Lastega ja lastele

Auhinnaga „Lastega ja lastele“ täname ja tunnustame inimesi ja organisatsioone, kelle uued algatused või pikemaajaline tegevus on positiivselt mõjutanud laste ja perede käekäiku.
Tunnustusauhinna taotluste voor on avatud 15. aprillini.

Esita taotlus

Hea on teha head!

Eesti Naine

Kas keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes on heategevusega kokku puutunud? Vastus on jaa!

Paarkümmend aastat tagasi sai sõbra neljalapseline pere tänu Rootsist saabunud abipakkidele riided selga. Mu Rootsis elav sõbranna annetab kaks korda aastas seitsekümmend eurot nägemispuudega inimeste ühingule ja on sõlminud igakuise kümneeurose püsikorralduse loodushoiu tarbeks. Siinne sõbranna on aktiivne rahvusvahelise naisteühingu pidulike heategevusürituste korraldamisel.

Meenub ka oma meisterdamiste ja kunstitööde annetamine lapse kooli jõululaadale ja heategevusoksjonile. Olen viinud sooje riideid Ukraina seltsile sõjakoldesse sattunute jaoks. Mu tütre toake on olnud hoiukoduks pea tosinale kodutule kassipojale koos kassiemadega ja hiljaaegu andsin Hooandjas hoogu loomade varjupaiga toetuseks valmiva kalendri trükkiminekule. Kas mu pisteline panus üldse liigitub heategevuse alla ja kuidas kõige otstarbekamalt veel kellegi või millegi jaoks abi anda?

“Liigitub ikka,” ütleb Eesti Lastefondi juhataja Sirje Grossmann-Loot. Edasisel tegutsemisel soovitab ta juhinduda infost, mida hetegevusorganisatsioonide kodulehtedelt leiab.

“Kõigepealt võiks eelistada kodumaiseid abiühendusi ja vaadata, kui kaua nad on juba tegutsenud. Siis saab kodulehel jälgida, kas annetus jõudis nendeni. Ehk oleks otstarbekam panustada nende heaks, kelle tegevust riik ei toeta,” soovitab kolmekümneaastase kogemusega heategevusfondi juht.

Kui algusaastatel toetati eraisikuid ja paljulapselisi peresid, siis praegu on lastefondi abi suunatud ellu astuvatele lastekodulastele – kord aastas saavad stipendiumi kõik kõrgkooli astunud kasvandikud. Peale selle kingipakk spordiklubi- ja kinopääsmete, kosmeetika- või kodutarvetega, mille on fondile annetanud ettevõtted. Viimase aja tänu-väärsemaks heategijaks nimetab Sirje Grossmann-Loot Saaremaa Rallyt, mille juubeliürituse külalistel paluti kingituse asemel teha annetus lastefondile.

“Kõrgharidus on lastekodus sirgunule eriti oluline, see avab võimaluse senisest sotsiaalsest keskkonnast välja astuda. Lift, mis aitab kõrgemale,” ütleb Sirje Grossmann-Loot.

Ennast tunnevad kõrgustesse tõstetuna ilmselt ka need, kes head teevad. “Annetajale kasvaksid nagu inglitiivad selga,” tõdeti ETV teemakohases saates “Suud puhtaks”. Äsja koguti paari päevaga raha väikese Annabeli vähiraviks, mis “arstis” meid kõiki ja tõi selgemalt esile arusaama, mida tähendab inimeseks olemine.

2014. aastast tegutsev SA Hille Tänavsuu Vähiravifond “Kingitud elu” pole kedagi ükskõikseks jätnud. Nüüdseks on abi saanud 170 inimest. “Korjanduskarbiga seisjate peale leidub ikka ka pahandajaid, kuid enamjaolt on inimesed mõistvad. Koos haigete aitamisega ravib iga heategu ka ühiskonda,” ütleb fondi asutaja Toivo Tänavsuu. “Meie jaoks on kõik elud kulutõhusad, kingime inimestele lootust, mõistet, mis ei paigutu haigekassa Exceli tabelisse.”

Eesti annetaja nägu

• Iga viies Eesti täiskasvanu annetab heategevuseks.

• Esindatud on kõik vanusegrupid kõikidest sissetulekugruppidest.

• Keskmine annetussumma on pisut alla 1% sissetulekust.

• Kolmveerand annetajaist panustavad aastas heategevusse alla 100 euro, ühekordselt 10 eurot.

• Annetuste saajate esikümnes on 6 religiooniga seotud ühingut.

• Eelmisel aastal annetati vabaühendustele 33 miljonit eurot.

• Kõige rohkem annetusi, mis ületab isegi kirikutele antava abi, saab SOS Lasteküla – mullu 1,9 miljonit eurot.

• 2015. aastal ületasid eraisikute annetused ettevõtete panuse.

• 2016. aastal oli suurim üksikisiku annetus 190 000 eurot, ettevõttelt 400 953.

