Triin Lumi: üks maha lõigatud juuksepats õpetab lapsele, et kõike ei pea rahaks tegema
Kui laps annetab oma patsid teisele lapsele, õpib ta midagi, mida rahatarkuse õpikutesse on raske kirja panna – et kõiki ressursse ei pea maksimeerima isikliku kasu nimel.
Juuksur jaotab juuksed võrdseteks väiksemateks patsideks, tõstab ühe patsikese korraga kääride vahele ja lõikab...
Nii mina kui ka minu kolm tütart laseme pikaks kasvanud juuksed maha lõigata ning annetame need, et vähihaigetele lastele saaks parukaid valmistada. Aastaid kasvatatud juuksed mahuvad korraga peopessa, seejärel ümbrikusse, et saata need koos annetaja nime, vanuse ja meiliaadressiga parukameistrini.
Vanematena tahame oma lastele kaasa anda hea elu, võib-olla isegi parema kui meil endal on olnud. Õpetame neile, kuidas õppida, töötada, raha teenida, säästa ja investeerida. Kui võimalik, aitame kaasa üliõpilaselu algusele ja käendame esimese kodu soetamist. Kõik see tundub olevat hea vundament, millega noor iseseisvasse ellu saata.
Klassikaline rahatarkus õpetab, kuidas oma oskused rahaks muuta, kuidas luua väärtust ja panna raha enda heaks tööle. Aga selle kõrval on olemas veel üks tarkus, millest räägitakse palju vähem – oskus otsustada, millal väärtust rahaks teha ja millal mitte, sest päris elus ei ole kõik väärtus mõõdetav eurodes.
Nii ma vahel mõtlen oma lapsi soenguspetsialisti juurde viies või ise sinna juuksuritooli istudes, kas sama oluline pole õpetada oma lastele seda, et kõike ei pea müüma. Meie peres on olnud aastaid tavaks, et kui lõikame maha tüdrukute pikad juuksed, annetame need vähihaigetele lastele parukate valmistamiseks. Sellest ei sünni ettevõtet ega investeeringut ega tule tulu või dividende patsikasvatajale. Sünnib hoopis arusaam, et väärtust saab luua ka ilma, et raha liiguks.
Kui laps annetab oma patsid teisele lapsele, õpib ta midagi, mida rahatarkuse õpikutesse on raske kirja panna – et kõiki ressursse ei pea maksimeerima isikliku kasu nimel.
Muidugi oleks võimalik vaadata ka teisiti. Kui laps müüks oma juuksed näiteks teatriparukate valmistamiseks, õpiks ta turumajandust. Ta õpiks nägema oma ressursi väärtust, pidama läbirääkimisi, teenima raha ning otsustama, kuidas seda kasutada või investeerida. Need on väärt õppetunnid.
Kas SKP-d mõjutab see, kui mu laps annetab oma juuksed teise lapse paruka jaoks? Kindlasti kajastuvad statistikas parukameistri oskused, seega tema tehtud töötunnid. Ometi ei mõõda ükski statistika, kui kaua üks laps oma juukseid kasvatas või kui raske oli neist loobuda. Samuti ei kajastu kusagil need tuhanded tunnid, mille jooksul vanemana oma laste väärtushinnanguid kujundan.
Kui vaadata juukseannetust kitsalt majanduslikult, siis võiks öelda, et selle tootlus annetajale on null eurot. Aga mida me üldse peame väärtuse loomiseks?
Laps õppis kannatlikkust, sest pikki juukseid kasvatatakse aastaid. Ta õppis eesmärgi nimel sammumist ja õppis ka loobumist, empaatiat ja et tema enda ressurss võib kellelegi teisele tähendada palju rohkem, kui talle endale.
Need küll ei ole finantsoskused, aga just nendele omadustele toetuvad usaldus, koostöö ja lõpuks ka toimiv ettevõtlus – tegelikult kogu ühiskond.
Vajame siia maailma lisaks inimesi, kes oskavad otsustada, millal väärtust mitte rahaks teha, sest kõik, mis kasvatab SKP-d, ei kasvata tingimata usaldust. Ja kõik, mis ei kajastu SKP-s, ei ole sellepärast vähem väärtuslik. Juukseid annetades õpib laps palju muud.
Võib-olla peitubki paradoks selles, et osa kõige suurema tootlusega investeeringuid ei too investorile sentigi tagasi. Nii on näiteks juukseannetusega. Ja sageli on nii ka laste kasvatamisega, millega kasu saab keegi teine ning ühiskond tervikuna muutub rikkamaks.
Küsimus on eelkõige selles, millist ühiskonda me tahame kasvatada. Inimeseks olemise teeb eriliseks see, kui suudame luua väärtust ka siis, kui selle eest ei esitata arvet ega maksta tasu. Ehk on just see väärtus sageli see, mille najal ühiskond püsib.
Nii ei seisnegi kõige olulisem rahatarkus ainult oskuses raha kasvatada. See seisneb tarkuses kasvatada inimest, kes teab, et kõike väärtuslikku ei pea rahaks tegema.
Artikkel on avaldatud arvamus.delfi.ee.
Foto: Anastasiia Nelen | Unsplash