Tunnustusauhind „Lastega ja lastele“

Aita tunnustada lapsi, noori ja täiskasvanuid, organisatsioone ning ühendusi, kes oma algatuste või pikaajalise tegevusega on oluliselt panustanud laste ja noorte heaolusse!

Taotlus kandidaadi esitamiseks

„Kuidas nad ikka seal varvastel tantsisid!“

Oktoobrikuu esimesel pühapäeval külastas 200 asendus- ja turvakodude last üle Eesti Rahvusooperit Estonia, kus saadi osa lasteballeti „Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi“ etendusest ning tutvuti teatri lavataguse maailmaga.

„Lumivalgekese“ balletietendus oli arusaadav ka väiksematele lastele, kel teatrikogemus enne sootuks puudus, erivajadusega lastele ja neile, kelle emakeeleks vene keel – balleti nautimisel ei ole ju keelebarjääri. „Lumivalgekese“ lummav lava- ja valguskujundus, värvilised kostüümid ja köitev liikumine imelise muusika saatel võlus nii suuremaid kui ka väiksemaid teatrikülalisi.

Teatrisseminek on suur sündmus!

Paljudele lastele oli balleti vaatamine täiesti uudne kogemus, suur osa lapsi käis tantsuetendust vaatamas esimest korda. Muljet avaldasid nii tantsud ja muusika, kostüümid ja soengud, lava taga nähtu ja näpuga järele katsutu kui ka siginat-saginat täis vaheaeg, kus pakuti vaimukosutuse vahele kehakosutust.

Teatriskäigud toovad perre elevust juba mineku ettevalmistuste ajal. Otsitakse välja ning passitakse selga pidulikumaid riideid ning vajadusel täiendatakse garderoobi. Enamikule lastest on muinasjutt Lumivalgekesest ja seitsmest pöialpoisist tuttav – seda lugu on mitu korda raamatust loetud ja multifilmiski nähtud, paljudele mudilastele on õnneliku lõpuga lugu imeilusast printsessist ja kurjast kuningannast üks lemmikmuinasjutte.

Oli ka neid lapsi, kes ei olnud enne etendust „Lumivalgekese“ muinasjutust midagi kuulnud. Mõnes peres vaadati enne multifilmi, et lapsed saaksid aru, mis laval toimuma hakkab. Ühes peres, kus elavad vene emakeelega lapsed, otsustati etenduse pealkiri tõlkida vene keelde – selleks kasutati Google’i tõlget ja pere vanim laps Roman teatas pärast kiiret arvutiga konsulteerimist, et muinasjutu pealkiri vene keeles on „Белоснежка и семь гномов“.

Andrei käib muusikakoolis ja armastab väga kõiki üritusi, mis on seotud muusikaga. Ta käis ka eelmisel aastal teatris ja ootas väga seda võimalust. Kui ta sattus sellel sügisel jälle turvakodusse, palus ta kohe alguses, et kasvatajad ta kaasa võtaksid, kui kutsutakse mõnele muusikaga seotud üritusele.

Etenduse päeva hommikul olid lapsed varakult üleval ja ootasid, millal juba sõiduks läheb. Teatrisse jõudmiseks varuti piisavalt aega, et jõuaks enne etendust ringi vaadata. Estonia maja oma suursugususega avaldas lastele sügavat muljet. Üks kasvataja kirjutas, et teatri koridorides liikudes märkas ta, et lapsed kõnelevad sosinal – selline teistsugune tunne tekkis teatrimajas.

Kontserdisaali sisse minnes imestasid lapsed, et orkester on sellises asukohas, nad küsisid, miks pillimehed on „augus“. Osa väiksemaid lapsi uudistas „augu“ serval nii suure tuhinaga, et pereemal tekkis juba mure, et mis siis saab, kui etendus peale hakkab ja tuleb oma kohal püsida. Kui aga juba toolidel istuti, siis oli rohkem aega ringi vaadata: imetleti laes olevat suurt maalingut ja rahvast täis rõdusid. Lastel tekkisid küsimused: „Kuidas sai lakke maalida?“, „Kuidas inimesed rõdule said, ega nad sealt alla ei kuku?“ Väiksemate jaoks pakkusid elevust istepadjad, mille sai mõnusalt toolile sättida, et siis põnevusega etenduse algust oodata.

