Viit last kasvatavad Triin Lumi (41) ja Hamigo Kaha (48) on tavapärased rollid vahetanud. Lapsehoolduspuhkusel on olnud ainult isa, ema on pärast sünnitust kohe tööle hakanud.

Suure pere majandamine on logilistiline väljakutse, leiavad pereema Triin ja pereisa Hamigo.

Kaamera läheb käima.

„Tere, mina olen Triin Lumi.“

„Tere, mina olen Hamigo Kaha. Meil on kolm tütart ja kaks poega.“

„Tegelikult...“ parandab Triin, „meil on ikka kolm tütart ja kolm poega.“

Hetk vaikust.

„Jah,“ noogutab Hamigo.

Kõik nende lapsed teavad, et lapsi peres on kuus. Kolm õde ja kolm venda. Kõige vanem vend Karla puhkab Metsakalmistul. Kord sõitis pere surnuaeda ja toona kolmene Nora hakkas ­ootamatult rääkima Pinocchiost, kelle seiklusi talle õhtul ette loeti. Triin sai aru, et iga laps kujutab Karlat ette omamoodi, sest pole teda kunagi näinud. Nora jaoks oli vanemast vennast saanud Papa Carlo. ­Neljane Joonas teab, et kui nende koerad surid ja maeti, siis Karlaga juhtus ka midagi sellist. Lapsed teavad, et Karla sündis, kuid tal oli nabanööris sõlm ja elu temas enam polnud.

Lugu väikesest poisist, keda enam pole, on igaühel erinev. Aga sel moel elab Karlagi edasi.

„Kui keegi imestab, kuidas me küll viie lapsega toime tuleme, siis ma alati mõtlen, et mitte midagi pole elus raskemat Karla kaotuse kõrval,“ räägib Triin.

Triin usub, et just Karla pärast neil ongi viis last. Sellises „kollektiivis“ pole aega leinata ega käed rüpes istuda – kogu aeg on kellelgi vaja peput pühkida, peale puhuda, kallistada, dressikat otsida, raamatut ette lugeda, laulda, küsimustele vastata...

„Emme, kas ma olin kolmeaastane, kui ma sündisin?“ uurib Joonas, endal suu ning pihk piparkooke täis.

„Ei, sa olid ikka nullaastane,“ ütleb Triin.

Üheteist aastaga kuus last

Triinu ja Hamigo lapsed on kõik sündinud kaheaastase vahega. Vanematega koos elavad praegu Nora Marii (10), Klara Sofie (8), Frida ­Karamia (6), Fred Joonas (4) ja Hans Jesper (2).

Hamigo ja Triin on oma elu korraldanud nii, et kõigi viie lapsega oli lapsehoolduspuhkusel kiirabitehnikust isa. Triin on pärast sünnitust jätkanud töötamist.

„Iga kord, kui last ootasin, küsiti, kas seekord jään lapsega koju,“ räägib SEB panga heategevusfondi tegevjuht Triin. Aga ei. Triin on valinud keerulisema tee – ta on jätkanud tööd lastega koos ja laste kõrvalt. Kui ta nii poleks teinud, kas tal olekski nii palju lapsi? „Kes hoiaks mind niiviisi tööl, et pool aastat olen kohal ja poolteist aastat lapsega kodus? Õnneks mehe amet lubab vahetustega töökohta ja tal on kergem kodus olla. See on meie pere valik.“

Triin on kõiki lapsi imetanud poolteist aastat. Ta on beebile rinda andnud ja mähkmeid vahetanud isegi koosolekut juhtides.

Tänavune sügis on nende pere jaoks eriline, sest pesamuna sai just kaheseks, kuid Triin ei ootagi järgmist last.

„Vahest on kurb, et oleme juba nii vanad ja rohkem ei saa, kuid see on ratsionaalne otsus. Viis on ka juba mitu – meie panus Eesti riigi kestmisse,“ naerab Triin.

Sügisel sai vanim tütar Nora sünnipäevaks kaks helehalli kana, kes munevad helesiniseid mune. Nüüd on suvel pidulikult avatud Kanapere palees kokku 12 kana ja kukk.

Kanapere muutis peaaegu täiuslikuks Bullerbyga sarnaneva idülli, mille Triin ja Hamigo on perele Keila lähedale mändide alla loonud. Triin on suur Astrid Lindgreni lugude austaja ning kodu on ehitatud samasuguses loomulikus ja lihtsas vaimus. Romantilised vanaaegsed riidekapid, toolid, lauad, öökapid ja kummutid, mis kõik restaureeritud ja heledamaks toonitud. Suurt sopilist vanaisa ehitatud maja on laiendatud pere kasvamise rütmis. Triinu meelest peab nii suures peres olema igal lapsel oma tuba – igaüks peab saama teistest rahu.

Just lastele mõeldes on Triin ja Hamigo korraldanud ka oma praeguse elu. Omamoodi on nad nagu Koit ja Hämarik, sest Triin töötab argipäeviti ja Hamigo teeb kiirabis nädalavahetuseti kaks vahetust järjest. Nii on just isa pesamunaga nädala sees kodus, korraldab majapidamist ja teeb perele kõik söögid.

