“Turvakodu lastel pole kedagi, kes nende eest seisaks. See on suurim erinevus nende ja teiste laste vahel. Iga laps vajab aeg-ajalt täiskasvanu tuge, koos saab igast probleemist üle.” See on sõnum, mida Tallinna Laste Turvakodu Lilleküla osakonna juhataja Tiina Simson mulle meie vestluse käigus korduvalt ütles ja peamine mõte, mis mulle tollest külaskäigust pähe kumisema jäi. “Muidu on nad lapsed nagu lapsed ikka, kuid nende elus on olnud muresid ja probleeme rohkem kui teistel lastel.”

Astudes turvakodu uksest sisse, on pahvakas sooja õhku esimene asi, mis vastu tuleb. Seejärel ilmub uksele üks kasvataja, kes sõbralikul ja konkreetsel moel uurib, mida võõras õhtu hakul veel nende juurest otsib. On üllatavalt vaikne: keegi teeb oma toas koduseid ülesandeid, keegi arendab puhketoa arvutis mänguoskusi ja kuskilt nurga tagant kostab arutelu maailma teemadel. Turvakodu ise on nagu sulam hästi suurest korterist ja hubasest lasteaiast, aga erinevalt lasteaiast on mööbel täismõõdus.

Turvakodu lapsi kiputakse sildistama

Juhataja Tiina ütleb, et teine peamine erinevus turvakodu lapse ja tavakodu lapse elus on vahetegemine ja sildistamine. Turvakodu lapsed ei erine ju sisuliselt tavalastest, aga vanast ajast säilinud eelarvamused suruvad neid ikka ülejäänud lastega võrreldes teistesse kategooriatesse. Juhataja Tiina sõnul juhtub seda tihti näiteks koolides, kui mõne pahanduse toimumisel süüdistav sõrm esimese hooga “lastekodu lapse” poole viibutama kipub.

Oleme vahepeal istunud pika puitlaua taha, kus Gruusiast pärit vabatahtliku juhendamisel muu hulgas joonistamistunnid toimuvad. Jääme sinna laua taha rohkem kui tunniks.

Kahjuks on nii, et jõulude ajal turvakodusse sattuvate laste arv kasvab, kuna vanemad kipuvad jõulude eel rohkem stressis olema ja seetõttu tekivad tülid kergemalt.

Tiina Simson jätkab, et kogu see kuuluvuse ja sildistamise teema on seotud ka jõulude pühitsemisega. Loomulikult on igal lapsel vahetu rõõm jõuludest ja isiklikust jõulukingist, mille jõuluvana väikese tantsu või pikema laulu eest kätte annab. Kuid ka vanemliku hoolitsuseta laps tahab tunda end oma eakaaslastega võrdväärsena. Nii kingitus ise kui ka fakt, et jõule üldse korralikult tähistati ja jõuluvanalt päriselt isiklik kingitus saadi, on selles plaanis olulised. Täiskasvanud kipuvad mõnikord unustama, kui oluline noore inimese jaoks kuuluvus ja võrdväärsuse tunne tegelikult on. Ja see, et ka koduta laps saab pärast jõuluvaheaega koolis oma jõulu- ning kingimuljeid jagada, aitab võrdsustunde ning enesekindluse tekkimisele kaasa.

Jõulusoovid – vajadused ja unistused

Jõulusoovid tekivad turvakodu lastel samal viisil nagu tavaperes. Suuremate laste jõulusoovid tulenevad tihtipeale vajadustest: näiteks südames jalgpallihobile pühendunud poiss unistab jalkasussidest, et saaks korralikult trennis käia. Teisalt on üks väike poiss näinud supermarketis müügil Transformeri robotit ja on sellesse juba pikka aega nii kiindunud, et isegi roboti hind on selge.

Turvakodu unistab, et jõulude ajal tuleks kindlasti külla jõuluvana, aga veelgi parem oleks, kui nende juurest sõidaks läbi jõulubuss. Elus kriise läbielanud lapsed on muidu kinnisemad, aga teistsuguses kontekstis – teatrikülastuste ja muude ühisürituste käigus – juhtub tihti, et muidu kinnine laps unustab ennast ja on kui ümbervahetatud.

Vestlusest jääb kõlama ka ettevaatlikult optimistlik toon. Tiina Simson on kindel, et mitte iga turvakodusse lahkumine pole halb: mõnikord paneb lapse lahkumisest tekkinud kodune kriis vanemad mõtlema ja situatsiooni muutma. Kui poleks kriisi, poleks ka muutust. Oluline on, et laps neil keerulistel perioodidel võimalikult vähe kannataks ja võimalikult normaalset elu elaks. Jõulud on sellest üks oluline osa.

Triin Lumi
MTÜ SEB Heategevusfond