saab palju vähem ja teadlikumalt, isegi jõulude ajal,“ ütleb ta. „Leppige suguseltsis kokku, et jõuluvana toob ühe suurema asja või et kingitusi tehakse ainult lastele. Sellise kokkuleppe saavutamine ja sellest ka kinni pidamine võib muidugi olla väga keeruline ning võib-olla kulub mitmeid jõulusid enne kui soovitud tulemuseni jõuda. Siiski tasub püüelda põhimõtte poole, et jõuluvana kingikott ei pea olema asjadest pungil. Parem üks kingitus, mida laps tõesti ihaldab, kui hulk kraami, millest õieti rõõmu polegi. Meie vanematena loome lastele reaalsuse ja see võib olla selline, et üleliigseid asju pole vaja, isegi mitte jõulude ajal.“

Kirjavahetus päkapikuga

Terapeut annab toreda nipi, kuidas utsitada lapsi oma jõulusoove põhjalikumalt lahti mõtestama. Tema kolm poega (9-, 6- ja 4-aastane) ootavad muidugi jõuluvana pikisilmi ning päkapikudki käivad. Ja mitte lihtsalt ei käi, vaid nendega peavad poisid lausa kirjavahetust. „Nad ootasid päkapikke juba oktoobris ja panid sussi välja. Aga siis päkapikk kirjutas neile, et natuke vara on teda veel oodata ja et tal on veel tegemist jõulukingitustega. Nüüd on nad kirjutanud päkapikkudele oma jõulusoovidest ja päkapikk on siis vastu uurinud, et mis ühe või teise soovi taga on,“ räägib Järv-Mändoja. „Omast kogemusest näen ka, et jõulusoovide nimekirja pole vaja kiirustades lukku lüüa, vaid kindlasti pereringis läbi arutada.“

„Tahan sellist asja nagu sõbral!“

Väga paljud eriti just pisut suuremate laste tahtmised on kantud soovist sarnaneda oma kaaslasega või saada teistelt tänu ägedatele asjadele tunnustust, mõistmist ja respekti. Sõbral on tasakaaluliikur, ma tahan endale ka! Mis siis, et elan maal, kus asfalti pole ning liikuriga sõita ei saagi. Või sai sõbranna endale uue iPhone’i ja mina tahan ju ka! Olgugi et mu praegune telefon on vaid pool aastat vana ning töötab vägagi kenasti. See pole ju iPhone!

„Ega sellisel puhul pole muud nõu, kui et vanem peab olema lapsele teejuhiks. Muidu läheb asjadega tõesti nii, et kui sõber ütleb, et spinner enam moes pole, siis ta sellega rohkem ei mängigi. Tuleb selgitada, et tegelikult ägedate asjade omamisega ikka pärissõpru endale ei saa ja taas – esitada küsimus, et mida laps selle soovitud asjaga tahab teha. Jõuda arutlemisega sinna, et ta saab ise ka aru, et tasakaaluliikuriga pole metsas suurt midagi peale hakata,“ õpetab terapeut. „Samas pole mõtet lapse soove kohe järsult maha teha, vaid just lasta tal endal leida põhjendus ühele või teisele küsimusele.“

Selliste jutuajamiste käigus võid üllatuda, kui nutikas on su laps. Näiteks soovis 7-aastane laps oma vana nuputelefoni asemele jõuluvanalt nutitelefoni. Ja tal oli hästi hea põhjendus, mis klappis ka telefonimängude vastase ema vaadetega: „Mul on nutikat vaja selleks, et tahan teha ilusaid pilte. Vana nuputelefon ei tee pilti, nutikas teeb. Me ju käime tihti lahedates kohtades ja ma tahan pildistada ning filmida!“ Nutitelefoni ta sai ning pildistabki palju.

Kas kingitus peab olema hinnaline?

