Võimas värk ehk Kuidas lapsed Disney On Ice’i etendusel käisid

13.02.2016
Blogi

13. veebruaril vaatas 200 osalejat asendus- ja turvakodudest Saku Suurhallis Disney On Ice’i jäätantsuturnee etendust. Seal kohtusid nad mitme lemmikfilmi tegelastega ning võisid näha imeilusat jäätantsu ja kuulda kaunist muusikat.

„Äge!“ – just nii võttis üks 12-aastane Haiba poiss selle etenduse tabavalt kokku, lisades: „Armastusel on ikka suur jõud, ainult et uisutama pean veel õppima“.
Saime lastelt ja nende saatjatelt hulganisti teisigi värvikaid muljeid, mis väärivad jagamist.

Palju tõeluseks saanud muinasjutte

Mis seostub sõnapaariga „teater ja lapsepõlv“? Võib-olla on see elevus, mis tabas ühel lapsepõlvehommikul, kui ema parimad riided teatri tarvis valmis seadis. Või on see ärev rõõm, mis kõditas meeli iga kord just hetkel, kui saal pimenes ja etendus algas. See võib olla ka lustlik teatripäev oma laste või lapselastega.

Iga selline päev, kus laps kogeb head etendust, on justkui tõeluseks saanud muinasjutt.

 

 

Oodati ja valmistuti

Võimalus etendust näha oli lastele väga oluline. Seda kinnitab ka asjaolu, et nad olid nõus isegi kodukülastuse edasi lükkama.

Paljud lapsed tegid enne etendusele tulekut koos kasvatajatega tugevat eeltööd. Näiteks Tudulinna lapsed uurisid pilte tegelastest, keda nad jääl näha saavad. Samuti vaatasid nad internetist lavastuse reklaami ja rääkisid, mida nad päevalt ootavad. Tüdrukud olid eriti elevil seepärast, et ees ootas kohtumine „Lumekuninganna ja igavese talve“ multifilmist tuttava Elsa ning Annaga. 

Ka Tartu Käopesa elanike hulgas ei leidu ühtegi pisikest tüdrukut, kelle suurimad kangelannad ja eeskujud ei oleks printsessid Elsa ning Anna. Seekord sõitsid sealt Tallinna suures osas need lapsed, kes olid perekodusse elama asunud alles väga hiljuti. Lisaks oma lemmiktegelaste nägemisele oli pluss seegi, et lapsed said tulla Tallinna, sellesse maagilisse paika, mida nende isikliku kogemuse maailmakaardil seni ei eksisteerinud.

Enne etendust kosutav kõhutäis

Selleks et etteasteid vaadates nälg kallale ei kipuks, ootas lapsi enne etendust Saku Suurhalli teise korruse restoranis Rootsi laud hea ja paremaga. Korralik eine kulus nii mõnelegi marjaks ära, sest hommikul ei suutnud paljud ootusärevuse tõttu üldse süüa.

Ja siis see algas!

Ühele väiksele Tartust tulnud lapsele oli see esimene kord olla Saku Suurhallis. Tema alguses muretses: „Kuidas me küll seal oma kohad üles leiame: seal on ju nagu labürint, kuhu võib ära eksida“. Õnneks leidsid kõik oma koha üles ja siis võis etendus alata. 

Enne etendust ütles teadustaja, et vaatemängule võib igat moodi kaasa elada. Selle peale kostis väike Liisu, et ta plaksutab nii kõvasti, et kõik kuulevad.

Pisike Vinni tüdruk sosistas kasvatajale ärevusega kõrva „Vauuuu!“. Nii sai ka kasvataja teada, et tulemas on midagi ilusat. Ja tuligi!

Etendus kinkis igaühele elamuse

Paljud lapsed lausa ahmisid endasse kõike, mida nägid ja kuulsid. Ahhetati, kui ilusad on kostüümid, ja imestati trikkide võimalikkuse üle. Hiljem kerkis paljudes kodudes arutlusaineks see, kas etenduse ajal sadanud lumi oli päris või mitte. 

Etendus avaldas lastele tugevat muljet. Ühel nelja-aastasel Nõmme tüdrukul jäi terveks etenduseks imestusest lausa suu lahti. Väike Ruslik arvas, et jääl uisutavad päris lõvikutsikad ja et kohe saab ta koos Peeter Paaniga võlumaale lennata. 

Viljandimaa lastele jäid meelde suur krokodill „Peeter Paanist“ ja merenõid Ursula „Arielist“. Peaaegu kõigi kohale tulnud tüdrukute üleüldised lemmikud olid Elsa, Anna ja Olaf. Kostüümid olid nii ehtsad, et mõni laps uskus siiralt, et tegelased on otse filmist välja astunud.

Kuigi poistele ballett ja tantsimine tavaliselt ei meeldi, rääkisid nad koju jõudes sõpradele, et ka jäätants on päris lahe ning vaadatav. Saatis ju tantsu neile tuttav muusika ja laval hargnes lahti põnev lugu. 

Etenduse lõppedes olid vähemalt Kiikla lastel käed plaksutamisest punased, sest neil oli väga kahju, et jääetendus otsa sai. Üks Tallinna laps aga ütles, et „etendus oli jama, sest lõppes liiga ruttu ära“.

Etenduse laulud olid enamikul peas ja nii lauldi ka tagasisõidu ajal.

