Septembri eelviimasel nädalavahetusel külastasid turva- ja asenduskodude lapsed Võrumaa metsade vahel asuvat Liikluslinnakut, tegid tõukerattamatka Nõiariiki ning uudistasid Tartus Tagurpidi Maja.

Seda väljasõitu oodati väga. Ettevalmistused reisiks algasid juba paar päeva varem. Ühes peres korraldati väike fotosessioon, et liikluslinna mängujuhilubade tarvis kõikidest lastest pildid teha.

Teel liikluslinna räägitigi ennekõike liiklusest. Peagi hakkasid lapsed jälgima, kuidas nende bussijuht sõidab. Suuremad seletasid väiksematele, miks ta punase tule taga seisma jääb ning rohelisega sõidab. Oldi kursis ka sellega, et kollaste vilkuvate tulede korral foor ei tööta ning sõita tuleb ohutult, teisi autosid jälgides.

Reeglid lõbusalt selgeks

Linnakus saavad lapsed õppida reegleid mängulises ja tõetruus keskkonnas. Nii on see kasulik ja hariv kogemus ühtlasi ka lõbus ning reeglid jäävad paremini meelde. Liikluslinnakus on valgusfoorid, ülekäigurajad ja ringliiklus nagu päris tänavatel. Iga külaskäik algab reeglite tutvustamisega ning peale teoreetilist osa saavad lapsed liiklemist õppida nii jalakäijana kui ka juhi ja sõitjana. Enamik lapsi ei olnud kunagi enne selliste väikeste elektriautodega sõitnud.

Autode jagamisel olid lastel silmad peas pärani ja sõidu lõppedes oli vaimustus suur – pisemate emotsioone on lausa võimatu kirjeldada. See on suurepärane võimalus tunnetada autosõitu, õppida arvestama teiste sõitjatega ja teha fooride taga õigel ajal peatusi. Keegi ei teinud kurba nägu, kui pidi oma sõidujärjekorda ootama, sest muud põnevad tegevused olid kohe saadaval. Suuremad võtsid ka väiksemad enda autodele ja koos sai ringi kimatud, naeratus näol.

Reegleid tuleb järgida

Kuigi teoorias on enamikul lastel liikluses käitumise põhitõed selged, on praktikas neid keerulisem järgida. Lapsed unustasid tihti sõites valgusfoori jälgimise ära. Mõnel läks meelest, et foori taga peab ka liikluslinna siseruumis ootama rohelist tuld, mitte ainult päris liikluses suures linnas. Avarii korral tuletati reegleid lastele uuesti meelde.

Kasvatajatele jäi silma, et lapsed, kes on muidu suured rattasõitjad, kippusid tee- ja liiklusmärke eirama, nii sai tagasiteel veel arutatud õige liikluskäitumise üle. Lapsed said liiklemise ja märkide kohta uusi teadmisi ning tuletati meelde ka ununenud reeglid. Jalakäija rollis olevad lapsed teadsid aga hästi, millistest kohtadest võib üle tee minna – ainult sebradest, sest kõik on siin linnakus nagu päris liikluses.

Harjutamine teeb meistriks

Arseni valis endale sõitmiseks mõõtmetelt kõige suuremad autod – ta proovis sõita taksoroolis ja ka bussiga. Roolis istus ta väga tähtsa näoga nagu päris kutseline autojuht. Gregorile avaldas muljet see, et ta sai BMW roolis istuda.

Seni kui Damir reeglitega tutvus, tuletasid teised neid meelde. Damir üritas olla kõige kiirem nii jalgratta seljas kui ka auto roolis, aga samas järgida ka reegleid. 

Suurt elevust valmistas ka rooliga kolmerattaliste jalgratastega sõitmine. Gleb ei saanud alguses kuidagi aru, kuidas seda masinavärki õigesti juhtida ja kippus ikka „kraavi“ sõitma. Aga harjutamine teeb meistriks ja nii sujus veidi aja pärast kõik juba ka palju paremini. Glebil oli elevus nii suur, et liikluseeskirju tema küll järgida ei jõudnud. Väikesed kokkupõrked tegid hoopis rohkem nalja.

Stella oli aga oma ratta seljas palju osavam ja väga, väga püüdlik. Ühe pere kõige pisem jooksis jalgratta taga terve ringi, sest temale oli ratas veel suur.

Juhiloadki on nüüd käes!

Päästjate brigaad näitas lastele üksipulgi, mida kõike sisaldab see punane auto, milleks kõik need instrumendid vajalikud on ning kui tähtis ja raske on päästjate töö. Lapsed tegid pilte päästevestide ja veeballoonidega ja said teada, et selline varustus pole üldse kerge.

Kõige meeldejäävam oli aga ikkagi ise autoroolis olemine ja auto juhtimine. Valdavalt meeldis see tegevus lastele kõige rohkem. Ja loomulikult ka see, et igaühel on nüüd oma juhiload – tore mälestus toredast päevast.