Siin võib jälle kergesti põrkuda oma süümekaid tundva sisehäälega. „On jõulud ja kuidas ma kingin oma lapsele mingi odava asja. Kallim on ikka parem ja uhkem!“

Lapse seisukohast pole siin vahet. Tema üldjuhul hinda ei vaata ja selle järgi kingituse headust ei hinda. „Oluline on, et ta saab asja, mida ta tõepoolest soovis. Rõõm on tähtis, mitte number kingituse hinnasildil,“ ütleb terapeut. „Kuid jällegi – siin tulevad taas mängu perekondlikud hoiakud. On peresid, kus kõike mõõdetakse rahas. Siis pole ime, kui seda teevad ka väikesed lapsed.“

Järv-Mändoja soovitab kinkida elamusi – miks mitte teatripiletid või mõni tore ühiskäik kuskile. Seda võiks võtta kui kingitust ning üldiselt lapsed väga hindavad aega, mis vanemad koos nendega veedavad. Näiteks küsib 8-aastane Hanna juba mitmel viimasel aastal oma emalt, kas see on ikka soovinud jõuluvanalt Viljandi folgi passi. „Ma ootan väga folki, sest emaga on seal väga tore käia. Näeme alati palju sõpru ja kuuleme ägedaid bände. Ja veel saab seal meisterdada ja tantsida ja palju jäätist süüa,“ selgitab Hanna.

Veel soovitusi, mida kingihulluse vältimiseks järgida:
• Ära jäta kingituste ostmist viimasele minutile. Parem on, kui detsember jääb jõuluaja nautimisele, mitte poeralliks.
• Kingitused, mis on tehtud vaid sellepärast, et „midagi peab ju kinkima“ võiks üldse ära jätta. Neist on harva rõõmu saajale ja kurb, kui kingitud asi ei leia kasutust ega loo soovitud emotsiooni.
• Kui lapse kingisoov on ebareaalne, siis uuri kindlasti, mis on tema soovi taga ehk kas seal on reaalne vajadus või tahab ta leida kaaslaste tunnustust, heakskiitu vms.
• Laste kingitused ei pea olema võrdsed hinnalt, küll aga võiksid need rõõmu teha võrdselt. Ei ole mõtet kinkida kaksikõele täpselt ühesuguseid raamatuid. Ühe pere lapsed võivad saada ka kamba peale ühe suurema asja, millega nad kõik koos mängivad. Seda muidugi juhul, kui nad seda ise soovivad.
• Kui laps ise ka ei tea, mida ta kingiks soovib, siis võiks mõelda mõne hobikingituse tegemise peale. Balletitrennis käivat tüdrukut võiks rõõmustada balletietenduse piletid, jalgpallipoiss võiks tunda rõõmu pääsmetest mõnele vingele mängule.

Parim on jõulukink, mis pakub rõõmu ja arendab – olgu üllatus avastamiskihku sütitav, teadmisi proovile panev või mõnda uut oskust õpetav. Teeme lapsele parima kingituse siis, kui paneme tähele tema soove ja mõistame nende soovide taga olevaid tegelikke vajadusi.

Jõuluõhtul kingituste jagamine on paljude laste jaoks aasta kõrghetk, kuid elu läheb omasoodu edasi ning unistused ei lõpe jõuludega. Sellepärast tee lastele kingitus iga kuu ning hakka püsiannetajana nende hobitegevuste toetajaks. Püsiannetaja tugi on hindamatu väärtusega, sest trennis käia ning erinevate hobidega tegeleda tahavad perekodude lapsed aastaringi täpselt niisamuti nagu koos vanematega kasvavad lapsed. Anna neile püsiannetajana turvatunne, et nad saavad oma lemmiktegevusega tegeleda praegu ja ka edaspidi!

Panusta 3 eurot kuus ja kingid lastele eduelamusi, uusi kogemusi või anna oma toetus, et noor saaks omandada hariduse, millega alustada iseseisvat elu. Anna oma väike panus, et asenduskodus elaval lapsel oleks samasugune toetav ja arendav keskkond nagu me oma peres kasvavatel lastel.

Loe lisa: http://www.heategevusfond.ee/joulupuu/pysiannetus


 

Osale heateos Täname Sind abi eest, kui oled meie heategevusprogrammi juba toetanud või kavatsed seda teha tulevikus. Sõlmi püsikorraldusleping summas 3 eurot kuus või aita ühekordse annetusega.