Tulede hämardudes vajusid ka rahutumad hinged orkestriaugu äärelt oma kohale laval toimuvat jälgima. Kui eesriie lahti läks, olid väikeste teatrikülaliste pilgud lavale naelutatud. Ka kõige pisemad ootasid hiirvaikselt…

Väike Katja, teater ja Lumivalgeke

Sellest, kui oluline on teatrimaailma lummusest osasaamine väikese inimese kujunemisele, annab aimu ühe pereema räägitud lugu 4-aastase Katja teatriskäigust, millel on ka eellugu. Pereema jutustas, et septembri lõpus koos Katjaga kesklinnas jalutades möödusid nad Estonia teatrist. Katja küsis, et mis ilus maja see on ning pereema rääkis talle, mida seal tehakse. Katjale meeldis mõte sellisest teatrist, kus tantsitakse ja lauldakse, sest talle meeldib ka endale tantsida, laulda ja esineda – kui käiakse jalutamas pargis, kus on väike laululava, ronib Katja alati lavale teistele esinema. Katja ütles, et ta tahab minna teatrisse ja pereema lubas tüdruku varsti Estoniasse etendust vaatama viia. Kutse „Lumivalgekese“ etendusele tuli seega nagu tellimuse peale ja tegi palju rõõmu.

Teatris oli Katja väga õnnelik, et ta on nii ilusas kleidis ja tüdrukud tema ümber on ka ilusad. Katja ei väsinud etenduse ajal kordagi ära ja vaatas algusest lõpuni kõike hoolega, kuigi tavaliselt on tal sel ajal lõunaune aeg. Katja jaoks oli see teatriskäik väga suur elamus. Ta ei olnud enne teatris käinud, ainult lasteaias etendusi näinud. Teatri pidulikkus ja sära olid tema jaoks väga vaimustavad.

Teised selle pere tüdrukud olid ka enne Estonias käinud – neil olid sealt kaunid mälestused ja iga uut kogemust oodatakse pikisilmi. Kõik Katja pere tüdrukud armastavad väga muusikat: kes tantsib ise, kes laulab. Nii et nende jaoks oli see päev tõeline nauding ja kunstielamus, mis innustas lapsi oma huvidega edasi tegelema. Tüdrukutele meeldisid väga imelised kostüümid. Igaüks valis endale lemmik-tegelaskuju. Katjale meeldis kuri kuninganna, Kseniale Lumivalgeke ja Karinale kõige väiksem pöialpoiss.

Laste lemmikmuinasjutt elustus laval ja lava taga

Etenduse lõpus ilmus äkki laste juurde kõige väiksem päkapikk ja istus Ksenia kõrvale. Emotsioonid olid laes. Lapsed muudkui plaksutasid, huilgamist tuli igalt poolt. Pisematele meeldisidki kõige rohkem päkapikud, kelle liikumine oli naljakas ja kostüümid väga lahedad. Paljudele suurematele tüdrukutele avaldas muljet kuninganna, kellel olid kõige kaunimad kostüümid… Vaheajal tahtsid paljud lapsed temaga koos pilti teha. See, et etendusest jääb mälestus, mida hiljem vaadata, oli lastele väga tähtis.

Kui lapsed pärast arvamust avaldasid, et miks üks või teine tegelane meeldis või ei meeldinud, öeldi väga erinevaid asju. 8-aastasele Romanile ei meeldinud kuninganna, kuna too oli halb, 3-aastasele Ruslanile meeldisid pöialpoisid, kuna nood tegid palju tööd. 5-aastane Laura ütles, et pöialpoisid tantsisid vahvalt ja olid naljakad. 8-aastase Levi südame võitsid prints ja Lumivalgeke, kes olid ilusad ja tantsisid hästi. 5-aastane Arina oli aga pärast etendust suisa sõnatu ja ei olnud nõus oma emotsioone väljendama, teatades lihtsalt: „Ma ei räägi.“

