Aprilli algus möödub paljudes peredes kellakeeramise tähe all - lapsed on hommikuti paduunised ega suuda muutunud uneaegu vastu võtta. Unehäirete sagenemine võib aga rääkida hoopis teistest ja sügavamatest probleemidest lapse elus. teab Triin Lumi, kolme tütre ema ja MTÜ SEB Heategevusfond tegevjuht.

Ükskord, kui ma laste turvakodus külas käisin, nägin, kuidas üks kaheaastane tüdruk lõunauinakut tegema viidi. Kasvataja võttis piiga sülle, viis teise tuppa ja oli minuti pärast tagasi. Imestasin, kui kähku see käis, sest enamik äraoldud ajast kulus kasvatajal trepist üles minemiseks ja alla tulemiseks. Kui küsisin, kas tõesti jäävad lapsed nii kiiresti ise magama, vastas kasvataja uhkusega, et jah, just nii see neil käibki - tema paneb lapse voodisse ja kõik jäävad ise magama, sest kui peres on 6—8 erinevas vanuses last, siis lihtsalt pole võimalik iga lapse voodiserval istuda.

Tee lapse hingele pai Mõtlesin oma koduste õhtute peale, kus kolme tütre magamapanekule kulub kokku ikka tund ja enamgi veel, et kõik saaks pestud ja tuduriietesse, unejutud loetud ja päevajutud aetud, homsed plaanid peetud ning musidkallid tehtud. Alles siis võib Une-Mati tulla. Kasvataja vilumust ja toimetulekut meie kodus pole. Samas küsisin eneselt, kas üldse peakski olema. Meie asendushooldusel olevatel lastel on tihtipeale varajasest lapsepõlvest suur defitsiit helluse ja läheduse, soojuse ja mõistmise, ärakuulamise ja koosolemise järele. Aga just seda vajab iga laps kõigepealt, et temas saaks areneda ja kasvada turvaline kiindumussuhe, et ta oleks tulevikus võimeline ise lähisuhteid looma ja hoidma ning oma pere lugu üles ehitama teisiti, kui seda oskasid tema bioloogilised vanemad.

Näis, et selles loos oli kasvataja jaoks peamine magamapanemise "efektiivsus", sest siis on tema oma töö hästi teinud ning magades ju laps puhkab ja kasvab. Ent lapse ja tema eakohase turvalise arengu jaoks on vaja rohkelt lähedust. Raske uskuda, et seda õnnestub kõigile jagada pika päeva jooksul, sest ka siis on ju kasvatajal vaja toetada ja ohjata viit kuni kaheksat last ning lisaks hoolt kända suure pere kodutööde ja majapidamise eest. Kust võtta päevalgi aega lapse hinge toitmiseks? Aga kui seda vajadust ei toideta ka unne jäämise eel, siis mis on see, millest laps ilma jääb, ja mis võib olla selle vajakajäämise tulemus?

Me suudame luua institutsioonis elavatele lastele kena "majafassaadi" - tihti ütlevad ju ka kasvatajad ise, et vastvalminud peremajades on asendushooldusel viibivatel lastel paremad olmetingimused kui paljudes tavaperedes. Uutes majades tagame vanemliku hoolitsuseta jäänud laste eluruumides kindlale normile vastava valgustuse ja temperatuuri toas, valmistame ettekirjutatud kalorsusega toidu jms. Ent tihtipeale ei mõelda siit enam kaugemale - sellele, et tegelikult vajab laps normaalseks täiskasvanuks sirgumisel eelkõige lähedust ja koos veedetud aega ning seda kõike tingimusteta armastuse vihmavarju all.

Tänapäeva elutempo on käre, pakkudes nii lastele kui ka täiskasvanutele mitmesuguseid võimalusi ja väljakutseid. Vähem aga mõeldakse sellele, et adekvaatse tegutsemisvõime säilitamiseks vajab inimene puhkust ja und. Samal ajal kannatab järjest enam inimesi mitmesugust tüüpi unehäirete all. Vähene magamine ning sellest tulenev väsimus ei olp mitte ainult liiklus- ja tööõnnetuste sage põhjus, vaid rikub tervikuna organismi tasakaalu ja soodustab paljude nüüdisajal levinud tervise häirete - ülekaalu suhkruhaiguse, südame isheemiatõve, kõrgvererõhktõve kujunemist. Teadlased peavad unehäireid ja vähest magamist uueks, nüüdisajal järjest enam levivaks tervise riskiteguriks. Spetsialistide sõnul kogeb vähemalt 50% täiskasvanutest ja 25% lastest unehäireid.