Väiksed fännid

Väga emotsionaalselt mõjus nähtu ja kogetu ühele nelja-aastasele Tallinna poisile, kes kordas uusi tegelasi ning uusi sündmusi nähes „Kui ilus!“ ja „Nii ilus!“. See poiss on hästi julge, musikaalne ja tantsuhimuline. Etendusel hüppas ta toolilt pidevalt maha ning tantsis kaasa, tema silmad särasid suurest rõõmust ja kaasaelamisest. 

Ka väike Riko oli juba algusest peale vaimustuses. Talle meeldisid kõige rohkem paugutamised, tuled, sädemed ja autod. Pildistamisele läks ta oma kodust ainsana. Loomulikult oli ta selle üle uhke.
Mari Liis ütles, et terve etendus oli tore ja aeg läks kiiresti. Tema suust oli üllatav seda kõike kuulda, sest tavaliselt ei ole ta väga suur teatrisõber ja oma emotsioonide avaldamisega on ta äärmiselt tagasihoidlik.

Ka need lapsed, kelle emakeel ei ole eesti keel, said sellest vaatemängulisest etendusest suurepärase elamuse. Näiteks Artom, Sergei ja Viktor Tallinnast küsisid küll alguses, et miks etendus vene keeles ei ole. Kui kasvataja selgitas, et eesti keelt on väga oluline õppida, kuna nad elavad Eestimaal, siis poisid mõistsid ja vaatasid etendust huviga edasi.

Eeskuju nakkab

Kaks Viimsi last vaatasid toimuvat jääl n-ö professionaali pilguga ja samas imetlevalt. Üks neist käis mõni aasta tagasi iluuisutrennis ja teine treenib senini Rullesti klubis. 

Lapsed olid hämmastunud, kui nad kuulsid, et mõnikord on päevas kaks kuni kolm etendust. Neil tekkis kohe küsimus, et kuidas esinejad jõuavad oma kostüümidega nii kaua olla. Suuremad lapsed mõistsid, et selline uisutamistase on suure treeningu ja distsipliini tulemus. Paljud said etendusest innustust ka ise midagi sama toredat korda saata.

Üks 11-aastane Nõmme neiu avaldaski juba soovi iluuisutajaks saada. Ta oli nõus isegi kõikide kukkumiste ja suure tööga, mis selle nimel tuleb taluda. Kuigi see tüdruk on ka varem rääkinud, et tahaks uisutada, siis enne oli ta väga pelglik kukkumiste suhtes. Nüüd sai ta julgust kõvasti juurde.

Mõistlik otsus

Ühe Tartu kodu lastes tekitas esialgu kurbust asjaolu, et nad ei saanud osta vaheajal müüdud kalleid mänguasju. Kuid rahulikult arutades jõudsid nad ühise otsuseni, et koju ostetakse hoopis teemakohased pusled, multikad ja värvimisraamatud, mis võimaldavad kõigil koos tegutseda.

Pilt lemmiktegelasega

Pärast etendust sai iga pere teha oma lemmikutega pilti. Pildistamisjärjekorras ootamine nõudis lastelt pisut kannatust, kuna soovijaid oli palju. Samas tasus ootamine küllaga ära. Said ju kõik osalised endast foto, mida võis pärast sõpradele uhkusega näidata.

Paljud tahtsid pildile jääda just Elsa ja Annaga. Laste suureks rõõmuks see soov täitus. Nähes nii lähedalt etenduse tegelasi, ütles üks laps, et see on ime!

Väsinud, kuid õnnelikud

Rahulolu, mis laste silmis sel õhtul oli, ei jäänud kellelegi märkamata. Ja mis veel tähtsam: neis tekkis soov midagi sarnast uuesti kogeda. Küsiti, millal toimub järgmine etendus, ja mitmes kodus plaanitakse lähiajal vaadata ühiselt neid multikaid, kust etenduse tegelased pärinesid. Lastes tärkas huvi ka nende muinasjuttude vastu, mida nad enne etendust ei teadnud.

Paljudel jäi lausa hing kinni, kui nad muljeid jagasid. Väike Diana ütles, et seda ei saa kuidagi lihtsalt sõnadega edasi anda, seda peab nägema.

Laste saatjatel oli samuti tore päev. Näiteks kasvataja Annely kirjutas nii: „Minul oli väga meeldiv olla lastega kaasas, sest tore oli näha laste säravaid silmi ja kuulda nende lapselikult tarku küsimusi ja arutlusi.“

Sõit Tallinna ja tagasi andis paljudele kasvatajatele võimaluse lastega lähemalt suhelda. Eriti oluline oli vestelda suuremate kasvandikega, kes peagi perest lahkuvad. Nemad said kinnitust, et kasvatajad ja kodu on nende jaoks olemas ka tulevikus ning et nad võivad alati sinna külla tulla, kirjutada ja helistada.

Laste saatjad leidsid, et iga selline ühine käik, söömine ja istekohtade otsimine lisab lastesse enesekindlust. Iga korraga teavad ja oskavad nad rohkem.

Veel öeldi, et säärased etendused annavad head energiat, laiendavad silmaringi ja julgustavad lapsi ka oma unistuste suhtes suuremalt mõtlema.

 

Triin Lumi
Tegevjuht
MTÜ SEB Heategevusfond