Sageli pöörduvad minu poole sõbrad-tuttavad, lootes leida asjadele, mida endal enam vaja pole, uue õnneliku omaniku: «Prügikasti ei raatsi visata, aga sa ju suhtled lastekodudega, neil on kindlasti kõigest puudu…»

Olen harjunud headele inimestele selle küsimuse peale vastama, et jah, ikka on ka neil vahel üht-teist vaja, täpsustades pisut vaiksemalt: «Tooge asju, mis on puhtad ja terved!» Olgu siis kevadine suurpuhastus või jõulumeeleolu, milles inimesed oma uutele asjadele ruumi teevad, istun mina tihtipeale kastide ja kottide otsas, mis paraku vajavad enne edasi saatmist sorteerimist. Kogemus ütleb, et «kingitud hobuse suhu vaatamine» on hädavajalik, sest pahatihti leidub annetuste hulgas ka valimatult edasi saadetud vana kola – kulunud riideid, lääpatallatud jalanõusid ja katkisi mänguasju.

Kahjuks on mul oma tööst tuua omajagu näiteid, kus innukad abistajad on turva- ja asenduskodude lastele saatnud asju, mille õige koht oleks prügikastis. Mäletan meest, kes tõi lastekodudele mitme suure prügikotiga riideid ja ütles: «No siis nad näevad, et me selle žesti tegime!» Mul polnud enam võimalust küsida, mis oli žesti mõte, kui kottide sisuga tutvudes leidsin viledaks kantud sukkpükse, katkise lukuga jopesid ja väljaveninud kaelusega T-särke … Tõepoolest – kotis leidusid ka mõned täitsa tutikad poistepüksid, mis teinuks kandjale rõõmu 1990ndate lõpus, ent praegu sobiks vaid stiilipeol kandmiseks.

Kevadel lugesin, et Kuressaare kauplus kogus kampaaniaga seitse konteineritäit kasutatud riideid lasterikastele peredele ning kaupluse juhataja oli õnnelik, et kogumine läks üle ootuste hästi: «Inimesed olid aktiivsed, tulid ja tõid kraami suurte kottidega. Eks nad tegid oma kappides kevadist suurpuhastust.» Paraku polnud suurpered kogutud kraamist eriti huvitatud, sest kolme esimese konteineri sorteerimise järel selgus, et kasutamiskõlblikke lasteriideid oli neis äärmiselt vähe.

Miks kiputakse arvama, et kapinurgas tolmu koguvad asjad peavad tingimata minema teisele ringile neile, kes on ühiskonnas nõrgemal positsioonil? Kui asenduskodud ja suurperede emad võtaksid vastu kõik saadetised, millest lahti tahetakse saada, oleksid nende prügiveoarved nii suured, et mõni muu elutähtis teenus jääks tellimata. Miks peaksid teised meie prahist rõõmu tundma või kuidas see abivajaja elukvaliteeti parandab?

Märkamine ja aitamine ei tohiks seisneda enda jaoks vana ja tarbetu asja ära andmises. Taaskasutuses peaks lähtuma sellest, et uuele ringile antakse asjad, mida võib ka oma heale sõbrale või kolleegile anda või ülemusele soovitada.

Triin Lumi, mittetulundusühingu SEB Heategevusfond tegevjuht

Allikas: Postimees