(Allikas ETV)


ANNETUSKULTUURIST

Võime küsida, miks peame aitama osta haiglale aparaati, kui oleme riigile juba niigi tulumaksuna annetanud suure osa sissetulekust. Tuleme ühiskonnast, kus olime harjunud saama, sestap pole heategevus meile sama enesestmõistetav kui näiteks Ameerikas. Seal on iga kodaniku püha kohus anda oma sissetulekust kümme protsenti ühiskonnale tagasi. Nn kümnise saavad enamjaolt kogudused, kes rahaga edasi toimetavad. Suhtumine, kui palju peaks keegi kedagi aitama, on eri maades erinev. Ka Põhjamaades peetakse abistamist rohkem riikliku sotsiaalsüsteemi ülesandeks.

Väikest riiki on kallis pidada ja jõukamateski maades ei jõua riik kõige eest seista. Riik ehitab haigla ja palkab personali, annetaja osaks on äratundmine, et ka m i n u s t sõltub midagi, ka mina saan kedagi aidata.

Kui varem oli keskmine annetaja 40–50aastane naine, siis tervishoiu nüüdne toetaja on pigem 35–45aastane lapsega kodus olev ema – tundlik ja kursis heategevusmaastikul toimuvaga. Juurde on tulnud ka “keskmine mees”, kes seni hoidis pigem eemale, kuid kui juba annetama asub, siis teeb seda suurema summaga.

Sirje Grossmann-Loot meenutab, et kui Eesti Lastefond alustas, oli annetajaid üllatuslikult palju. “Tahe endast viletsamal järjel olijale head teha oli tohutu suur.” Näiteks ilmneb 1989. aasta protokollist, et toetusi jagati Afganistanis langenud sõjameeste peredele ja üksikvanemast lastekodukasvandikele. Rapla haridusosakonna palvel toetati paarisaja rublaga pensionäre, kelle eestkostel olid lapsed. Heldelt annetas fondile Eesti Raamat, et toetada väikese sissetulekuga peresid – tervelt 59 967 rubla.

Praegu jaguneb heategevus paljude ühenduste vahel, kes küll omavahel ei võistle. Pigem võistlevad valdkonnad, mille hulgast kerkivad aeg-ajalt üles n-ö moeteemad. Kasuks tuleb ka “telegeenilisus”, nagu mõne aasta eest lahvatanud jää-ämbri kampaania puhul lihasehaigete toetuseks. Tavaliselt ei jää abita lapsed ega tervise-, spordi-, kultuuri- ja haridusvaldkond. Aga kuidas panna pensionär annetama narkomaanide võõrutuskeskuse heaks? Nunnud kassipildid loomade varjupaiga kampaanias mõjuvad ju palju emotsionaalsemalt. Paljudel heategevusorganisatsioonidel ei ole lihtne ennast müüa. “Pole kerge meelitada ajakirjanikku stipendiumi jagamist kajastama,” tõdeb Grossman-Loot. Mõtlevate inimestena saame abi vajalikkusest aru ka ilma suurema kajastuseta, kuid telekampaania käivitab annetuse hoogsamalt.

MITTE ÜKSNES RAHA

Heategevus on elustiili küsimus – loodad, et kui kedagi aitad, siis aidatakse ka sind, kui abi vajad. Alati ei pea abi olema seotud pangatšekiga. Aidata saab ka oma aja panustamise ja erialaste oskustega (juriidilised teadmised, kogemused kodulehe kujundamisel), abi saab pakkuda inventari ja ruumide remontimiseks jne.

“Keilas tegutseva Kiwanise klubi eripära on, et ei koguta annetusi, vaid tegutsetakse koos kogukonnaga,” ütleb klubi ekspresident Marika Seppius. 1990ndate alguses loodud rahvusvahelise organisatsiooni tütarklubi on hoo andnud maakonna laatadele ja laste lumelinna ehitamisele. Juba viisteist aastat korraldatakse esimesel advendil töötuba, kus vabatahtlikud valmistavad pool tuhat riidest nukku lastehaiglatele. Üleni valgele nukule võib haige laps joonistada omatahtsi näo ja tervenemiseks vajalikke protseduure saab näidata kõigepealt nuku peal. Teine pool tuhat nukku valmib Keila sotsiaalkeskuses. Seal koos käivatele abivajajatele pakub suurt rahulolu kellegi teisegi jaoks midagi ära teha.

OMA AJA ANNETAMINE

“Vabatahtlikke ühendavaid heategevusorganisatsioone võib Eestis olla juba tuhandeid,” ütleb veebikeskkonna Vabatahtlike Värav toimetaja Anu Viltrop, kes töötab ka pagulaste vabatahtliku tugiisikuna. “Vabatahtlikke kaasavaid organisatsioone on Eestis tuhandetes,” ütleb veebikeskkonna Vabatahtlike Värav toimetaja Anu Viltrop, kes vabal ajal tegutseb ka vabatahtliku pagulaste tugiisikuna. Vabatahtlikku innustab teadmine, et Eestis on võimalik palju asju paremaks teha meie endi tegevusega.

