Lastega ja lastele

Auhinnaga „Lastega ja lastele“ täname ja tunnustame inimesi ja organisatsioone, kelle uued algatused või pikemaajaline tegevus on positiivselt mõjutanud laste ja perede käekäiku.
Tunnustusauhinna taotluste voor on avatud 15. aprillini.

Esita taotlus

„Lapsed vajavad kunsti ja jutte ja luuletusi ja muusikat sama palju kui armastust ja toitu ja värsket õhku ja mängimist.”

Targad sõnad Philip Pullmanilt, kes pälvis 2005. aastal Astrid Lindgreni mälestusauhinna.

Lapsed vajavad kunsti ja jutte ja luuletusi ja muusikat sama palju kui armastust ja toitu ja värsket õhku ja mängimist. Kui sa ei anna lapsele süüa, muutub kahju kiiresti nähtavaks. Kui sa ei lase lapsel värske õhu käes olla ja mängida, on kahju samuti nähtav, aga mitte nii ruttu. Kui sa ei paku lapsele armastust, võib kahju mitmeks aastaks märkamatuks jääda, aga see on igavene.

Kui sa aga ei paku lapsele kunsti ja jutte ja luuletusi ja muusikat, ei ole kahju nii kergesti nähtav. Ent see on olemas. Lapsed on füüsiliselt terved: nad saavad joosta ja hüpata ja ujuda ja isukalt süüa ja tekitada palju müra nagu lapsed ikka, kuid midagi on puudu.

On tõsi, et mõned inimesed kasvavad üles ega puutu mingit liiki kunstiga kunagi kokku ning on vägagi õnnelikud ja elavad head ja väärtuslikku elu, nende kodus pole raamatuid ja nad ei hooli suurt piltidest ega saa aru muusika mõttest. Seda küll. Ma tunnen selliseid inimesi. Nad on toredad naabrid ja kasulikud kodanikud.

Ülejäänud inimesed puutuvad aga oma lapsepõlve või nooruse jooksul ja võib-olla isegi vanaduspõlves kokku millegagi, millest nad pole varem undki näinud. See on nende jaoks sama tundmatu nagu Kuu tagumine külg. Ent ühel päeval kuulevad nad raadiost häält, mis loeb luuletust, või mööduvad lahtise aknaga majast, kus keegi mängib klaverit, või näevad kellegi seinal erilise maali postrit ja see annab neile niivõrd tugeva, aga samas ka õrna hoobi, et neil hakkab pea ringi käima. Nad ei olnud selleks üldse valmis. Nad saavad järsku aru, et neid valdab nälg, kuigi vaid minut tagasi polnud neil sellest aimu, nälg millegi niivõrd magusa ja maitsva järele, et see äärepealt murrab nende südame. Nad peaaegu et puhkevad nutma, nad tunnevad kurbust ja rõõmu ja üksildust ja selle täiesti uue ja kummalise kogemuse pakutud seltsi, ja neil on vastupandamatu soov raadiot hoolikamalt kuulata, nad luusivad akna all, nad ei saa pilku postrilt eemale. Nad soovisid seda, nad vajasid seda, nagu nälgija vajab toitu, aga nad ei teadnud seda. Neil polnud sellest aimugi.

Just selline tunne on muusikat või pilte või luuletusi vajaval lapsel, kui ta nendega juhuslikult kokku puutub. Kui seda juhust poleks olnud, ei oleks nad sellega võib-olla kunagi kokku puutunud ja nad oleksid võinud elada kogu elu kultuurinäljas seda ise teadmata.

Kultuurinälja tagajärjed ei ole saatuslikud ega kiired. Neid ei ole nii kerge näha.

Ja nagu ma ütlesin, siis mõned inimesed, head inimesed, lahked sõbrad ja abivalmis kodanikud, ei kogegi seda kunagi. Nad on oma eluga täiesti rahul. Kui üleöö kaoksid maailmast kõik raamatud ja kogu muusika ja kõik maalid, ei hakkaks neil sellest halvem. Nad isegi ei märkaks seda.

Paljudel lastel on see nälg aga olemas ja sageli jääb see rahuldamata, sest seda pole äratatud. Paljud lapsed kõikjal maailmas on näljas ja jäetud ilma millestki, mis toidab nende hinge nii, nagu seda kunagi ei suudaks teha mitte miski muu.

Meil on õigus, kui ütleme, et igal lapsel on õigus toidule ja peavarjule, haridusele, arstiabile jne. Me peame aru saama, et igal lapsel on õigus kogeda kultuuri. Me peame täielikult mõistma, et ilma juttude ja luuletuste ja piltide ja muusikata jäävad lapsed nälga.

Allikas: astridlindgrenmemorialaward.wordpress.com
 

Osale heateos Täname Sind abi eest, kui oled meie heategevusprogrammi juba toetanud või kavatsed seda teha tulevikus. Sõlmi püsikorraldusleping summas 3 eurot kuus või aita ühekordse annetusega.

Meediakajastuste arhiiv