Ma tean üht poissi, kes oli kuueaastane, kui ta koos nelja-aastase õega perest esimest korda ajutiselt eraldati. Vanematele anti võimalus muuta oma elukombeid ja -korraldust. Ema käis lapsi turvakodus kord ka vaatamas, aga see oli samas ka viimane kord, kui lapsed oma ema nägid. Mõned päevad hiljem ema suri raske kuriteo ohvrina.

Iga laps vajab suureks kasvamiseks turvatunnet, stabiilsust ja kodu. Kodu, kust leida lohutust, abi ja toetust ka siis, kui kõik ei lähe nii nagu vaja. Laps vajab eelkõige armastavaid vanemaid. Kahjuks on see paljude laste jaoks vaid unistus – Eestis kasvab enam kui 1000 last mõne institutsiooni rüpes.

Lapse jaoks on kõige traumeerivamad peresisesed ja pikka aega kestvad traumad. Vanemate alkoholism, lahutus, otsese väärkohtlemisega kodud ja vägivaldsus, lähedaste kaotus ja hooletussejätmine on vaid osa võimalikust loetelust.

Ma tean seda poissi. Ta oli pea aasta lastekodus elanud, kui leidis endale sõbra, kelle peres hakkas ta koos noorema õega külas käima. Kui nad esimest korda sõbra perre külla läksid, teatas toona neljane õde, et isa on mul vangis, sest ta lõi emal nina veriseks. Tol hetkel piiga veel ei teadnud, et ema surm ja isa "karjääriredel" on omavahel seotud. Ema surmast oli möödunud aasta, kui nad õega esimest korda tema haual käisid, ja ema välja tahtsid kaevata.

Millised on need põhilised olukorrad, millega on kokku puutunud asendushooldusel elav laps? Mida on see poiss ja tema õde kogenud, mis jälje on see nendesse jätnud? Teadusuuringud aju arengu kohta näitavad, et aju muutub väärkohtlemise ja hooletussejätmise tagajärjel. Mitteverbaalne parem ajupoolkera alustab tööd juba enne sündi ja salvestab kogu lapsega toimunu. Peresisene trauma mõjutab kogu isiksuse arengut – areneva lapse meelt ja keha, aju ja hinge, suhteid teistega.

Poiss, keda ma tean, on praegu kümnene ja elanud koos noorema õega kolm aastat oma uues peres. Kohanemine on olnud raske. Abi on saadud pikaajalisest teraapiast ja armastavatest, turvalistest ja toetavatest inimestest kodus - emast ja isast. Kõik ei ole veel hästi, sest varases lapsepõlves omandatud ellujäämissüsteem on visa muutuma.

Uuringud aitavad seletada, miks trauma tagajärjed vaid armastuse mõjul ei kao. Traumaatiline mälestus on ajatu, see ei kao aja jooksul ning need kogemused salvestatakse mällu teisiti kui argipäevajuhtumid. Lapse mälestused üleelatust talletatakse, neid kogemusi ei saa teadlikult muuta ja need tulevad hiljem meelde traumaatiliste päästikute kaudu. Ohutunnet tõlgendatakse kui reaalselt ohus olemist, mitte kui mälestust ohus olemisest. Seega reageerib keha ohule ja ka võimalusele, et midagi halba hakkab juhtuma, mitte ainult sündmusele.

Poisiga, kellest ma räägin, liigutakse edasi väikeste sammudega ja lapse eripära arvestades – eile oli tema kõrval psühholoog ja päevakavas tunnike füsioteraapiat, täna logopeed ja õhtul õpiabi. See pere ei arva, et nad on laste päästjad, aga nad on veendunud, et just need lapsed on andnud neile endale võimaluse saada paremaks. Need ema-isa on endale alati soovinud suurt perekonda, praegu kasvab selles peres neli last – bioloogilised ja mittebioloogilised läbisegi. Usun ja loodan, et selle poisi ja tema väikese õe lugu on nn õnneliku lõpuga.

Me teame märke, kuidas ära tunda kaoses ja väärkoheldud last: ta on alati valvel; reaktsioonides impulsiivne; käitub enese suhtes agressiivselt, on vägivaldne ja seda ka sõnaliselt; tal on probleemid keskendumise ja tähelepanuga, tal on väiksem huvi maailma vastu; tal puudub motivatsioon ja energia (mistõttu näib ta laisk); talle on iseloomulik vähene õppimine oma tegude tagajärgedest. See kõik on osa lapse ellujäämissüsteemist.

Lapseea traumal on pikaajaline mõju, kuid teadus räägib meile ka seda, et aju on võimeline muutuma, näiteks sotsiaalse seotuse aktiveerimise ja positiivsete sisemiste sõnumite loomise abil.

