Tunnustusauhind „Lastega ja lastele“

Aita tunnustada lapsi, noori ja täiskasvanuid, organisatsioone ning ühendusi, kes oma algatuste või pikaajalise tegevusega on oluliselt panustanud laste ja noorte heaolusse!

Taotlus kandidaadi esitamiseks

Heureka! Mina leidsin ja sina leidsid – igaüks leidis oma

Augusti keskpaigas käisid Eesti erinevate turva- ja asenduskodude lapsed juba traditsiooniks kujunenud suvelõpureisil Soomes. Seiklus algas juba laeval – paljudele lastele oli see esimene ülemeresõit – ning jätkus põnevate avastustega populaarses Heureka teaduskeskuses.

Kui enamik peresid oleks Soome-reisi sidunud Linnanmäki lõbustuspargi külastusega, siis mõni pere ootas salamahti, et tuleb vihmane ilm, eelistades algusest peale Heureka keskust. Tartus on meil ju Ahhaa teaduskeskus – kui seal juba nii vahva on, mis siis veel Soomes ees ootab... Reisihommikul näitas ilm oma karmimat palet ja heureka! – liisk oli langenud.

Soome – laevaga ja välismaale!

Enamikus peredes tehti enne reisi tublisti eeltööd – paljudele lastele seostus Soomega vaid jõuluvana. Nüüd vaadati üheskoos järele, kui kaugel Helsingi asub, kui palju seal elanikke on, milline on transport, aga ka seda, kui palju on Soomes järvi ja milline on loodus. Mõned pered osalesid seekordsel reisil lastega, kes varem ei olnud laevaga sõita saanud. Innukalt uuriti internetist, millised laevad Soome sõidavad, õpiti piletite broneerimist ja arutati läbi võimalik päevakava.

Nagu ikka, on lapsed erinevad ja nii ka nende ootused. Pisike Juulia teatas, et tema tahab lihtsalt pereemaga koos olla ja laevaga meeldib talle ka sõita. Mai ütles lihtsalt, et loodab lõbusat päeva. Martin ja Reino ootasid väga laevasõitu – pealegi, Soomes on kindlasti üliäge, sest see ei ole Eesti, vaid ikkagi välismaa… 5-aastane Katja päris iga päev eesootava reisi kohta ning rääkis lasteaias kõigile uhkusega, et ta sõidab Soome. Tallinnasse jõudes olid lapsed ärevil, kõik sebisid ja sahkerdasid, keegi ei jõudnud ära oodata, millal laevale pääseb.

Väga ootas reisi põhjanaabrite juurde ka Hans, kellel varasem reisikogemus välismaale puudus. Juba paar aastat oli ta kasvataja Priitu palunud, et teda Soome-reisile kaasa võetaks. Reisile registreerumise hetkeni lohutas kasvataja Hansu mõttega, et igaks asjaks on oma aeg, teatades, et jätab poisi soovi meelde ja püüab sellega arvestada. Kasvataja Priidul oli uskumatult hea tunne sel korral ise Hansu poole pöörduda ja teavitada teda Soome mineku võimalusest. Oh seda suurt kallit ja tänuavaldust, mille osaks kasvataja sai - laps sai aru, et tema unistust võeti tõsiselt!

GPS-kuur ja Baltic Suss

Enamikust peredest oli kaasas lapsi, kes polnud varem välismaal käinud. Elevus oli suur ja küsimusi sadas nagu oavarrest. Kas mul on ID-kaart? Kas telefoni peab välja lülitama? Mis raha neil seal on? Kui kaua me sinna sõidame? Lapsed ootasid põnevusega sadamasse jõudmist. Kaugelt tulijad on tavaliselt esimeste seas, nii ka seekord.