Afina võttis teatriskäigu kokku nii: „Mulle meeldis väga Lumivalgeke, sest ta on hea ja ilus, tal oli väga ilus kleit. Pöialpoisid olid väga naljakad ja neid oli tore vaadata. Me olime veel sinises ja valges saalis, vaatasime näitlejate fotosid. Meile näidati, kuidas õmmeldakse kostüüme. Grimmitoas nägime, kuidas pöialpoistele pannakse kõrvad ja nina, sellised suured ning naljakad.“

Afina saatja Maria, kes on vabatahtlik Ukrainast, kirjutas: „Mina olin teatris Estonia esimest korda. Mind hämmastas seal töötavate inimeste tähelepanelikkus, heatahtlikkus ja professionaalsus. Ekskursioonijuht rääkis väga huvitavalt sinisest ja valgest saalist, kostüümidest ning dekoratsiooni töötubadest. Etendus ise oli vapustav! Ma ei suutnud kordagi pilku lavalt pöörata ja kogu aeg mõtlesin sellest, kui suur töö seisab selle etenduse taga. Kohtumine näitlejatega – veel üks meeldiv üllatus selles päevas. Aitäh!“

Nii mõnigi väike teatrivaataja uudistas etenduse ajal ka kaunist saali, mis lisab lapse teatrielamusele müstilise kohaga seotud tunde, mis vahel eredamaltki mällu sööbib kui etenduse sisu.

Nägu väsib ju nägude tegemisest ära…

Etendus oli väga kaasahaarav ja ka need lapsed, kes tavategevustes nii püsivad ei ole, jälgisid laval toimuvat suure huvi ja hoolega. Mitu lastega kaasas olnud täiskasvanut märkis, et lastele pakkus ballett väga palju. Lapsed nägid, et ka ilma sõnadeta on võimalik jutustust edasi anda ja et varvaste peal on võimalik tantsida. Esimestes ridades istujad nägid ka orkestrit, kes muusikat tegi.

Kenul oli enne etendust kodus tekkinud kahtlus, et järsku on see etendus tittedele. Ent teatripäeva hommikul pani ta ülikonna selga ja mingeid kahtlusi ega kõhklusi ei olnud enam – ees ootas tore päev ning Kenu nautis etendust kogu hingest. Hiljem vanalinnas jalutades ütles poiss, et tema järgmiseks sooviks on näha „Pähklipurejat“.

Jaan olid seda tükki varem näinud. See andis talle enesekindlust. Poisil oli enne etendust aega ja ta oli kavast kõik pöialpoisid riietuse järgi selgeks õppinud. Jarmole meeldisid samuti kõige rohkem pöialpoisid. Eriliselt ootas ta aga nõida, pärides ühtepuhku, millal too juba tuleb… Dirigenti märgates küsis ta: „Kas tema ise teeb muusikat?“ Jarmole meeldis etendus väga.

Andra kippus unustama, et ta on teatris, sest mitmel korral hakkas ta Jarmole valjul häälel muinasjutu sisu jutustama. Väikesel Victorial on nüüd, mida meenutada – etenduse järgsetel päevadel proovis tüdrukuke iga natukese aja tagant, et „kuidas nad ikka seal varvastel tantsisid“...

Erinevalt raamatust olid etenduses rohkem tegevuses päkapikud ja Lumivalgekese etteasteid vähem. Lapsed rääkisid omavahel veel ka koduteel, et päkapikud oskasid hästi teha erinevaid näoilmeid. Pärast bussis proovisid lapsed neid ilmeid ka ise järele teha ja võrdlesid üksteise oskusi. Ja pole see näitlemine nii lihtne töö midagi: miimikat harjutades jäi kõlama ühe lapse kurtmine, et „minu nägu väsis ka nüüd nende erinevate nägude tegemisest nii ära“…

„Lepatriinu oli kõige ilusam!“

Üks 3-aastane mudilane arvas, et laval oli hoopis lugu Tuhkatriinust, aga „lepatriinu“ on lapsele suupärasem sõna. Nõnda ta vadistaski koos teistega pärast nähtu üle arutades, et „Lepatriinu oli kõige ilusam“!. Nii nagu jäid meelde kõige ilusam ja kõige kurjem – Lumivalgeke ja kuri kuninganna – jäid meelde ka kõige väiksem päkapikk ja kõige pahuram päkapikk ehk Toriseja.