„See,“ näitab Hamigo 10-liitrist potti, „on meie tavalises mõõdus pott.”

Täna on menüüs borš. Puljongi lambakootidest valmistas isa juba hommikul, nüüd ribastab kombainis peedi, kapsad, porgandid. Tema jalgade ümber sebivad puntras kilgates pere noorimad liikmed, kuid Hamigo askeldab häirimatu rahuga.

Selles peres ei lükata lapsi televiisori ette, ei lubata niisama (tahvel)arvutisse ega nutitelefoni surfama. Siin räägitakse, mängitakse lauamänge, müratakse lõputult.

„Me ei taha, et need nutiasjad meie ellu tulevad. Neil, kes lubavad lapsi vabalt arvutisse, on omad mured. Üks tütar käis sõbranna juures, kuid seal oli igav, sõbranna oli kogu aeg ninapidi telefonis,“ räägib Triin.

Vahel teeb Triin erandeid: lubab lastel käia arvutis kooliasju või Estonia teatri mängukava vaatamas.

Vanemad tütred käivad Püha Miikaeli koolis, Frida eelkoolis, kuid tõenäoliselt läheb temagi sügisel samasse kooli. Triin hindab sealseid väärtusi. „Tunnen, et mu lapsed on koolis hästi hoitud – neile meeldib hommikul kooli minna, nende andeid ja erivajadusi on märgatud ning tulevik teadlikult toetatud.“

Süümepiinad ka

Läinud nädalal sai Joonas külge viiruse, eile oli Hansul kõrge palavik ja täna on Klara kõrge palavikuga voodis. Triin tunneb vahel süümekaid, kui läheb haige lapse juurest tööle, kuid teha pole midagi – argipäeviti on lastega isa.

Hiljuti pidi tütar Nora kirjutama kirjandi, milline ema ta tahaks kunagi olla. Triin luges seda. „Ma tahaksin, et mul oleks üks laps (Triinul vajus seda lugedes suu pettumusest lahti, kuid ta jätkas lugemist) – aga pole hullu, kui oleks ka kümme.“

Sisimas ta teab, et jagab end laste vahel võrdselt, ikkagi kord Nora hõiskas: „Täna on hea päev! Üks ema, üks laps.“

See oli päev, kui ülejäänud neli olid kodust ära.

Suvel käis Klara looduslaagriga metsas telkimas, kuid helistas õhtul emale, et talle järele tuldaks ja ta koju viidaks.

See polnud kuidagi võimalik. Aeg oli hiline, Hamigo tööl, Triin ise väsinud. Kui sellest õhtust oleks tehtud spordireportaaž, oleks see eetris kõlanud umbes nii: „Ja mida teeb nüüd Triin? Kas ta rahustab tütre maha ja kobib magama või murdub? Toob tütre laagrist vastu ööd ära? Televaatajale on see kindlasti otsustav koht – mida teeb Triin, viie lapse ema, kui laps helistab ja palub järele tulla? Jaa, selles olukorras on olnud tuhanded pered üle Eesti, kuid Triinule on see esimene kord. Ja uskumatu! Te ei usu oma silmi! Triin ei lähe magama! Ta paneb mängu oma tugevaima ande – logistika. Ta viib ühe lapse sõbranna juurde, teise vanemate juurde ja sõidab sealt laagrisse! Ta poeb tütre juurde telki ja mida me kuuleme? Jah. See on unelaul! Ema on sõitnud laagrisse kohale, et laulda oma lapsele unelaulu. Ennekuulmatu! Milline armastuse ja pühendumise triumf!“

Triin magaski terve öö lapse ja tema sõpradega telgis ja läks sealt hommikul tööle.

„Aga mis olnuks parem lahendus? Et laps nutab? See oleks tema jaoks suur trauma,“ on Triin veendunud. Ükski laps ei uinu selles peres ema unelauluta. Kui Klara oli sügisel jälle looduslaagris, helistas ta õhtul emale, et kuulda unelaulu.

„Tal oli turvatundega midagi lahti, minu asi oli seda parandada,“ ütleb Triin.

Lilli on alati valmis

„Küll tahaks näha, kui nad kõik suureks kasvavad.“

Nii ohkab Triinu 87aastane vanaema ­Aliide Konks ehk Lilli, kes on rongiga külla sõitnud, „orkestriaugus“. Sedasi nimetatakse kööki, mis on suure elutoa osa, kuid asub meeter allpool.

Lillita ei kujutaks Triinu oma elu ettegi. Vaatamata kõrgele eale on vanaema alati valmis lapselapselapsi tunnikese hoidma. Samuti hoiavad lapsi vanaemad-isad, kuid nemad käivad veel tööl.

Et lapselastel oleks mugavam, kolis Lilli mõni kuu tagasi Mustamäelt kesklinna uude majja. Tema kodust on nüüd saanud omamoodi staap, kus lapselapselapsed saavad aega parajaks teha. Nad ei pea siis mängima panga lastetoas, vaid saavad olla vanavanaema juures.

