Suvelõpureis Helsingisse on SEB Heategevusfondi korraldatavate ürituste üks “raudvarasid” – kui erinevatel aastatel on külastatud Heureka teaduskeskust ja möllatud Linnanmäki lõbustuspargis, siis tänavu külastati Korkeasaari loomaaeda. Ühisreisil osalesid 286 reisijat 49 asenduskodu perest üle Eesti. Elamusi pakkusid nii laevasõit ja Rootsi laua kuninglik einestamiskogemus kui ka Helsingi linn ning toredate loomade uudistamine – koosolemine andis juurde palju emotsioone ja õpetlikke hetki. 

Nii mitmeski peres oldi Soome-sõidust ühiselt mõeldud ja see, et üks unistustest nii kiirelt, juba suve lõpuks teoks saab, oli tore üllatus. „Oh seda siirast rõõmu, karglemist ja käteplaksutamist, kui teatasin, et läheme Soome. Meie pesamuna seni suurimaks laevaks oli hiigelsuur praam, millega Hiiumaal käisime. Nüüd juba laeva nagu maja nägemine vajutas lapsel suu lahti!“ kirjutab üks perevanem tagasisides. 

Teises peres hakati reisi toimumisest teada saades kannatamatult päevi lugema. „Tegime sel korral kõike hästi korralikult. Enne sõitu uurisime Korkeasaari ja Helsingi kohta internetist infot. Arutasime lastega läbi, kui palju keegi taskuraha kaasa võtab ning mida on mõistlik selle eest osta ja mille võiks parem ostmata jätta,“ kirjutab perevanem, et kogu info prinditi välja ning ettevalmistus oli põhjalik. 

Nii suur laev suudab merelainetes nii vaikselt sõita!

Ühe pere kolmele poisile, kellele Soome reis oli esimene, oli tegu täiesti uudse kogemusega. Juba sadamasse jõudes imestasid nad, kui suured reisilaevad päriselus on. „Laevaga sõitmine hirmutas ühte meie poissi tegelikult päris kõvasti, ta oli arvamusel, et kui laev sõidab, siis kõik asjad laevas ka liiguvad. Kui mootorid tööle hakkasid, siis esimese asjana võttis ta kahe käega enda toolist kinni – ja kui suur oli tema üllatus, et lauad, toolid ja nõud nendel liikuma ega kõikuma ei hakanud. Tema imestus oli tõesti suur, et nii suur laev suudab merelainetes nii vaikselt sõita,“ jagas kasvataja lapse reisikogemust. 

Uudistamist laeval oli palju. Perevanem õpetas otsima laeva pilte, kus läbilõikes on selgitus kõigist asukohtadest, et seal eesmärgipärasemalt liikuda. Paljudele lastele ei olnud laevareis küll esimene kogemus, aga kiirlaeva pardale astusid mõned siiski esimest korda. Üks poiss nägi aknast teist laeva ja oli mures, et ega sellega kokku ei põrgata, küsides, miks see teine laev nii lähedal on. 

Lapsed soovisid kõigepealt vaadata, kuidas suur laev sadamast lahkub ja alles seejärel sööma minna. Tallinnale tagasi vaadates leiti üles palju tuttavaid torne. 

Uued maitsed, mida pole enne proovinud

Laevas söömine oli laste jaoks sõidu väga oluline osa. Rootsi laud tekitas elevust, natuke kohmetust ja omajagu küsimusi. Esialgu seisid mõned lapsed kui peata tibupojad kasvataja külje all, aga siis said väikese juhendamise abil kiiresti aru, kuidas “Rootsi moodi” einestamine toimub ning hea-parema taldrikule tõstmisele anti tuld.

Enamik lapsi proovis uudishimulikult toite, mida nad igapäevaelus ei söö. Mõned poisid maitsesid ära enamiku magusa valikust, teised panid rõhku soolasele. Üllataval kombel said paljude lemmikuks krevetid, kuigi nad polnud neid kunagi varem proovinud. Üks väike noormees näitab nüüd kasvatajale poes, et „Ostame neid, need on nii nämmad!“. Üks vanem noormees aga, kes õpib kokaks, avastas enda jaoks sinimerekarbid ja kalamarja. Paljudel lõi silmad särama Rootsi lauas pakutav jäätis ning ükski laevateenindaja ei noominud, kui lapsed võtsid teist ja kolmandat või neljandat portsu. 

