Lastega ja lastele

Auhinnaga „Lastega ja lastele“ täname ja tunnustame inimesi ja organisatsioone, kelle uued algatused või pikemaajaline tegevus on positiivselt mõjutanud laste ja perede käekäiku.
Tunnustusauhinna taotluste voor on avatud 15. aprillini.

Esita taotlus

Et kõigil oleks hea

Pere ja Kodu

Fotograaf Iris Kivisalu (32) käis viis kuud koos beebiga mööda Eestit pildistamas ja koges, et emad ei pea lapsi ja tööd teineteisest tingimata lahus hoidma.

Aina väekamalt kuumav päike muudab tillukese köögi Tallinna Uue Maailma asumi serval kordi avaramaks.

“Heategevus on see, kui sa aitad kedagi!” teatab köögi ja elutoa piiril asuval diivanil pea peal seisev Hendrik (8). Tema väikevend Laurits (1) jälgib vaimustusega, kui osavalt suur vend sohvapatju üksteise peale laob ja siis kuhja otsas akrobaatikat teeb. On esmaspäev, Hendrik on äsja koolist saabunud, ära vaadanud teadussarja “Rakett 69” korduse ega suuda paigal püsida seni, kuni saabub aeg jalkatrenni minna.

Ema Iris askeldab kohvitassidega. Hakkaja suhdejana kasutab Hendrik selle ära ja surfab heategevuse lainel edasi. "Tead, mina olen ka emaga pildistamas käinud! Ühes trennis. See, kes neid lapsi treenis, tegi head.” Poiss põntsatab jalgupidi põrandale, veab ligitikkuva väikevenna ema kätte ja tähendab: “See on ka heategevus, kui annad raha neile, kes tunnelis pilli mängivad. Mina olen andnud!”

Kuigi Hendrik on vaid kaheksa-aastane, on ta viimasel ajal mõtlema hakanud neist, kes aitavad lapsi või vanu või hoiavad loodust. See teema tuli poisi ellu siis, kui ta ema võttis vastu pakkumise pildistada nende 41 Eesti vabaühenduse tööd, kes kuuluvad annetuskeskkonda “Ma armastan aidata”.

Lastel on mõnus siis, kui pere on koos. Kasvõi puu otsas!

Laurits ja Hendrik objektil: (ülalt vasakult) kasside turvakodus,Toidupangas,Tallinna lastehaiglas ülekaaluliste laste trennis, Aidsi tugikeskuses Nelli Kalikovaga, Eestimaa Looduse Fondiga nahkhiiri loendamas ja MTÜs Avitus.

Püüda olulist

Oma esimese fotoaparaadi ostis Iris pärast Hendriku sündi. Nagu noored emad ikka, soetas temagi selle algul mõttega last pildistada. “Mu emapoolne suguvõsa on täis kunstiliini, aga minul ei tule isegi tavaline joonistamine eriti hästi välja,” tunnistab naine siiralt.

Iris õppis waldorfkoolis, kus ei taotud pähe reegleid, kuidas täpselt inimest peab joonistama. Igaüks võis vabalt valida viisi, kuidas inimest jäädvustada. See klappis hästi kokku fotograafiaga. Nüüd meeldib Irisele eriti dokumentaalfoto — võimalikult vähe lavastust ja palju ehedat elu. Ta usub, et hetke pildistades aitab teda reeglitest enam empaatiavõime — oskus kiiresti hetke sisse minna, olulist tajuda ja edasi anda.

Praegune vabakutselise fotograafi töö sobib Irisele. Naise elukaaslasel, uudishimuliku loomuga, kuid kindlalt kahe jalaga maa peal seisval analüütikul Hannesel (33) oli nende suhte algul palju imestamist, märgates, kui talumatu rutiin Irisele on. Sedavõrd, et aeg-ajalt, lihtsalt vahelduse mõttes, magas naine nagu Pipi, jalad padjal. Lapsena tavatses ta pidevalt tuba ümber sättida ja noorena püüdis tööd, seda rutiini kuubis, endast eemale lükata. “Elasin kaua teadmisega, et töö on midagi sellist, mis ei saa olla nauding,” ütleb Iris.

Tänu pildistamisele on tal õnnestunud leida oma tee — dokumentaalfotograafia.

Vabatahtlikult

Kui oma ja õige teeots käes, tegutseb inimene tõhusalt. Näiteks Irise viimane fotoprojekt heategijaist tähendas 41 pildistamiskäiku üle Resti ja kestis viis kuud. Keskmine töötempo oli kaks sõitu nädalas. Kohe algul tegi naine otsuse, et käib pildistamas koos beebi Lauritsaga.

Mõnda kohta, näiteks ülekaaluliste laste trenni, võttis ema kaasa ka Hendriku. “Hendrik on väga loov natuur ja väsimatu suhdeja, aga ta on tüüpiline linnalaps - ei puutu kokku paljude nähtustega, mis on maailmas tähtsad, kuid igapäevas meie eest justkui varjatud,” ütleb ema. Kas see ei juhtugi paratamatult siis, kui hoida lapsed suurte töödest ja teemadest eemal?

Projekti käigus avanes ka Irise ees rida teisi maailmu. Nagu oleks abivajavad inimesed meie ühiskonnas siiani peidus, vaatamata iseseisvusaastate pingutustele. Näiteks sõna autist seostus talle seni vaid väikelastega - kuni ta sattus autismiühingus portreteerima üht Saastast, pea mittekontaktset ja seosetult häälitsevat poissi ning imetles poisi ema positiivsust.