Lilli abikaasa Felix suri 1987. aastal 57aastaselt infarkti – jala pealt. Terve elu vedurijuhina töötanud Felix sõitis viimased aastad diiselrongiga Viljandi vahet.

„See oli šokk, sest kõik käis minu silme all. Ta jõudis veel öelda, et südames on tohutu valu, ja kõik.“

Felix ja Lilli olid 22 aastat abielus.

Seitse aastat hiljem, kui Lilli oli 64, tutvus ta veendunud vanapoisi Endliga. Järgmised 22 aastat elasid nad koos, mullu jäi Lilli jälle üksi.

„See oli ka tore mees – ei suitsetanud, ei olnud viinaviga. Ta armastas meie väikseid lapsi nagu enda omi.“

Lilli töötas nooruses Tallinna lihakombinaadis ja tegi vorsti. Nõukaajal eelistas ta ise doktori vorsti, sest see sisaldas kõige rohkem liha. Hiljem töötas Lilli tärgeldajana.

„Soovitan kindlasti tärgeldada kraesid, sest siis määrduvad need vähem,“ kinnitab ta.

Kui Lillil üldse muresid on, siis ikka see, mida lapsed tema juures söövad. „Mis sa arvad, kas nad tahavad seda, mis mul tehtud?“

Vanavanaema küsimust kuuleb ka Joonas ja teatab, et tema sööb ainult makarone!

„Jah, nemad ei söö ju ühtegi asja peale makaroni,“ kordab Lilli üle.

Triinu meelest allub vanavanaema lihtsalt laste korraldustele, sest kodus süüakse makarone vaid korra nädalas.

„Kui küsida, mida nad süüa tahavad, siis muidugi hakklihaga makarone ja pitsat. Aga ei! Ma ütlen ikka Hamigole – see, kuidas me täna toimetame, on nende tulevik. Meil on mõned kindlad reeglid: kaks korda nädalas on supp ja salat käib igal toidukorral lauale,“ ütleb Triin.

Vahel lähenevad nad söögitegemisele mänguliselt. Kuna pereliikmeid on seitse, saab igaüks ühel päeval nädalas valida oma lemmiktoidu.

„Kui keegi ütleb, et mulle see supp ei maitse, siis uut toitu me ei tee, võib-olla vaatame veel korra külmikusse, teeme võileiba või nii...“

Kaks tundi kanalas

Tänavu suvel istus Triin kaks tundi kanalas kinni. Läks koos Joonasega kell kolmveerand üheksa pannkookide jaoks mune tooma, kuid mune polnud veel ja Triin jäi ootama. Joonas otsustas tuppa tagasi minna ja tegi nii, nagu ema on alati õpetanud – lükkas ukse väljastpoolt riivi.

Telefon oli Triinul toas ja riiv tugev. Hamigo oli tööl. Lootusekiir tekkis, kui Joonas korra uksele tuli ja kutsus emmet peput pühkima. Kuid poiss kadus tuppa enne, kui Triin hüüdma hakkas. Välja pääses ta kell 10.45, kui Nora õue tuli. Muidugi uuris Triin, miks lapsed ei tulnud teda otsima.

„Arvasime, et sa kastad tomateid, paned pesu kuivama, annad kanadele toitu ja toimetad seal,“ kostis tütar.

Aga Triin polnud üldse pahane, sest kanalas istudes sai rahulikult mõtteid korrastada. Tal pole just palju võimalusi omaette olla. Hamigo saab selle aja, kui sõidab jalgrattaga kodust 35 kilomeetri kaugusele Tallinna tööle ja tagasi.
Triin on mõelnud, et kõige keerukam seisab veel ees. Millalgi umbes 15 aasta pärast, kui lapsed on suured, peavad nad Hamigoga kahekesi hakkama saama. Kas nad üldse oskavadki kahekesi olla? Hamigo muheleb veidi. Tema meelest on kõik hästi, ei pea pabistama.

Borš saab valmis. Hamigo lisab lõpetuseks supile kaks supilusikat viina – nii on meisterkokad soovitanud.

Siis valmistab limonaadi: pressib blenderisse kaks sidrunit, lisab suhkrut ja gaseeritud vett. Hans, Jonas ja Frida seisavad juures, lusikad peos püsti, ja ootavad, et saaks vahtu süüa.

Kui vaht söödud, tahab Frida ema sülle istuda. Ja Joonas tahab täpselt sama.

„Kas koos mahute?“ küsib ema.

„Ei mahu!“ on laste kindel vastus.

„See on nüüd see hetk, kui kõik lapsed on õhtul väsinud ja tahavad ema. Kõik viis tahavad korraga sülle ja siis pead neid kuulama – need on kõige keerulisemad hetked. Sest ma olen ise ka väsinud.“

„Haruldane mees see Hamigo!“ ei jõua Lilli ära imestada. Ja kiidab Triinu, kes on osanud luua lastele sellise mõnusa maailma.

Allikas: Eesti Ekspress