Näiteks tegutseb Eestis üle tuhande abipolitseiniku, kes on saanud vastava koolituse ja keda tavakodanik “päris” politseinikust ei eristagi. “Võib-olla on keeruline kõrvutada abipolitseinikku ja kodutute loomade varjupaigas abistajat, kuid mõlema soov on hoolivam ja ühtehoidvam ühiskond. Kui on soov head teha, tasub kindlasti uurida Vabatahtlike Väravat.

Maakondlike arenduskeskuste juures töötavalt MTÜde konsultandilt saab hea ülevaate kohalikest vabatahtlikke kaasavatest ühendustest,” soovitab Anu. Vabatahtlikkust ei leia igapäevasest meediast, pigem on see tasane nokitsemine, hingeline rahulolu ja ehk ka väike isekas soov midagi juurde õppida.

HEATEGEVUS – GLAMUUR?

Koos vabariigi taassünniga saabus meile muu maailma glamuur, nii ka heategevuses. “Meil oli palju häid kavatsusi ning kui oleme suutnud süüdata kustunud sära kas või mõneski silmapaaris, pole meie töö olnud asjata,” räägib 25. tegevusaastat tähistava rahvusvahelise heategevusorganisatsiooni Zonta Tallinna klubi algusaastatest asutajaliige Silva Tomingas. Iga-aastasel konverentsil, millele järgnes pidulik tuluõhtu, meenutati, kuidas tuli välja mõelda ideid ühiskonna valupunkte toetavate projektide rahastamiseks. Heategevust, ka glamuuriga seostuvat, oli seni nähtud vaid Soome televisioonist.

Nii kuulutas ühe Zonta ürituse kohta käinud pealkiri ajalehes: “Glamuurne õhtu rinnavähi vastu!” Glamuur äratas uudishimu ja tõmbas ligi annetusraha. Korraldati moeetendusi modellidega, kelleks olid klubi tuntud liikmed Silvi Vrait, Liina Orlova, Daisy Järva... “Neile üritustele joosti tormi ja annetati oma aja kohta fantastilisi summasid – 25 000 krooni Vähiliidule, 10 000 lastehaiglale. Kui toimus glamuurne pesushow, oli Gloria restorani saal viimse kohani välja müüdud,” meenutab Tomingas.
Esimeste tuluõhtute rahaga toetati kultuuri, sh andekaid noori talente, nagu Ellerheina tütarlastekoor, edaspidi läksid summad meditsiini ja sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamise tarvis. “Vaegnägijast neiule muretsetud juhtkoerakutsika nimeks sai Zonta,” meenutab Zonta fondi halduskogu esinaine Reet Lindström ja lisab: “Meie põhimõte on anda abivajajale õng, mitte kala. Praegu toetame naisüliõpilaste doktoriõpet Eesti kõrgkoolides.”

“Kas meil on vaja miljonit annetajat, kes annavad ühe euro, või üht annetajat, kes annetab miljoni?” küsiti telesaates. Iga annetus, olgu see nii väike kui tahes, on abiks. Annetava inimese kohta on aga teada, et eneseusu ja enesega toimetuleku kõrval iseloomustab teda ka keskmisest suurem õnnelikkus.

Kuhu annetada:

Vabatahtlike Värav, TÜK Lastefond, Eesti Lastefond, Toidupank, Lions Club, Pelgulinna Sünnitusmaja Toetusfond, Dharma, SOS Lasteküla, Help.ee, Naerata Ometi, MTÜ Tallinna Lastehaigla Toetusfond, Unicef, Punane Rist, Maarja Küla Toetusfond, MTÜ Südamete Soojus, Minu Unistuste Päev.

Kuidas suhtub maksuamet?

• Äriühingud saavad teha maksuvabalt annetusi mittetulundusühingutele 2% ulatuses oma kasumist.

• Eraisik saab maksuvabastust 1200 euro ulatuses, selle summa sisse võivad lisaks annetusele kuuluda ka koolituskulud ja laenuintressid.

• Maksuvabastusega annetusi saab teha usuühendustele ja mittetulundusühingutele, mis on kantud MTÜde registrisse.

• Eelmisel aastal maksis riik eraisikutele annetustelt tagasi miljon eurot.

• Annetuseks ei loeta kaubanäidiseid, alla 10euroseid reklaamkingitusi, sponsorlust, mille eesmärgiks on reklaamimine, ning asju, millel puudub tarbimisväärtus.

Allikas: Eesti Naine

 

 

Osale heateos Täname Sind abi eest, kui oled meie heategevusprogrammi juba toetanud või kavatsed seda teha tulevikus. Sõlmi püsikorraldusleping summas 3 eurot kuus või aita ühekordse annetusega.

Meediakajastuste arhiiv