Ka Maarja küla pildistamine läks hinge. “Väga soe, hea tundega koht, mis sügavale metsa sisse peidetud,” kirjeldab Iris. “Toredad elanikud, oma veidrustega. Mulle meeldis, et sealsete töötajate lapsed veedavad oma suvepuhkused külas. Et nende vanemate töö on osa nende elust ja kultuurist.” Tänapäeva nomaadlus Sama võib öelda Irise enda töö kohta — kuna Laurits oli projekti algul viiekuune rinnalaps, siis loomulikult võttis ema ta pildistamisretkedele kaasa. Kaasavõtt näib siin peres olevat üldse norm, kui arvestada, et Laurits on esimesel eluaastal käinud viies välisriigis, alustuseks kolmenädalaselt Soomes. Seitsmekuusena oli poiss osaline peaaegu kuu aega kestnud Hispaania-rännul - ligi 3000 km elu karavanautos.

Olgu siinkohal märgitud, et töösõite teevad beebi ja ema siiani bussi või rongiga — Irisel ei ole juhiluba, sest vahel võib ta olla “täielik udu”: “Pelgan, et võin roolis jääda mõtlema näiteks sõna tomat üle ja unustada kõik muu enda ümber!”

Ühissõidukitega läbi Eesd sõites tajus Iris, et pea kõike saab teha koos lapsega. “Mõte sellest, et võtad tita oma tegemistesse kaasa, on naistele sageli stressirohkem kui tegu ise,” tõdeb ta. Kuid seda pole ta alati teadnud — vanema poja titaaastatel tundus, et töö on midagi sellist, mida emad teevad muust elust tingimata eraldi.

Laurits saatis ema algul kandelinas, hiljem magas kärus. Või pani ema ta mõne leluga põrandale. “Temaga oli lihtne - ma sain aru, millal ta magada ja millal süüa tahtis. Ja rinnaandmine aitas 90% juhtudel. Tillukesel lapsel on kõik hästi, kui ta on emaga koos. Eriti kui ta on ema küljes.”

Hiljem pidi ema tööd tehes poja uneharjumustega rohkem arvestama. “Aga ka siis oli ainus keerukus mu enda peas,” arvab Iris. “Igale emale tundub, et teised lapsed võivad häält teha, ent kui tema laps teeb piuksu, segab see kindla peale kõiki. Tundsin seda, kui “Noored kooli” ja “Tagasi kooli projektidega koolitunnis käisin ja Laurits pinkide vahel roomas. Võibolla lapsed ei keskendunud siis hästi?” Väike jääsulataja Mitmes kohas pani fotograaf aga tähele, et Laurits mõjus kui jääsulataja.

“See polnud nii plaanitud,” kinnitab Iris, “aga kui üldiselt eeldab usaldusliku suhte loomine dokumcntaalfotograafilt mitut kohalkäimist, siis imiku juuresolek mõjus vähemalt naiste seltskonnas sageli nii. et ka mind võeti väga kiiresti omaks. Näiteks MTÜ Avitusc depressioonihaigete tugigrupis tekitas Laurits nii sooja meeleolu, et esialgu ettevaatlikud osalised jäid pildistamisega nõusse. Eranditult kõik.

Päris powetwomani tunne tekkis aga siis, kui Iris ja SEB-panga heategevusfondi tegevjuht Triin Lumi projekti asjus pangas kokku said mõlemal imik kaasas. “See oli võimas sünergia, mis seal tekkis. Me ajasime temaga mõlemad oma asja, aga samal ajal olime emad ja imetasime üheaegselt lapsi,” meenutab Iris talle sügava jälje jätnud seika.

Loomulikult valis ta siiski aega ja kohta, kuhu lapsega läks. “Kuigi Lauritsa kaasavõtmine oli loomulik, ei kehtinud see 100% igas kohas,” täpsustab ta. “Kui lapsel on kell 7 uneaeg, siis ma teda õhtul pildistama kaasa ei võta. Ma ei protesti loodusseaduste vastu. Aga muus osas on Lauritsaga koos töötamine õpetanud mind asju vabamalt võtma. Ei pea tingimata last kuhugi ära andma, et tööasju ajada, kuigi nii on kombeks. Mulle väga meeldib teha oma asju lastega koos. Miks peaksin töö ja lapsed lahus hoidma ning siis mõlemale poolele antava liiga väikese osa pärast süüd tundma?”

Hendrik on pika otsimise peale kokku kogunud trenniasjad. Poiss valab joogipudelisse õunamahla ja juba hõikabki ukselt: “Ma siis lähen!” Täitsa võimalik, et tagataskus kõliseb tal mõni taskurahast kokku hoitud münt — lihtsalt sellepärast, et oleks võimalik aidata, kui vaja.

Fotonäitus “Kas keegi teine ei võiks aidata?” 2008. aastal Heateo sihtasutuse ja Swedbanki loodud “Ma armastan aidata” annetuskeskkonda kuulub 41 vabaühendust Eestis. Neis tegutsevad inimesed ei mõtle abivajajat aidates, kas neil on selleks aega või äkki võiks aidata keegi teine.

Iris Kivisalu fotonäitus “Kas keegi teine ei võiks aidata?” kujutab läbi kaamerasilma Eesti heategevusorganisatsioonide tööd. Näitus avatakse 9. juunil Tallinnas Tammsaare pargi kõrval, kuhu pildid jäävad 27. juunini. Edasi lähevad need mööda Eestit rändama, kuni jõuavad 12. augustil Paidesse Arvamusfestivalile. Vt ka armastanaidata.ee 

Allikas: ajakiri "Pere ja Kodu"

Osale heateos Täname Sind abi eest, kui oled meie heategevusprogrammi juba toetanud või kavatsed seda teha tulevikus. Sõlmi püsikorraldusleping summas 3 eurot kuus või aita ühekordse annetusega.

Meediakajastuste arhiiv