Ühes peres lepiti eraldi enne kokku, et proovitakse kindlasti ka uusi maitseid. „Mina ise pole kunagi endale kõhtu saanud ühtegi tigu. Minu preili võttis merekarpe suisa kolm ja sõi kõik ära. Mina lihtsalt vaatasin. Maitses küll. Pisike proovis ka erinevaid roogasid, küll pisikestes kogustes. Ja taldrikud said kenasti tühjaks söödud!“ jagab perevanem. 

Pärast hommikusööki mindi välistekile päikese kätte mõnulema. Ilm oli reisi jaoks justkui tellitud – soe ja päikesepaisteline. 

Teistsugune linn – kui erinevad majad!

Loomaaeda sõites vaatasid lapsed pingsalt bussiakendest välja ja imestasid, kui erinevad majad ikka Eestiga võrreldes Soomes on. Samas tuli ühelt lapselt ka tõdemus, et maju on palju ja temale meeldib oma väike kodulinn ikka rohkem. Teistelegi näis Helsingi palju suurem, kui enne arvati. 

Veikko uuris huviga autosid ja rääkis pärast õhinal, et nägi mitut Teslat, Mercedese taksosid ja ühte klassikalist kabrioletti. Võib arvata, et tulevane autospets on rääkinud! „Esimest korda sain ka tunde kätte, kuidas on hilisõhtul sõita laevaga tagasi koju ja see oli päris lahe. Ma tahaks tulevikus oma autoga sellist reisi jälle teha,“ muljetas ta kokkuvõttes.

Ka Kerda ja Keron loendasid Teslasid – Porschede loendamisest aga loobusid, sest neid oli liiga palju. Lapsed said neid kokku 30 ja otsustasid, et Helsingis elab palju rikkaid inimesi.

Lõvi saba oli pikem kui väike kasvataja!

Loomaaias anti mõnes peres lastele vabad käed loomade uudistamiseks ning poisid võtsid paaridesse ja läksid seiklema. „Lõvi puuri juures jalutades olid meie poisid enamjaolt sinna koondunud ning imetleti, kuidas lõvi käpad püsti magab. Puuri juures tekkis poistel arutelu, kui suur lõvi reaalses elus tegelikult on: käppasid mõõdeti korvpalli palli järgi ja – oh nalja – lõvi saba oli isegi pikem kui poiste väike kasvataja!”

Loomaaias oli piisavalt aega ringi uudistada, ilm oli ju super. Loomad tegid lastele palju nalja – tiiger ja ahv suutsid oma pilguga külaliste suunas tekitada lõbusaid ettekujutusi sellest, kuidas nemad inimesi näevad. Ainest naljakateks juttudeks ja kentsaka huumori tarbeks tuli küll ja veel. Lastele meeldis väga ka troopikamaja. 

Ühe pere lemmikuks sai aga suurte sarvedega põhjapõder, kes ei tahtnud üldse puhata. Muudkui kõndis mööda aia äärt edasi-tagasi. Sarved olid tal tõeliselt suured ja majesteetlikud. Lapsed said temast palju vahvaid pilte teha. Tüdrukute jaoks oli vaieldamatu lemmik aedik, kus sai kitsesid silitada ja sügada. Seal käidi lausa kaks korda. Vahvalt poseeris ka merisaarmas, kes ujus pealtvaatajate ees edasi-tagasi ja näitas, kui osav sukelduja ta on. Poiste lemmikuteks olid uhked kotkad. 

Loomaaiast leiti ka mänguplats, kus lapsed said hüpata ja ronida. Lõpuks olid kõigil jalad väsinud ja tüdrukud hakkasid kurtma, et vill tahab varba otsa tulla suurest käimisest. Siis mindi kaldapealsele ja lihtsalt pikutati päikese paistel, kuni tuli aeg busside juurde naasta.