Enne sõitu oli heategevusfondi juht kirjutanud saatjatele palve lasta endid reisil juhtida ja õigeid kohti ette näidata. Kasvataja Priit võttis mõttest kinni ja alustas sellega juba Haapsalus. Nimelt selleks, et üldse kohale jõuda, andis ta autos enda kõrvalistujale, 14-aastasele Rennole ülesandeks ennast sadamasse juhatada – kõigepealt loomulikult Tuukri tänava autoparklasse. Peagi märkas Priit, et lisaks Rennole olid telefonides GPS-rakenduse avanud veel kaks poissi. Seega sai ta igal pöördel korraldusi suisa kolmelt telefonilt ja lapselt. See väike eksperiment näitas, kui hoolega lapsed suudavad ümbrust jälgida – tähelepanelikult vaadati aknast välja, seirati teed, liiklust, ümbritsevaid maju ja loodust. Poisid tegid kasvatajale ka humoorika ettepaneku, et järgmisel aastal võiks Soome sõita laevaga, millel nimeks Baltic Suss. See nimemõte sai alguse, kui poisid arutlesid Tallinki laevade teemal. Denis teadis nimelt laeva Baltic Queen, mis kiire tõlke tulemusena osutus Balti Kuningannaks. Poisid aga polnud kuningannaliku nimetusega rahul, mispeale nad otsustasid aluse ristida Baltic Kingiks. Lõpuks leiti hoopis, et nüüd juba jalanõuna kingast mugavam on hoopis suss. Siinkohal tekkiski poistel ettepanek: ühe uutest Tallinki laevadest võiks ristida Baltic Sussiks.

Seiklus algas juba laeval

Juba ainuüksi laevasõit oli lastele elamus – paljud said üldse esimest korda elus laevaga sõita, ja veel nii suurega. Natalja ja Ele kui ühe pere kõige vanemad lapsed, said kasvataja juuresolekul kätte grupi pardakaardid. Kõigil piletid käes, sammuti seikluse ootuses õhinal laevale.

Poistele avaldas muljet tormine õuetekk. Rootsi lauas nauditi seda, et saab nii palju süüa-juua, kui sisse mahub. Paljudele oli selline rikkalik valik niivõrd jahmatav, et ei suudetudki kohe midagi valida, ning see, et võib ära süüa kasvõi kuus viinerit järjest, tundus uskumatu. Suuremad olid targemad, piirdudes kindla valikuga ja nautisid toitu, õpetades nooremaid, et taldrikule pole vaja tõsta kuhjatäit ühte rooga. Alati saab maitsta ka teisi toite, mida pole harjunud iga päev sööma, et õppida tundma erisuguseid maitseid. Mõni pere valiski koos lastega sööke, mida igapäevases menüüs ei esine – mekiti krevette, koorega kartuleid, ahjumunaputru ja muud head-paremat. Aknaäärses lauas istujad said hommikusöögi ajal jälgida oma teekonda merel.

Kõht täis, seisti laevapoes silmitsi paljude kiusatustega, mis päädisid kas praktiliste või emotsionaalsete otsustega: üks tüdruk ostis endale rahakoti, teine arvas, et ostaks ühe kommipaki oma usalduskasvatajale. Taskuraha kaaluti hoolikalt, arvestades, mida selle eest saada võiks. Algul oleks paljud lapsed tahtnud kohe kommi osta, kuid kodudes oli enne asja arutatud ning jõutud järeldusele, et „tark ei torma“. Niisiis võeti hoogu maha, vaadati hindasid ja võrreldi neid Eesti omadega. Ühes peres oli kokku lepitud, et hommikul valib iga laps ühe asja välja, jättes ostmise tagasisõitmise ajaks. Mõni laps oli oma valikus kindel, teine vajas otsustamisel abi.

Neile, kes olid esimest korda laevareisil, selgitati, kuidas laevas mitte ära eksida, mille järgi liikuda ja kuidas enda rühma juurde tagasi jõuda. Kõik toimis! Pisematel oli eriti lõbus, nauditi mängutoas möllamist, käidi laevatekil ja uudistati niisama ringi. Huvitav oli näha eri rahvuses inimesi. Ei ole ju meil väiksemate linnade tänavapildis näha hiinlasi, jaapanlasi ega mustanahalisi inimesi. Sama huvitav oli kuulata inimesi võõras keeles rääkimas. Lapsed üritasid arvata, mis keelega tegemist võiks olla – mõni keel jäigi tundmata.

Heureka – ohtralt avastamisrõõmu ja uusi kogemusi

Laevalt maha astudes jäi lastele silma huvitav pissiva poisi skulptuur, tagasiteel õnnestus teda lähemalt vaatamaski käia (tegu on Tommi Toija skulptuuriga Bad Bad Boy, mis kujutab endast betoonist 8,5 meetri kõrgust alasti pissivat poissi).