Kas ja kui palju nendest uutest teadmistest traumeeritud laste toetamise kohta on kasutusel meie tänases asendushoolduses? Asenduskodud – need on asutused, mis on saanud just värske värvi või on riik ehitanud suisa uued peremajad, kus on lapsele tagatud kindel söök ja õige toatemperatuur, 24-tunniste vahetustega kasvatajate järelvalve. Aga kui me nüüd teame palju enam traumade mõjudest ja laste vajadustest, siis kas institutsionaalse hoolduse ülesehitamisel on ikka kõik korraldatud parimal moel laste huvisid silmas pidades?

Kõik need rohkem kui tuhat last meie asenduskodudes vajavad personaalset hoolt, teraapiat ja tuge, et tulla toime kogetud traumadega – ainiti oma vanematest eraldamine on trauma iga lapse jaoks, rääkimata selle eelnenud kaasuvatest väärkohtlemise kogemustest. Me ju soovime, et ka nendest lastest saaks tulevikus tublid täiskasvanud, kes ei sõltuks sotsiaalsüsteemist, kes maksaks makse, kannaks edasi väärtusi, looks oma pere.

Lasteombudsmani analüüsist asenduskodude kohta leiab hulga näiteid selle kohta, et traumeeritud laste jaoks loodud asutustes ei mõelda lapse erivajadustele. Kuidas muidu seletada järgmisi asjaolusid: laste vahelduvus asutuses on suur, seega on võimatu baasilise kiindumussuhte tekkimine; mida rohkem lapsi on peres, seda rohkem muutusi ja vähem stabiilsust, tulemuseks pealiskaudsed suhted (sest kogemus ju kinnitab, et kiindumussuhe on riskantne).

Lisaks pole tavatu, et 3-5 perekasvatajat/ema käivad tööl vahetustega ning vahel ei jõua ühe inimesega kohanedagi, kui juba uus vahetus on kasvatamistöö üle võtnud; "koduks" võib olla ka koht madratsil; laste käekäik sõltub eelkõige asenduskodu kui organisatsiooni võimalustest, mille tegevust pole lapsel võimalik mõjutada; kasvatuspõhimõtteks on tihtipeale karistused ja arengupsühholoogiaga vastuolus olev ootus "kuulekusest ja reeglite järgmisest". Sarnaseid näiteid võib ombudsmani analüüsist tuua kümneid.

Osalesin mõni aeg tagasi Eestimaa asendus- ja turvakodude töötajatele korraldatud supervisioonil, kus tähelepanu all olid lapse arengut toetavad teemad ning kasvataja isiksus ja roll selle kõige keskel. Grupitöö alguses valgusid ühel asenduskodus töötaval keskealisel kasvatajal silmad vett täis ja ta jagas kolleegidega, et ta oli kuueaastane, kui ta lastekodust lapsendati. Kui õhtusel ümarlaual rääkisime vabamas vormis lastest institutsioonis ja nende vajadustest, oli sama kasvataja üllatunud: "Ma ei saa aru, mis neil lastel seal tänapäeva lastekodudes viga on? Mitte midagi neile ei sobi. Neil on ju ometi kõik olemas: ilusad peremajad ja mitte sellised kombinaadid nagu vanasti, nüüd ju ka ilusad riided, aga nad ikka ei oska seda hinnata."

Ja nii me "institutsionaalsed lapsed" iseseisvasse ellu astudes läbi kukuvad ning neid toetavad täiskasvanud ei mõista, mis neil lastel ometi viga on, kõik oli ju ometi olemas... Kas kasvataja oli teadlik sellest, mis tõi lapsendamise loo meenutamisel talle endale pisara silma – kas kontakt selle isikliku toaga, mis kasuvanemate juurde kolimisega "kaasnes" või hoopiski suhe ja tingimusteta armastuse leidmine kasuvanemate näol?

See on vaid üks näide olukorrast, kus traumeeritud lapsele mõeldud professionaalne toetaja asendushoolduses on kimpus oma käsitlemata ja käsitletud kaotustega. Need takistavad lapse kogemuse mõistmist ja nii pole võimalik märgata last tema käitumiste ja käitumata jätmiste sees, nii on lihtne panna kõik lastega seotud probleemid kasvatamatuse ja halbade geenide arvele.

Selleks, et last aidata, peab mõistma, kust on pärit need lapsed, kes meil asendushooldusel viibivad. Armastus on võrratu, aga kui laps on kogenud vaid kaotust ja hüljatust, siis ka ainult armastusest ei piisa. Vaja on tunda kõiki protsesse ja aidata lapsel jõuda selleni, et ta oleks ka ise suuteline armastust tundma.

Lasteombudsman tegi ettepaneku kehtestada asenduskoduteenuse miinimumstandard. Teraapia ja psühholoogilne abi peavad olema selle standardi vältimatu osa. Vastasel juhul astuvad institutsioonidest igal aastal iseseisvasse ellu kümned noored, keda pole õigel ajal märgatud ja aidatud ning kes kopeerivad ja taasetendavad oma traumakogemust erineval moel ja viisil läbi oma elu.

Autor on kolme tütre ema ja MTÜ SEB Heategevusfondi tegevjuht.

Toimetas Rain Kooli

Allikas: uudised.err.ee