Oktoobri viimasel nädalavahetusel said mitme Eesti turva- ja asenduskodu lapsed osa Viljandi Ugalas mängitavast näidendist „Vai-vai vaene Vargamäe“. Pärast mõtlemapanevat teatritükki said lapsed piiluda ka lava taha ning kohtusid näitlejatega. Päevakavas oli ka väike Viljandi-tuur, millega armsa linna vaatamisväärsused taas üle vaadati.

Etendus põhineb Eesti rahvuskirjaniku A. H. Tammsaare romaanil „Tõde ja õigus“, mis on laste jaoks mõistetavamaks mugandatud. Kuigi laval on ka nalja ja naeru – nagu elus ikka – jäid sedapuhku sõelale tõsisemad toonid ja kujunesid välja mõtlikumad arutelud, millega teatris käinud peredes „tõde ja õigust“ lahti mõtestada püüti.

Oli, mida oodata!

Neile lastele, kes olid Ugala teatris esimest korda, oli kõik uudne ja huvitav. Sõit Viljandisse oli täpselt paraja pikkusega, et vestelda eesootava etenduse teemadel – enamiku laste jaoks oli see teos ju täiesti võõras. Aga kiire eelvaade andis pisut aimu, mis ees ootamas.

Ühe pere kasvataja rääkis lastele toredaid seiku raamatust „Tõde ja õigus“, teised proovisid lühidalt kokku võtta kogu teose sisu. Ka kõik kasvatajad ise olid põnevil, kuidas selline teos on lastele „söödavaks“ tehtud.

Sõit tuttavasse Viljandisse möödus kiiresti. Mõni pere jõudis enne sõita Viljandi järve äärde ja imetleda Lossimägesid altpoolt vaadatuna. Vahetult enne etendust jäi pisut aega veel ülegi, et tutvuda uuenenud Ugala teatriga. Saalis ennast istuma seades uuriti lavadekoratsioone, mis kohe, kohe pidid viima tagasi 19. sajandi Eestisse.

Kõigile on vaja kallistusi!

Kuigi etendus oli huvitavalt lastepäraseks tehtud, polnud see tükk kergete killast. Kõlama jäi mõte, et liigne töötamine ilma armastuseta võib oodatud hea asemel hoopis õnnetuks teha: kõigile on vaja kallistusi, et elus hästi toime tulla. Kallistuste suhtes oli tekst ja teema lastele väga lähedane, ületöötamise mõttes aga kasvatajatele… Ühe pere noorele teatrisõbrale oli armastuse ja kallistamise osa niiväga meele järele, et ta õhkas mõne koha peal nii kõvasti, et eesolevad inimesed pöördusid vaatama, näod naerul.

Enamik lapsi elas laval toimuvale väga kaasa. Laval polnud puudust lustlikumatest kohtadest, kus sai korralikult naerda. Aga siis tuli kohe jälle tõsisem koht, mis pani kurbust tundma ja tegelastele südamest kaasa tundma. Ühes heas etenduses ju peabki olema erinevaid tundeid – kord rõõmu ja nalja, siis jälle nukrust ka!

Ränk töö ja tabamatu armastus

Poistele meeldisid meestevahelised madinad, kivikandmine ja Pearu naljakad trikid, mida oli omajagu. Tüdrukud nautisid hellemaid ja tundeid sisaldavaid kohti. Eriti meeldis lastele Mari, kes võttis kasvatada ka Krõõda lapsed – see teema puudutas nii mõndagi last lähedalt. Lapsed nägid ka, et vanasti tuli rohkem tööd teha ning lulli löömist ei sallitud…

Ühe pere kasvataja sõnastas tabavalt etenduse mõtte: „Üks hea lause kõlas umbes niimoodi, et armastust on põllul, kraavides ja metsas, aga koju pole seda jõudnud. Tööd oli tehtud põllul ja metsas suure armastusega, aga kodused ei tundnud armastust. Armastada tuleb ennekõike oma lähedasi, siis teha tööd. Muidu on rong läinud, kui avastame, et oleme elu otsa töötanud ja armastust polegi jaganud. Löö või maha, aga armastus peab olema, ütles ka üks naine etenduses.“

Vaheajal said lapsed harjutada iseseisvat ostmist kohvikust. Igaüks valis oma eine ise: see nõudis veidi mõttetööd, et etteantud raha piiresse jääda.