13-aastasel Katjal oli juba ette hea meel balletikülastuse üle ja ta nautis kogu etendust. 10-aastase Tarko jaoks oli kõige lahedam, et õnnestus hankida istumise alla pandav padi. 13-aastane Dima oli etendust vaatama minnes natuke pessimistlik ja kurtis naljatledes, et balleti ajal ei saa hästi magada. Pärast etendust oli poiss aga väga rahul. Eriti meeldis talle koht, kus liikumine toimus tulede vilkudes. Poiste üldiseks lemmikuks olidki muidugi kõikvõimalikud pauguga kohad ja jänese kübarast välja võtmine.

Mõni laps nägi etendust teist korda, aga huvitav oli ikkagi. Üks kasvataja märkis, et tänu varasemale kogemusele suudavad lapsed oluliselt paremini keskenduda vaatamisele. Muidugi tekivad emotsioonid ja küsimused, mida tahaks kohe välja elada, aga juba teatakse, et etenduse ajal ei tohi valjult rääkida ega lobiseda. Ühe väga jutuhimulise tüdrukuga oli enne vesteldud, et teatris tuleb vaikselt kuulata-vaadata. Neiu sai sellest väga hästi aru ja lubas etenduse ajal mitte lobiseda. Ta pidaski sõna, jagades õhinal muljeid hoopis kogu järgmise päeva. Lisaks sõnalisele väljendusele kleepis ta kõik Lumivalgekese pildid jutu saatel paberile ja luges täpselt üle kõik tegelased, keda ta pärast balletitunnis kallistas.

Pärast etendust koju sõites oli aga jutustamist palju. Peaaegu kõik tegelased võeti üksipulgi läbi ja räägiti, mille poolest üks või teine meeldis. Kuna ekskursiooni käigus said lapsed teada, et on tulemas muusikal „Karlsson katuselt”, siis oodatakse seda nüüd suure huviga.

„Teater hakkab garderoobist“

Pärast etendust sai järele proovida balletitantsu algvõtteid ja näha kauneid kostüüme lähemalt. Lastele meeldis väga ka kõik see, mida nad nägid lava taga, kus saadi osa etenduse valmimise maagiast. Nad kuulsid põnevaid asju teatrist, uurisid silmade särades rekvisiitide tuba, kus leidus palju huvitavat, ning olid vaimustuses balletitreeningute saalist, kus tehti parajasti trenni. Lapsed said teada, et sealne põrand on spetsiaalselt baleriinidele tehtud. Suur tahtmine oli seda põrandat katsuda, aga ei tohtinud saali minna. Üks tüdruk, kes käib balletis, imetles baleriinide varvaskingadel tantsimise oskust. Poisid ütlesid, et balletti tantsivad väga ilusad naised…

Lapsed said teada, et ühe etenduse valmimine võtab palju aega ning on tegelikult väga paljude erialade spetsialistide – dekoraatorite, õmblejate, kunstnike, jumestajate, lavakujundajate ja tantsijate – suur, suur töö. Kõik rekvisiidid ja riided valmistatakse ju teatris kohapeal, mitte ei osteta kauplusest. Diana ütles, et saab nüüd aru, mida mõeldakse, kui räägitakse, et „teater hakkab garderoobist“…

Pärast etendust said lapsed veel ühe huvitava kogemuse, nähes, kuidas lavaatraktsioone maha võeti. See oli suur lisaväärtus, sest lapsed said ülevaate sellest, kui mahukas töö on etendusega seotud nii enne kui ka pärast etendust. Vestluse ja aruteluga jõuti lastega erinevate ametite ja nendega seotud inimeste tööülesannete olemuse juurde – saadi teada, et üks amet eeldab palju erinevaid teadmisi, oskusi ja tegevusi.

