Oktoobri eelviimasel nädalavahetusel said mitme turva- ja asenduskodu lapsed üle Eesti SEB Heategevusfondi vahendusel osa Viljandi Ugala muusikalisest lastelavastusest „Võlur Oz“. Uus renoveeritud teatrimaja, hoogne etendus ja meeleolukas kohtumine näitlejatega jätsid lastele sügava mulje.

Teatrisse minemise ärevust oli õhus tunda juba paar päeva enne. Mitmes peres räägiti lastega üldse teatris käimisest ning sellest, kes mida oli varem vaatamas käinud.

Põlvamaal asuva perekodu lapsed, kes on enamjaolt külastanud oma kodu lähedal asuvat Vanemuise teatrit, olid vaimustuses teise linna teatrisse sõitmise võimalusest. Uudishimu oli suur ja õhinal oodati osasaamist tuntud muinasjutu lavastusest. Ida-Virumaa peres küpsetati koos lastega kaasa hulk pirukaid, et oleks tee peal mõnus nosida.

Sügisene loodus häälestas teatrilainele

Viljandisse sõites oli tore jälgida imelist värvide mängu, millega eestimaine loodus sügisel ikka ja jälle üllatab. Ka meeletu udu, mis vahepeal kogu ümbruse enda alla mattis, oli omamoodi põnev vaatamisväärsus.
Eelmisel päeval loeti osas peredes lähemalt ka Viljandi linna kohta. Kohtumist Ugala teatri – Viljandi linna pärliga – oodati väga.

Suur osa lapsi oli esimest korda Ugalas, kasutades enne etendust võimalust selle toreda majaga lähemalt tutvuda. Tänu heategevusfondile on paljudel peredel olemas kogemus, ja seega ka võrdlusmoment, teiste teatritega, aga siin tundus kõik nii uus ja huvitav.

Neile, kes enne Ugalas käinud olid, pakkusid uuendatud teatri telgitaguseid omajagu ahaa-elamusi, tore oli näha maja nüüd, pärast renoveerimist, uues hiilguses. Suuremad tüdrukud arutlesid, kui moodsaks ja hubaseks kõik on tehtud.

Kodu on parim paik maailmas

Lapsed, kes eespool istusid, nägid hästi kogu etenduse ajal ka näitlejate emotsioone ning olid ka ise justkui tegevuse sees. Eriti põnevaks läks laval siis, kui torm viis Dorothy kodunt kaugele ja ta sattus võlumaale.

Lastele meeldisid kõik tegelaskujud. Plekkmees oli viisakas ja härrasmehelik ning asus alati oma kaaslasi kaitsma – hea, et ta leidis lõpuks ka südame, et armastada. Hernehirmutis oli väga lõbus ja tegi palju nalja. Lõvi võis väliselt näida hirmuäratav, aga mõjus oma arglikkuses nunnu ja armsana. Arg Lõvi tundus paljudele lastele alguses imelik, sest lõvid ju pole tavaliselt arad! Põnev oligi vaadata, kuidas iga tegelane etenduse jooksul arenes ja leidis just selle, mida ta soovis. See pani lapsi ka enda soovide ja unistuste peale mõtlema.

Väga meeldis lastele ka Dorothy laulmine ja tema ilus valge kostüüm. Etenduse lõpus tekkis lastel korraks tunne, et Dorothy ei saagi enam koju tagasi. Aga lõpp hea, kõik hea: Dorothy sai aru, et kodu on kõige parem paik siin maailmas.

Hea võidab kurjuse

Ühele väikesele poisile meeldisid väga laulud ja tegelased, aga ta kartis suurt plakatit, kus põlesid punased silmad. Poiss pani silmad kinni, võttis kasvataja käest kinni ja palus: „Ütle, kui ta on ära läinud!“

Väikesele Ainale meeldis nunnu Hernehirmutis: „Võtame ta endale!“

Järsku tuli lavale Põhjanõid, kes sätendas ja oli väga ilus. Smaragdlinn aga oli rohe-roheline ja seda pidi läbi roheliste prillide vaatama. Lapsed imestasid, kui nägid tiibadega ahvi ja tiibadega karu. Aga selge: laval oli ju muinasjutt, kus võib kõike juhtuda.

Lastele meeldis see, kuidas kuri Läänenõid järsku üles sulas. Ja see, et Lõunanõid sõitis tasakaalu-liuguriga. Ja imeline kala, kes järsku lavale ujus ja niisama järsku kadus. Kokkuvõttes jõudis näidendi mõte lastele väga hästi kohale: hea võidab kurjuse.

Sõbralikud inimesed ei sula ära!

Üks perevanem kirjutas, et väga vahva oli jälgida, kuidas pere pesamuna õhinal jutustas etenduse sisu oma nägemuse järgi ümber: kuidas kuri nõid ära sulas, veepiiskade pärast. Pärast seda lauset oli ohe ja uus mõte, et kõik inimesed võiksid olla head ja sõbralikud, siis ei sula keegi veega ära. Vahvad nõiad oma naljakalt kohmakates kostüümides pakkusid aga ka omajagu huumorit.

Lapsed arvasid veel, et ka päriselt võiks olla võlureid ja tore oleks, kui ühel päeval kuus läheks kõik soovid täide.

Ühe pere autistist laps jälgis seekord etendust juba suurema huviga kui varem, mida oli kasvataja sõnutsi tõeliselt hea kõrvalt näha. Temagi arutles, mida nägi ja kuidas tekstist aru sai – rõõm oli kuulda, et ta mõistis ja jälgis mõttega etendust. Ka venekeelse emakeelega lapsed olid elevil ja elasid laval toimuvale ärksalt kaasa.

Eriline, pidulik päev

Kui etendus lõppes, said lapsed võimaluse pildistada end koos tegelastega ja küsida lemmiknäitlejatelt autogramme. Kuna kaasa mängis ka kõikide laste suur lemmik Adeele Sepp, siis oodati väga, et saaks just temalt autogrammi küsida. Laste jaoks oli see väga tähtis ja huvitav osa teatripäevast. Pidulik õhkkond pani lapsed isegi teistmoodi käituma. Nad tundsid, et toimub midagi erilist.

Lavatagune ekskursioon oli põnev, Cipollino näidendi kostüümide ja rekvisiitide nägemine valmistas palju rõõmu neile lastele, kes olid seda etendust näinud.

Vaheajal sai ära maitstud ka kuulsad Ugala teatri jäätisekokteilid!

Smaragdlinn – mitte ainult muinasjutus

Iga pere sai pärast etendust kingituseks „Võlur Ozi“ raamatu, kuhu autogramme küsida, mida kodus lugeda ja teistele näidata.

Pärast etendust sai teatri juures ka pilti teha – kõik pered kasutasid võimalust kauni hoone taustal poseerimiseks. Osa peresid jõudis lossimägedes värskes õhuks ka väikese pikniku maha pidada, kus kinnitati keha ja jagati oma teatritundeid.

Tagasiteel arutasid lapsed etenduses nähtu üle. Eriti meeldisid neile kavalehtede vahel olnud rohelised prillid, mida sõidu ajal ees hoiti ning millega mööda vuhisevaid puid vaadati – küllap nägi nii mõnigi laps nüüd ka Eestimaad omamoodi Smaragdlinnana.

Säde asus juba bussis innukalt kingituseks saadud „Võlur Ozi“ raamatut lugema. Kodus võttis ta oma pere väiksemad lapsed kampa ja tutvustas ka neile selle vahva loo tegelasi. „Topeltvõit!“ rõõmustas kasvataja.