Jaanuaris said teatrihuvilised Eesti erinevatest asenduskodudest Tartus Teatri Kodus osa „Pettsoni ja Finduse“ lustakast etendusest. Sellest tükist tundsid suurt rõõmu muidugi väiksemad lapsed ja ka suuremad elasid multifilmist tuttava vahva vanamehe ja riukaid täis kassipoja sõprusele südamest kaasa.

Etenduseks häälestudes loeti peredes õhtujutuks Pettsoni ja Finduse lugusid. See lugu vanamehe ja kassi sõprusest on paljude laste lemmik, mida nüüd on tore ka hubasel teatrilaval elustumas näha.

Pühapäevase teatrikülastuse eel oli pisemate laste ootusärevus suur. Tartusse sõites tuli ühes peres muu hulgas jutuks ka sõbra teema: kes on sõber, kuidas peab sõbraga käituma ja kuidas teda hoidma.

Nukud Teatri Kodu keldris

Enamik peresid oli Teatri Kodus esimest korda. Enne etendust külastati ka keldrikorrusel olevat teatrinukkude näitust. Lapsed tundsid nii mõnegi nuku ära. Õhinal prooviti järele kõik varjuteatri ja käpiknukuteatri tegemise võimalused. Saadi teada, mis on marionett ja vaadati põnevaid arheoloogilisi leide, mis on keldri väljaehitamisel maa seest välja tulnud, koos arutleti, mida ja miks on vaja selliseid vanu asju välja kaevata ning miks mõned inimesed üldse sellega tegelevad.

Nalja sai palju

„Pettsoni ja Finduse“ lugu hakkab pihta nii, et vanahärra Pettson ootab oma sünnipäeval tuttavatelt kirja teel õnnitlusi, kuid selle asemel leiab ukse tagant kingituseks kassi. Vallatu kiisu saab nimeks Findus ning algavadki pöörased ja lõbusad juhtumised.

Laval oli sellist möllu, et väikesed vaatajad naersid lausa kõhud kõveras. Nii lastele kui ka perevanematele meeldis etendus väga: lapsed õppisid seda, et alati on hea, kui on keegi olemas ning ei pea üksinda olema. Isegi kui teisega koos on mõnikord raskem, omavahelisi arusaamatusi on ju vaja ka klaarida, on siiski huvitavam kui omapäi.

Etendus oli vahva ja eakohane ning pärast oli tore analüüsida, miks kassil niipalju äpardusi juhtus. Lapsed jõudsid järeldusele, et kass ei mõelnud asju korralikult läbi: ta tahtis kangesti kohe tegutseda ja käitus mõtlematult. Nii juhtus, et asjad ei tulnud kohe nii välja, nagu oleks soovinud.

„Äge!“

Etendus meeldis väga ka ühele 10-aastasele lapsele, kes alguses ei tahtnud üldse kaasa tulla, kuna talle ei meeldi üritused, kus peab pikalt paigal istuma. Lõpuks naeris ta kõige rohkem ja kiitis ägedat etendust.

Ka mõned teismelised arvasid algul, et neil pole enam midagi vaadata, kui kodus on kõik juba ära räägitud ja netist pilte vaadatud. Siiski oli neil laval toimuva vastu suur huvi ja nad nautisid tervet etendust suure kaasaelamisega ja naerdes. Pärast ütlesid nad, et selliseid naljakaid etendusi võiks rohkem olla.

Lapsed kiitsid väga Finduse osas vahva rolli teinud Ott Sepa näitlejameisterlikkust.

Oksana, kes ei oska rääkida, lausa hõiskas vahepeal rõõmust. Ja pärast etendust väljendas ta oma siirast emotsiooni, mis oli üheselt mõistetav: „Äge!“

Kuidas kassipoeg su elu muudab

Kuigi Findus tegi palju pahandust ja tekitas segadust, oli Pettson väga kurb, kui ta äärepealt kassi kaotanud oleks. Lapsed õppisid teatritükist olulise mõtte: üksi on külm, kahekesi on soojem. Arusaamatuste ja riidude puhul aga aitab probleeme lahendada siiras vabandamine.

Üks 2-aastane pisitüdruk sai etenduse käigus selgeks uue sõna „kass“.

Ikka ka mänguasjamuuseumis!

Lapsed said etenduse lõppedes näitlejatelt autogramme küsida ja koos pilti teha. Oksana, kes on kõnetu laps, tegi näitlejatele oma soovi käte abil põhjalikult selgeks. Ka 6-aastane Kenneth tundis näitlejatega kohtumisest suurt rõõmu ja näitas tagasi koju jõudes kasvatajatele mitu korda saadud autogramme.

Mõned pered uudistasid hiljem ka Tartu linna peal ringi, mänguasjamuuseumis ja sealses mängutoas mängimas.