Soome keel tundus juba täitsa mõistetav

Põnev oli ka see, kuidas lapsed pidid ise kaardi järgi loomi üles leidma ehk käis tõsine orienteerumine ja perevanemad läksid lastega sinna kaasa, kuhu neid viidi. Erilist vaatemängu pakkus lastele saarmas, kes kala sõi, tema juurest ei tahtnud lapsed enam ära minnagi. „Olime kõik oma toredas hetkes ja kellelegi ei tulnud meelde tõsiasi, et varsti algab kool ning suvepuhkus on läbi saanud,“ jagab üks perevanem. 

Oleg, kes muidu pelgab võõraid, silkas rõõmsalt edasi-tagasi ja muudkui hüüdis perevanemat: „Vaata, vaata, kes siin on!“ Veikko ütles, et talle meeldisid loomaaias kõige rohkem lõvid, musta värvi pardikesed ja makaagid, kes mängisid kastidega. Mammu avaldas pettumust, et krokodilli ei olegi. 

Lastele meeldis lugeda loomade nimesid ja neid eesti keelde panna. Nii mõnigi ütles kojusõidul, et mõistab juba soome keelt. 

Miks need kaamelid ei sülita?

Kõrgeasaari loomaaias sai piisavalt kõndida, uurida erinevaid loomi ja lugeda silte loomade päritolu kohta. Tore oli üksteise võidu otsida, kas ja kes leiab looma üles esimesena. Loomade uudistamine tegi lastele rõõmu. Elamuseks olid kaamelid, kes erinevalt paljudest põhjamaistest loomadest kuuma ilma nautisid. Ühe pere lastel tekkis küsimus, et kaamelid ju sülitavad tavaliselt tatti, aga miks need ei sülita… Kasvataja jäi selle peale esialgu vastuse võlgu, siis aga ütles, et need on viisakad kaamelid ja kui nad pole ärritunud ja mõnulevad rahulikus keskkonnas, siis nad ei tatista ka! „Vahel on tunne, et ei oska ka küsimustele vastata,“ nentis ta, et lapsed oma uudishimu, terasuse ja vaimukusega oskavad nii mõnigi kord täiskasvanut üllatada.  

Ühe pere rahvas istus viimase tunni mere kaldal ja nautis vaadet lahele, kus purjekad eemal seilasid. Sellesse perre oli just tulnud üks uus, 14-aastane noor ning Helsingis-käik oli hea tutvumisreis nii talle endale kui ka teistele, ühe omaealise perekaaslasega hakkaski suhtlus eriti hästi klappima. 

Iseseisvalt laevapoes külakosti valimas

Pole midagi paremat kui suur laev ja suur kauplus, kus müüakse väga suuri kommipakke! Tagasisõidul oli taas vaja kindlasti laevapoodi minna. Enne reisi olid lapsed omavahel arutanud, kuidas raha jagada nii, et seda jätkuks ka õhtuks. Üks väikestest tüdrukutest andis teistele head nõu, et raha tuleb jagada pooleks: üks osa kulutatakse hommikul, teine osa õhtul. See mõte leidis kiiresti heakskiidu ja selle järgi toimetatigi: kõigil selle pere lastel oli osa raha alles ka õhtuseks laevapoe külastuseks. Nii täiskasvanulik tunne oli valida välja külakosti tuttavatele ning iga laps sai ostetava osas oma arvamust avaldada – just õhtune laevapoe külastus oligi selle pere lastel tagasisides päeva tippsündmus.

Ühes peres oldi eelnevalt kokku leppinud, et Soome-sõidu ajal saab valida ja mõelda, mida tahaks kaasa osta. Selle pere pisipiiga oli eriti uhke, et kasvataja lubas ta üksi poodi. Ostlemine läks edukalt ja enesekindlalt näitas ta poest tulles oma valiku koos tšekiga teistele õhtusöögilauas ette. Poes mõtles neiu ka oma vendade peale, et ka neile oleks reisilt külakosti viia.

Gurmee nii õhtusöögilaual kui vestlustes

Laeva tagasi jõudes ootas reisijaid külluslik õhtusöögilaud. Seekord proovisid paljud kalamarja ja erinevaid kalaroogasid: mõni avastas meeldiva üllatuse, et “see on ju söödav ja võiks hakata seda ka edaspidi sööma”, aga mõni ütles, et “rohkem ei proovi seda, et see pole temale”. 