Mari lavalt – nagu hea tuttav

Pärast etenduse lõppu toimus kohtumine laste ja näitlejate vahel, kus oli võimalus kavalehele autogramme küsida ning end oma lemmiknäitlejaga pildile jäädvustada. Näitlejad vastasid ka laste küsimustele. „Lahe, et saame käia teatris ja meil on võimalus kohtuda näitlejatega,“ rõõmustasid ühe pere lapsed fondile saadetud tagasisidekirjas.

Samas, ega see autogrammi küsimine olegi alati nii lihtne. Üks kasvataja kirjutas: „Autogrammide jagamisel julgustasin ühte tüdrukut, et ta ise läheks ja küsiks autogrammi – mina ju ei tea, kelle käest sa tahad autogramme küsida ja nii võid kõigest ilma jääda…
Oh seda õnnelikku nägu, kui ta tuli ja näitas oma „saaki“. Ise nii jutukas ja elevil. Tubli, saab küll hakkama!“

Kõige innukamalt ootasid lapsed muidugi Mari osatäitjat Adeele Seppa, kes on tuttav eelkõige populaarsest „Näosaatest“. Temaga koos said soovijad ka pilti teha. Lapsed teadsid teisigi näitlejaid ning tagasiteel oli enamiku ajast arutluses, milline näitleja mis sarjas näitleb või kust tuttav on.

Kuidas teater sünnib

Ringkäik värskelt renoveeritud teatrimajas tekitas samuti palju elevust – vaadati kostüüme ja imestati, kui palju on lava taga kõikvõimalikke laoruume ja stuudioid. Ekskursioon oli paraja pikkusega ja meeleolukas. Eriti tore oli vaadata neid asju, mida sai ka katsuda.

Lapsed said teada, kus näitlejad harjutavad enne etendust, kus neile grimm tehakse ja kostüümid selga pannakse. Üks hästi suur ruum oli mõeldud lavakaunistuste ja maalingute tegemiseks. Seal olid suured puud ja taimed, mida kasutatakse laval tagataustal.

Kihinat-kahinat tekitas Cipollino tuba ja kukalt kratsima pani uudis, et üks näitleja mängib selles lavastuses mitut tegelast. Kohe pommitati giidi küsimustega: kuidas ta nii kiiresti kostüüme ja meiki vahetab? Õnneks ei eksinud keegi koridoride rägastikku.

Kui lapsed end koju sõitma asutasid, avastasid nad, kui ilus on õhtutuledes Ugala! Noored hinged olid teatrielamusest rohkem avatud ja juttu jätkus kauemaks.

Palju emotsioone ja küsimusi

Lapsed tõdesid ka ise, et seekordne teater oli väga õpetlik ja tõsine. Tagasiteel arutleti, et tegelikult on elus armastusel ja hoolimisel väga oluline koht. Jõuti järeldusele, et üldse ei ole hea üksteisega pidevalt vaielda ja avaldati arvamust, et suureks saades ei tohi ära unustada, et pere on tööst ikkagi olulisem.

Etendus tekitas lastes hulgaliselt emotsioone. Suuremate laste suust jäi kõlama mõte, et kui väga tahta, siis saab kasvõi läbi raskuste kõike. Pead vaevati armastuse teema üle: polnud armastust, aga lapsed sündisid!?

Mõnes peres oli kasvatajal vaja päris palju lastega veel laval nähtust rääkida ja lahti seletada, mis täpselt juhtus ja miks see juhtus. Lastel oli „Vargamäe“ kohta palju küsimusi ja nii mõnestki asjast oldi hoopis omamoodi aru saanud. Sellised etendused, mis vajavad pärast pikemat mõtisklust, on lastele väga vajalikud.

Üldiselt olid lapsed aga lavastuse põhisõnumist kenasti aru saanud. Tammsaare lause mõte „tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus“, mida tihti tsiteeritakse, sai selle etenduse põhjal paljudele noortele selgemaks. Tööd teha ja vaeva näha tuleb ju nagunii, aga sealjuures ei tohi mingil juhul unustada armastamast ja kallistamast oma lähedasi. Nii lihtne see ongi!