Teatrimaagia laval teeb elu lootusrikkamaks

Paljudele väikestele tüdrukutele jättis ballett väga sügava mulje. Üks teatris kaasas olnud lapsevanem ütles, et on hea meel näha, milliseid vahvaid mõtteid, tegusid ja mustreid värsked kogemused kaasa toovad – kõik uus proovitakse kohe omal nahal järele. Kuuldes pool kümme õhtul tüdrukute toas müdistamist, avastas ta, et tema kaks tütart, 4-aastane ja 6-aastane, olid võtnud kavad lahti ning katsusid miimikatoas näidatu põhjal erinevaid karaktereid kehastada – alustuseks nägude miimika, siis jalgade asendid, sammud jne.

Suur oli laste rõõm, kui nad said vaheajal kohvikus kohtuda laval nähtud tegelastega ja nende käest küsimusi küsida või lihtsalt näpuga katsuda. Muinasjutu positiivne lõpp pani nii mõnegi lapse uskuma, et ka nende elus on veel palju positiivseid muutusi ees ootamas. Kavad pakkusid lastele võimalust kleepse rebida ja etendusest album teha – nii on hea hiljem meenutada, mis toimus ning nähtut teistele jutustada.

Sten ja Steven olid esmakordselt teatrimajas ringreisil ja see oli neile põnev kogemus. Elvira ütles, et nüüd vaatab ta etendusi teise pilguga, sest pereemaga räägiti ka sellest, kui palju vaeva need inimesed on näinud, et saavutada selline füüsiline vorm, et neist on saanud professionaalsed balletitantsijad.

Kuigi ballett avaldas lastele muljet, soovis nii mõnigi, et „nad kasvõi natukenegi räägiksid“… Lavamaagia kohta avaldati arvamust, et „kui kuninganna nõiaks muutus, ma ei saanud üldse aru, kuidas see võimalik oli, aga nad on ikka nii kavalad“… Lava taga selgus, et päkapikud näevad ilma nende suurte kõrvade ja ninadeta hoopis teistsugused välja – „nad ongi tavalised inimesed“…

Teatriskäik on teistmoodi suhtlemise võimalus

Koos teatris käimine ei seisne pelgalt etenduse vaatamises, vaid on hea võimalus üksteisega suhelda ja tunda end koos kaaslastega väljas käies ühtse perena. Etendus annab võimaluse vestelda igapäevaste asjade kõrval ka kultuurist, arutada üheskoos nähtut ja rääkida, mis meeldis või mis tekitas küsimusi. Ühe pere kasvataja kirjutas: „Tegime nii enne kui ka pärast etendust nalja, rääkisime teatrikultuurist Eestis ja Venemaal (kasvatajate kogemuse põhjal), arutasime seda ja teist rolli. Tagasi koju jõudes andis etendus aluse tõsta suuremate lastega üles selline teema nagu „ilu“ – mida see tähendab ja kui oluline see kellegi jaoks on.“

Söögivaheajal õppis ühesse perre tulnud uus poiss seda, et lauas tuleb arvestada ka teistega. Sellel korral jäi tema õeke pirukast ilma, kuna vend oli kiirem. Vend lubas, et tulevikus, kui tahab lisa, küsib juurde, mitte ei nohista vaikselt teiste pirukaid endale kõhtu.

Väljaspool kodu toimuvatel üritustel käimine on näidanud, kui vajalikud sellised ettevõtmised laste jaoks on: lastes on juba kujunemas arusaam, et etendustel käimine ei ole mingi võõras asi, nad tahavad seda, ootavad ja võtavad vastu lugupidavalt, saades midagi uut, põnevat ja kasulikku.
 

Osale heateos Täname Sind abi eest, kui oled meie heategevusprogrammi juba toetanud või kavatsed seda teha tulevikus. Sõlmi püsikorraldusleping summas 3 eurot kuus või aita ühekordse annetusega.