Seejärel viis tee Helsingist 20 kilomeetri kaugusel asuvasse Vantaasse, kus ootas Heureka. See kõik oli tõepoolest ülivahva! Laste silmad särasid kogu aeg ning joosti ühe eksponaadi juurest teise juurde, kõike oli huvitav vaadata, katsuda, proovida... Lastele meeldisid iseäranis need asjad, kus sai ise midagi teha – laskesuusatamine, iluuisutamine, rattasõit lae all ja autosõit –, kuid jõudumööda käidi läbi kõik väljapanekud, uurides, kuidas miski töötab. Enamik lapsi ei olnud kunagi lumelauaga sõitnud, mänginud jäähokit ehk curlingʼut ega ka ratastooliga liikunud – viimase suhtes tõdeti üksmeelselt, et elu liikumise erivajadusega ei ole kerge, kuigi mäest alla sõitmine ratastooliga oli vahva. Sama keeruline oli ka istudes korvpalli mängida. Kindlasti õpetas see kogemus lapsi olema erivajadusega inimeste suhtes märksa tähelepanelikumad, mõistvamad ja abivalmimad.

Ühe pisipoisi lemmikuteks oli kõik pallidega seonduv. Vahva oli ka oma pildiga mündi graveerimine. Tekkis küsimus, kas sellega saab ka poest osta ning arutledes jõuti järeldusele, et tegu on siiski vaid meenemündiga, mida on tore teistele näidata, aga mis rahana ei kehti üheski riigis. Enamik lapsi proovis ära ka naelte peal magamise, mis tundus algul õudne - arvati, et kindlasti on valus või et naelad teevad riided katki, aga nii ei juhtunud. Huvitav oli kuulata telefoni kaudu teadlaste jutte ja vaadata tehnika arengut. Tundus uskumatu, et sirge pulk mahub kõverast joonest läbi ja pall püsib õhus…

„Kas see kõik ongi nii suur?“

Põnev oli olla ise autoroolis nagu päris autojuht. Keset suve oli lahe mängida lumesõda ja panna osavus proovile suusatades – rajal püsimine oli tõeline kunst. Tuli mitu korda proovida, enne kui tasakaal kätte saadi. Kõige rohkem tekitas põnevust jalgratas, millega sai õhus sõita. Mõnel oli alguses suur hirm, kuid kõik soovijad said hakkama ja selline ekstreemne enese proovilepanek meeldis lastele väga. Laevade pommitamine suurel ekraanil õpetas, kuidas tunnetada riske, mis meie ümber on. Noormeestele pakkusid huvi just erinevad füüsikaga seotud eksponaadid. Üks tütarlaps proovis spordikommentaatori ametit ja leidis, et see võiks talle ka päriselt sobida. Suure kaasaelamisega vaatasid lapsed rottide korvpallimängu, millest saadi idee koduski mõni rott kinni püüda ning ära treenida...

Planetaariumis vaadati lühifilmi liblikast – sellest, kuidas ta areneb ja mida sööb. Tekkis tunne, nagu oleks ise liblikas, kes lendab suurte puude all. Andra ja Tatjana aga ütlesid, et putukad on nende meelest jubedad. Osa peresid valis vaatamiseks galaktikat ja planeete tutvustava filmi, mis tekitas hulga küsimusi. Uued teadmised võtsid nii mõnegi väikese suu üllatusest paokile. 11-aastane tüdruk jõudis veel sosinal kasvatajalt küsida: „Kas see kõik ongi nii suur?“

Heureka pakkus lastele palju avastamisrõõmu ja pani mõtlema, kuidas selliseid asju on leiutatud. Igaüks leidis enda jaoks midagi huvitavat ja meelepärast.

Võõras keel ja oma keel

Hans on koolis juba kaks aastat inglise keelt õppinud, aga keeletunnid ei meeldi talle üldse. Heurekas tahtis Hans minna suveniiripoodi taskuraha eest meenet ostma. Pakutav kaup tundus huvitav, kuid millega täpsemalt tegu, tuli uurida müüja käest. Nüüd oli Hansul vesi ahjus: ise ta rääkis eesti keelt, müüja aga kõneles inglise keeles. Hans palus, et kasvataja Priit teeks müüjaga juttu. Too aga suunas poisi ikkagi ise proovima. Hans püüdis meelde jätta lauset, mida ta müüjalt küsima peab. Nii tuletati koos meelde: „Hello, excuse me, what is that?“ Ja oh imet, Hans sai selle küsimisega hakkama, vähemalt müüja sai temast aru. Kasvataja Priit: „Kujutan ette, mida tegi Hansu süda inglise keeles rääkimise hetkel, see küllap oleks rinnust väljagi hüpanud. Loomulikult läksid sõnad tal selle lühikese lause puhul segamini, kuid see polegi oluline. Tähtis on see, et Hansul läks reaalselt elus esimest korda vaja inglise keelt ja ta kasutas seda. Eks paistab, kas antud keelepraktika tõstab ka motivatsiooni edaspidi inglise keelt õppida!“

Reisi käigus arenes ka laste soomekeelne sõnavara – näiteks õppisid nad, kuidas öelda „aitäh“, „tere“, „palun vabandust“ ja „telefoninumber“. Tore oli noorte meelest ka see, et Heurekas oli lisaks teistele keeltele võimalus eksponaatide paremaks mõistmiseks kasutada ka nuppu „eesti keel“ – tekkis kodune ja oodatud tunne, mis väikese asjana tõstis meeleolu, kuna seda ei osatud oodata.