Anton sai lõpuks kätte oma kauaoodatud krevetid ja oli selle üle väga õnnelik. Ta tegi krevettidele nii head reklaami, et teised lapsed proovisid ka, mis maitse neil on. Proovitigi erinevaid toitusid, mida kodus ei saa. Annika ütles, et tema lemmik on kalamari. Pole vahet, kas must või punane. Mõlemad meeldisid. Lapsed ei olnud varem söönud ka tigusid. Maitsti ära ja oli päris hea. Lõpuks võeti ette ahjukartulid sibulasalatiga. Midagi tuttavat ja kodust ka gurmeetoitude vahele! Laste jaoks oli selline külluslik ja delikatesse sisaldav söömaaeg väga ahvatlev ja nad nautisid seda väga. Üks tüdruk aga ei saanud aru, mis kalamarjas nii head on, et ta nii kallis on. Ühine söömaaeg lõppes jäätisega – klassika, millest keegi ära ei ütle. 

Üks kaasas olnud saatja kirjutab tagasisides, et nägi ja kuulis laste ja noorte toredaid vestlusi omavahel, täiskasvanute oskuslikku käitumist lapse rahustamisel, hella hoidmist ning siiralt voolavaid dialooge kasvataja ja lapse vahel. „Kuulamine on tõesti oskus, mis paneb laste jutud särama ja annab nii palju infot. Kuulamine ja täiskasvanu kohalolek pani mõned lapsed oma lugude rääkimise ajal kaugelenähtavalt särama ning rõõm oli seda päriselt näha, kuidas tänu hooliva täiskasvanu kaasaelamisele sünnib noores inimeses areng, mõtestusprotsess iseendast ja kogemustest, maailmast, milles me elame, ja tervenemine,“ kirjutas ta.

Palju erinevaid emotsioone ja meeldejäävaid hetki

Reisipäeva mahtus palju erinevaid emotsioone – oli rõõmustamist ja põnevust, kärsitust ja väsimust. Päev oli täis uudistamist, hirmude ületamist, avastamisi ja esmakordseid seiklusi. Ka lahkudes oli soov vaadata Helsingi siluetti ja neid imelisi pilvi. Veikko: “Tagasisõit praamiga oli ka päris huvitav. Ma leidsin koha, kus sai välistekil olla ja seal oli päris mõnus, aga vali.”

Reisida on tore, aga tore on ka tagasi tulla. „Tallinnasse naastes oli väljas juba pime – tüdrukutel olid ninad vastu klaasi, kui tuledes Tallinna panoraami vaatasid. Juhtisin tähelepanu ka sadamas seisvatele kruiisilaevadele,“ kirjutab perevanem tagasisides. 

Lapsed jäid reisiga väga rahule ning tagasi koju sõites meenutati toredaid hetki: kuidas laevas söömine sarnaneb restoranis õhtustamisele ning loomaaia loomad on nagu raamatu kaante vahel välja astunud – nii ilusad! Muljet avaldas ka laev ise, sadama- ja linnavaadete suurejoonelisus – sadamas tekib ju alati tunne, et maailm on lahti ja võõrad linnad lausa kutsuvad seiklema. Elevust pakkusid sadamahooned nii Eestis kui ka Helsingis. Ka teine noormees arvas, et kui ta kunagi auto ostab, siis läheb ta kindlasti iseseisvalt Soome reisile.

“Keron ostis tõesti oma raha eest (ikka uhke tunne oli lõpuks ja veel välismaal oma pangakaarti kasutada). Tallinna jõudes ütles Mammu, et nii kahju, et laeva pealt peab ära tulema ja küsis, kas homme läheme jälle. Ka Keron ütles kodus enne magamajäämist, et nii hea päev ikka oli, loodan, et saame kunagi jälle Soome minna. Meie Kerdaga olime jube väsinud, aga mõlemad nentisime, et tohutult armas on perega koos olla ja Kerda ütles, et laevasõit oli ka ikka väga mõnus. “Koos on ikka tore olla ja võiksime ikka tihedamini kõik koos kuhugi minna,“ võttis Kerda vahva päeva kokku,” kirjutab perevanem. 

Järgmisel aastal siis uuesti! ütlesid pered oma tagasisides veendunult. 

Aitäh, Tallink Grupp, aastaid kestnud koostöö eest!