Kuigi liiklemise reeglite õppimisega tuleb lastel veel omajagu tööd teha, enne kui need kõigile hästi meelde jäävad, said lapsed palju uusi kogemusi. Mida siis õpiti? Erinevates olukordades toime tulema, mitte loobuma (kui rattaga sõitmine kohe ei õnnestunud), samuti enda hirme ületama (kui liumäest alla lasta ei julgenud), aga ka enda ülevoolavaid emotsioone kontrollima (kui pidi mingi elevust pakkuva tegevuse lõpetama ja edasi liikuma).

Mida teeb tõeline nõid?

Nõiariiki lõunapausile kulgesid suuremad lapsed tõukeratastel, nendele oli korraldatud tõukerattamatk Võrumaa küngaste vahel. Iseäranis vahva oli just see, et sai küngastest alla sõita. 13-aastane Marius oli üles-alla vuhisemisest vaat et suuremaski vaimustuses kui autosõidust.

Väiksemad rääkisid bussis nõidadest ja nõidumisest. Igaühel hakkas fantaasia tööle – kes on nõid ja millised on tema tegemised. Keegi lastest arvas, et nõid võiks olla hoopis kenam kui filmides. Lapsed lootsid, et näevad nõiariigis ka päris nõida. Üks laps arvas, et hea oleks, kui meil oleks tõeline nõid, kes nõiuks kõik lapsed headeks: siis poleks enam kurjust ja kiusamist.

Nõiariigis lustiski lastega „tõeline nõid“, kes kuulas laste soove ja koos tantsiti üks hoogne nõiatants. Kes soovisid, said endale näomaalingu, võis meisterdada nuku või ilusa käevõru.

Anne-Liisale jättis see koht oma puukujude, nõiamajakeste, sildade, tiigi ja vahvate karussellidega sügava mulje.

Ikka täitsa tagurpidi!

Kellel pikast päevast veel võhma üle jäi, külastasid tagasiteel koju Tartus asuvat Tagurpidi Maja – sellest elevusest, mis seal tagurpidi maailmas tekib, ei tüdine enamik lapsi iial. Oh seda põnevust! Kõik oli teistmoodi. Isegi külmkapis olid toiduained tagurpidi!

Juba kaugelt maja nähes läks lahti kõva arutelu, et kuidas see ikka nii seisab ja kuidas sinna sisse minna saab. Väljast vaadates tundub, et tavaline maja, ainult et tagurpidi keeratud, kuid sisse minnes hakkas see kuidagi eriliselt mõjuma: pea kipub ringi käima ja kõik tundub ümberringi keerlevat.

Kuigi viltuse põranda tõttu on koordinatsioon häiritud ja nii mõnigi tunneb seal end veidi ebakindlalt, on samas ka naljakas. Igal juhul oli see kõigile, kes esmakordselt end tagurpidi tajusid, väga huvitav kogemus.

Kuidas ise paremini liigelda

Austria vabatahtlik, kes ühe pere lapsi sel koostegemisel saatis, ütles, et peale toredate tegevuste oli vahva ka see, kuidas lapsed leidsid viisi temaga suhelda ka inglise keelt oskamata. Talle jäi silma ka laste omavaheline suhtlemine nii matkarajal kui ka autodega liigeldes. Igaüks ootas kannatlikult oma järjekorda ega trüginud ette. Mängude ajal oli koostöötahet näha ka tiimitöös.

Tagasiteel räägiti liiklusteemadel veel pikalt: kuidas me tänaval tegelikult liikleme. Lastel oli palju etteheiteid autojuhtidele, et ei taheta ülekäigurajal lapsi üle tee lubada ning mõni juht alustab sõitu juba siis, kui jalakäija pole veel ohutult kõnniteele jõudnud. Arutati, mida igaüks saab ise selleks ära teha, et meie liikluskultuur oleks parem.

Üks pere tegi ka väikese testi nende liiklusmärkide kohta, mida lapsed bussiaknast nägid: kui hästi nende tähendust teatakse. Selgus, et üsna hästi! Õhtul kodus otsisid lapsed üles ka oma helkurid.

Uued kohad ja kogemused

Neile, kes enne ei olnud Tartus ja Võrumaal käinud, oli väga palju uut näha ja kogeda. Tee peale jäänud Otepää meeldis lastele nii väga, et talvine kelgu-suusareis sai omavahel kokku lepitud!

Sellistel väljasõitudel on mõnus üksteist tundma õppida, sest on aega nii neljasilma-vestlusteks kui ka kogu perega maailma asjade arutamiseks. Kohapeal oli ka fotograaf, kes päeva kaameraga kinni püüdis ja pered saavad pildid omale mälestuseks pildialbumisse lisada.

Õhtul räägiti veel vooditeski, kellele mis meelde jäi ja mida keegi nägi. Ja seda juttu, et tahaks uuesti minna, kuulis järgmistel päevadel mitu korda. Üks perevanem märkis, et pärast liikluslinnaku külastamist oli kõigil selge vasak ja parem pool.