Suured numbrid kaptenisillal

Heurekast tagasi sadamasse jõudnud, tegi Haapsalust reisile sõitnud pere õues aega parajaks. Jälgides väljuvat Baltic Queeni, jäi neile silma selle korstnast kerkiv süsimust suitsupilv, mis ärgitas poistega arutlema keskkonna säästmise teemadel. Jutuks tulid taas erinevad laevad – nüüd aga tehnilisest küljest – tippkiirus, reisijate mahutavus, kütusekulu… Kasvataja oli vastuste andmisega juba päris hädas, kui sai päästva teate – lapsi saatnud kasvataja laeval töötav õde oli organiseerinud nende perele õhtuks kaptenisilla külastuse.

Laeval kinnitati kiiresti keha ning mindi kaptenisillale, kuhu enamik reisijaid ei pääse. Sillal räägiti lastele laeva juhtimisest, ohutusest ja merereeglitest ning saadi teada palju põnevat. Näiteks seda, et Tallink Superstar mahutab 300 inimese asemel – nagu poisid olid enne pakkunud – hoopis ligi 2200 inimest ja maksimaalne inimeste arv ei sõltu mitte laeva füüsilisest mahutavusest, vaid päästeparvede kohtade arvust. Saadi veel teada, et laev mahutab koguni 70 000 liitrit diiselkütust ja ainuüksi üks ülesõit võtab 10–12 tonni kütust. Need numbrid ajasid poistel silmad suureks. Tagasiteel Haapsallu inim-GPS-id vaikisid, kõrvu kostis vaid vaikne nohin..

Reisida on vahva, aga selleks peab tulevikku plaanima

Tagasisõidul üle mere oli tuul nõrgenenud ja sai imetleda lummavat päikeseloojangut ning seda pildile jäädvustada. Lapsed märkasid ka Soome ja Eesti looduse erinevust – kaljune maastik ja palju väikesi saari enne Helsingit maalisid Soomest meeldejääva pildi.

Õhtusöögil said lapsed proovida sushiʼt ja krevette. Paljud uued asjad tundusid imelikud, ka keerulist pulkadega söömist sai harjutada. Omamoodi huvitav oli ka lõhnapoes testrite nuusutamine – osa poisse lõhnasid pärast nagu roosipõõsad.

Tagasiteel arutati omavahel nähtut ja seda, kuidas keegi asjadest aru sai. Kõige suuremad plusspunktid teenis rottide korvpall, sest midagi sellist polnud keegi kunagi enne näinud. 15-aastasel Karinal tekkis huvi, kui palju selline sõit maksab ja kas tal õnnestub endal koguda raha, et koos sõbraga veel kord Helsingisse reisida. Vestlus kaldus tulevikku puudutavatele teemadele, mis kellegi (mõnel reis veelgi kaugemale, mõnel töökoht, kuhu sooviks tööle pääseda jne) südamesoovid on, kuidas nende täitumiseni jõuda ning millised sammud selleks astuma peaks. Suved veedavad paljud sel reisil kaasas olnud noored tööl käies ja seega said nad ka selgesti aimu, kui palju nemad peaksid töötama, et endale sellist reisi lubada.

Lapsed olid pikast päevast rampväsinud, aga kõigil jätkus nähtust-kogetust vaid positiivseid sõnu. Põnevaid avastusi täis koosolemine oli olnud ääretult tore, andes võimaluse suhelda ka nendel teemadel, mis iga päev võib-olla jutuks ei tule. Kodus räägiti järgmisel päeval ka naabermaja lastele oma reisist – sellest, kus käidi, mida näha ja katsuda saadi. Laste maailmapilt on taas ühe uue vahva kogemuse võrra rikkam.
 

Osale heateos Täname Sind abi eest, kui oled meie heategevusprogrammi juba toetanud või kavatsed seda teha tulevikus. Sõlmi püsikorraldusleping summas 3 eurot kuus või aita ühekordse annetusega.