Mida on vaja selleks, et pakkida tuhat kingitust? No kõigepealt on loomulikult vaja kingitusi. Täpsemalt tuhandet kingitust. Siis on vaja särasilmseid pakkijaid. Selleks, et pakkijad saaksid kuhja mänguasju kingipakkideks moondada, on veel vaja paberit, tsellofaani, paela, teipi, kilekotte (spetsiaalselt kelkude jaoks) ning loomulikult kohvi ja pirukaid. Ja kuluks ära ka üks ruum, kus nende elementide koondumine aset leiab. Eriti häid tulemusi on oodata siis, kui seda õlistab üks hea eesmärk, mille nimel kõik rõõmuga pingutavad.

Ma tean, et seda on raske uskuda, aga kõik need elemendid ühinesid meie päkapikukontoris vaid seitsme detsembrikuu päeva jooksul. Päkapikukontor asus ühes salajases paigas, mille fassaadile oli suitsukatteks hiiglaslike tähtedega kinnitatud üks tuntud nimi. Tolles salakohas nimetati pakkimisruumi lihtsalt “päkapikkude töökojaks”. Saan saladuskatet kergitada vaid pisut ja öelda, et meie töökoja päkapikud olid vabatahtlikud ETK töötajate seast.

Heaks ja kõiki motiveerivaks eesmärgiks oli tuhandele asendus- ja turvakodu lapsele päris jõulude kinkimine. Ja oli päkapikkude silmadest näha ning sõnadest kuulda, et see toimis! Näiteks oli seal päkapikk Anne, kes alustas esimesel hommikul pakkimist tunnistusega, et on rohkem amatöörpakkija ja seepärast kardab, et tema pakid ei kuku piisavalt ilusad välja. Anne käed kippusid selle mure peale lausa värisema hakkama. Sama hirmu kohtas seitsme päeva jooksul veelgi, kuid enamasti osutus see alusetuks. Kingikuhja jõudsid igatahes pakid nagu kompud.

Ja kui keegi jäigi vahel hädasse, siis oli töökojas alati mõni staažikam, kellel keerulise pakkimisplindri jaoks hea lahendus olemas. Näiteks Natalja. Kui te pole tuhandet kingitust pakkinud, ei kujuta te ette, kui palju erineva kujuga asju on maailmas olemas! Näiteks käis asjatundjate laualt läbi küsimus, kuidas pakkida saagi või millise kujuga pakis peaks lillepostament ikka täpselt olema? Või millisesse paberisse peaks 20 kilo hantleid mässima?

Selliseid hetki, kus ühe paki kallal töötas neli kätt, nägi töökojas tihti. Koostöö toimis. Aga ka kuus kätt ühte paela vedamas ei ole siinkirjutaja jaoks enam midagi ennenägematut. Vähemalt päkapikkude pakkimistöökojas on see täiesti tavaline nähtus.

Oleks tuhat pakki korraga töökotta toodud, oleks me pidanud hakkama ehituspäkapikkude tellimise ja seinte nihutamise peale mõtlema. Kuna see oleks väärtuslikku pakkimisaega raisanud – jõulupeod pole ju enam mägede taga! –, siis hoolitses logistik Maarja selle eest, et oleks pidev sissevool kirevat kraami, mis asjakohaste toimingute järel veelgi kirevamate kingipakkidena samast uksest taas välja kärutati. Maarjal olid meeskonnas veel komplekteerimispäkapikud, kes hiiglaslike laovarude seast vastavalt jõuluvanale saadetud kirjale õige asja välja otsisid ja sama kodu teiste laste asjade juurde panid. Ühe maja pakid peavad ju ikka korraga salmide vastu lunastatud saama.

Paberdamis- ja kiletamismusklit polnud kordagi ülearu ja iga päev astus korra või paar töökotta sisse ka samas majas korda ja turvalisust valvav neiu, kes liigseid dialooge pidamata pakkimislaua äärde astus, kolm-neli kingitust paberisse pani ja taas tööle tagasi läks.

Loomulikult ei saa mööda minna kohvist ja pirukatest. Ka päkapikud peavad lisaks teadmisele jõuluõhtul kuuse ääres ootavatest särasilmadest kuskilt lisajõudu ammutama. Ja uskuge mind, kohv päkapikkudele meeldib. Selle jaoks oli päeva keskel alati üks väike kohvi-, piruka- ja mõttepaus. Tulikuumaks lõigatud käärid said sel ajal jahtuda ja õhus hõljuvad paberisiilud laudadele settida.

Ja kui siis töökotta viimane pakkimist vajav karp toodi, võttis seda esmalt vastu kergendusohe: jõudsimegi õigeks ajaks valmis. Seejärel saabus aga vaikus, mida hetkeks vaid põrandale veereva paelarulli sahin segas. Ja siis läks lahti kära! Miks rohkem kingitusi pole?! Nõuame veel pakkimist! Tahame veel rõõmu teha!

Rahu, kallid päkapikud! Puhkame aastakese ja siis on juba uus kingikuhi töökoja ustest sisse veeremas. Häid jõule!

Tauno Tõhk
päkapikutöökoja vabatahtlik piltnik, kes hoolitses selle eest, et kõik kingid saaks üles pildistatud ja fotod jõulupuu lehele annetajatele vaatamiseks jõuaks