Asendus- ja turvakodudes peatuvate laste puhul on asutuste töötajad täheldanud unega seotud häireid pea 30 protsendil lastest. Meie täiskasvanutena saame ja peame hoolitsema selle eest, et lapsed ärkaksid rõõmsa tujuga. Uni aitab lapsel uueks päevaks energiat koguda ja sirguda tegusaks tubliks täiskasvanuks. Unehäired ei tohiks jääda tähelepanuta, sest suuremat osa neist on võimalik tulemuslikult ravida. Uni on oluline

Ulrich Rabenschlagi raamat "Laste unerännud" käsitleb umbes 4000 öö pikkust ajavahemikku, mis hõlmab aega lapse sünnist kuni murdeeani. Ta kirjutab, et alates 30. nädalast hakkab loode esimest korda magama, ent mitte selleks, et puhata. Ei, tema magamine algab unenägudega! Kui vahetult pärast sündi hõlmavad unenäod täpselt poole imiku uneajast, siis pikkamisi jääb unenägude aeg üha lühemaks ja täiskasvanueas peame leppima ainult 20 protsendiga algsest. Ühtlasi kahaneb ka uneaeg, mida me ööpäeva jooksul vajame: enne sündi on see 24 tundi, imikueas 16-14 tundi, murdeeas 10-9 tundi ning täiskasvanuna 8 tundi. Nendest arvudest nähtub, et uni ja unenäod on väga olulised, seda eriti lastel! Rabenschlag kirjutab, et uni toob teise reaalsuse, mis on väga tähtis hinge ja keha terviseks. Kuni põhikoolieani ei erista lapsed rangelt fantaasiat, unenägusid ja päevasündmusi. Seda, et nad võivad oma tegevusega midagi muuta, õpivad nad alles täiskasvanute reaalsusega kokku puutudes. Unenäod aitavad päevamuljeid sorteerida, töödelda ja mällu talletada. Väikelapseeas (2. ja 3. eluaastal) on keskseks teemaks lahusoleku õppimine - see kaasneb kõndima õppimisega ja ema juurest eemaldumisega. Lasteaialapse (4.-6. eluaasta) unehäired võivad juba olla tingitud hingehädadest - päeva pildid võivad öösel elustuda, põhjustades magamajäämishirmu (lahusolekuhirm), õudusunenägusid (päevasündmuste ja fantaasiate töötlemine) ning soovi vanemate voodist kaitset otsida.

Eesti Unemeditsiini Seltsi president dr Erve Sõõru ütles: "Just lapsevanemad on need, kes peavad hoolitsema laste une tervise eest ja oskama ära tunda probleemi, kui laps vajab abi."

Karuemme teab

Lapsendaja jagas lugu, et nende perre tuli pooleteiseaastane poisike, kes oli sünnist kuni pere leidmiseni elanud asenduskodus. Ema rõõmustas, sest alati, kui ta pani lapse voodisse, siis laps hetke pärast magas. Hiljem tuli ta sisse äng, kui ta taipas, et tegelikult ei oskagi laps midagi enamat tahta, sest mitte kunagi ei ole olnud mitte kedagi, kelle kaissu pugeda, kellega turvaliselt piire katsuda.

Naerdes ütleb ema, et nüüd, mil laps on kodus olnud veidi üle poole aasta, hakkab asi "paremaks" minema - enam ei taha lapsel uni nii kiiresti tulla ja magamapanekud venivad pikemaks päevasündmustest jutustades ja kaisutusi jagades. Nii käib nende pere kooskasvamine.

Muinasjutus ei julge väike karulaps kuidagi magama jääda, sest kardab pimedust. Ema viib talle algul väikese laterna, mis vähendab pisut pimedust, seejärel suurema laterna, aga mõmmi hirm ei kao. Siis riputab karuema lapse voodi köhale lambi, mis valgustab tervet koobast, aga väike käru kardab juba kogu pimedust koopast väljaspool. Tubli karuemme mõtleb veidi, võtab mõmmiku käpakõrvale ja viib õue. Karuke pelgab endiselt ja klammerdub ema külge. Nüüd võtab suur käru väikese sülle, öeldes, et tõi talle kuu ja tähed ning julgustab vaatama pimedusse. Aga väike käru ei vasta enam midagi - ta on uinunud suure käru kaitsvas soojas embuses...

Ema rõõmustas: kui ta pani lapse voodisse, siis hetke pärast laps magas.

Allikas: Naised