26. septembril said asendus- ja turvakodude lapsed üle Eesti SEB Heategevusfondi korraldatud üritusel osa vahvast liikluspäevast Võrumaal Liikluslinnas, kus mängulises keskkonnas õpiti liiklemise põhitõdesid, kinnistati juba olemasolevaid teadmisi ning tutvuti politseinike, päästjate ja kiirabi tööga.

Viiendat korda toimuval liikluspäeval osales 220 last 18-st asendus- ja turvakodust: kohale sõideti Harjumaa, Tallinna, Elva, Ida-Virumaa, Tartu, Viljandi, Valgamaa, Jõgevamaa, Pärnu ja Põlvamaa perekodudest.

Ohutut liiklemist tuleb järjepidevalt õppida

Uuringud on näidanud, et kõige enam on liikluses ohus kuni 13-aastased lapsed, kes saavad jalakäijatena liiklusõnnetustes kannatada kaks korda sagedamini kui keskealised jalakäijad. SEB Heategevusfondi tegevjuht Triin Lumi selgitas liikluspäeva eesmärki: „Tihtipeale on asendushooldusel viibivad lapsed saanud päritoluperedest kaasa riskialtid käitumismustrid. Kui lapsed ei ole liikluses vilunud, võivad nad vastu võtta valesid otsuseid, mis viivad kurbade tagajärgedeni – liikluses võib üks eksimus saada saatuslikuks, seepärast on oluline turvalises keskkonnas kõigile neile teemadele tähelepanu juhtida, olukordi ohutult läbi mängida ja oma vigadest õppida.“

Liikluspäeval räägiti liiklemise põhitõdedest: mida reguleerimata ülekäigurajal silmas pidada, milleks liiklusmärgid vajalikud on, turvavöö ja helkuri vajalikkusest ning liiklusohutusvahendite olulisusest. Huviga vaadati liikluskoer Värdi multikaid, mis seletasid lastepäraselt lihtsas keeles lahti liikluses ettetulevaid ohte.

Lastel oli võimalus uudistada täisvarustusega päästebrigaadi ja õppida andma esmaabi. Suuremad lapsed said osaleda lähikonna teedel toimuval tõukerattamatkal, kus meeskonnamängudega kinnistati liiklustarkusi. Kõik lapsed said kingituseks kaasa helkuri, mis on praegu kõikidele jalakäijatele kohustuslik, ja iga pere liiklusteatmiku.

Politseiauto kongi küll ei tahaks sattuda!

Politseiauto juures tegutsesid päris politseinikud – nii mehed kui ka naised. Kui enamikus lastes tekitas politseimunder häälekat vaimustust, siis 5-aastane Assar esialgu veidi pelgas vormirõivas tegelasi ja peitis end kasvataja selja taha. Julgustamise peale tuli ta aga välja ja uudistas ka asju lähemalt. Just tema oskas kõige rohkem toredaid küsimusi küsida. Samas pelgas ta kõike uut – näiteks päris relva (arvas, et sealt võib pauk tulla), generaatorit, mis toast suitsu välja ajab, ja muidugi politseibussi „putkasse“ minekut. Aga eks julgus tulebki tasapisi ning üha uusi asju proovides ja tundma õppides.

Lapsed said lähedalt uurida mundrimeeste varustust – kuulivesti, püstolit, pipragaasi, kumminuia ja käeraudu. Kuulivesti sai ka selga proovida. Politseinikelt õpiti, kui tähtis on kanda helkurit ja kuidas käituda ohuolukorras. Helkurist on lastele küll palju räägitud, aga nii mõnelegi oli üllatuseks see, et helkurit tuleb kanda jope küljes, mitte näiteks koolikotil. Omajagu elevust ja pisut kõhedust aga tekitas võimalus proovida, mis tunne on istuda võredega politseiauto kongis nagu kurjategija. Lapsed arvasid pärast seda, et päriselus nad sinna küll kunagi sattuda ei tahaks. Üksmeelselt leiti, et on päris hirmus tunne, kui sealt enam välja ei saa… Politseitöötaja testi läbisid lapsed edukalt – kõigile küsimustele osati vastata, aga eks ole juba harjutatud ka!

Mida teab jalgrattur, kuidas elustada inimest ja mis tunne on olla päästja

Lapsed viibivad liikluses erinevates olukordades. Jalgrattaga sõites on oluline teada, milline varustus peab rattal olema ning tuleb tunda liiklusreegleid. Kuna jalgrattaga sõitmine on paljudele lastele tuttav tegevus, näitasid nad välja tublisid teadmisi rattaga sõitmise õiguste ning vajaliku varustuse kohta. Lastele tuletati meelde, et jalgrattasõiduks tänavatel ja teedel peavad neil olema juhiload. Lapsed õppisid tundma liikluseeskirju ning seda, millised kohustused ja õigused neil liikluses on. Tuletati meelde ka turvavöö kasutamist ning räägiti, kuidas turvavöö aitab muuta sõitu ohutumaks ja päästa avarii ajal elu.

Esmaabikursusel räägiti, mida peab tegema ja kuidas käituma, kui inimene on uppumisohus. Eksperdid õpetasid elustamist ning suust suhu hingamist. Lisaks sellele kuulati ka loengut esmaabi andmisest lämbumise puhul. Lapsed said proovida võtet, millega aidata siis, kui inimene on endale midagi kurku ajanud. Spetsiaalse nuku peal harjutati südamemassaaži tegemist ja kunstlikku hingamist – lapsed ei uskunud algul, et seda on füüsiliselt nii raske teha. Kasvatajad märkisid pärast, et loengupidaja oskas lastega väga hästi suhelda ja neid kaasata. Üks laps teatas pärast kasvatajale, et too on teda ninaverejooksu sulgemise kohta valesti õpetanud – nii et targemaks said kõik!

Kaitseliidu esindaja selgitas lastele ka tulirelvadega seotud ohte. Püstoleid, püsse ja laskemoona näidates selgitas ta, kuidas äärmuslikus olukorras relvaga käituda. Kohal oli ka päästekomando, et näidata, mida päästjad oma igapäevatöös teevad. Iga soovija sai istuda tuletõrjeauto rooli ja ette kujutada, kuidas oleks tulevikus ise tuletõrjujana töötada – oli ikka uhke tunne küll! Kui tavaliselt nähakse päästeautot sireenide unnates suurel kiirusel mööda kihutamas, siis seekord avanes võimalus näha päästeauto sisu ning tutvuda kogu varustuse ja aparatuuriga, mida päästjad kasutavad tulekahjude kustutamiseks ja avariide korral. Lapsed said proovida, kui raske on tuletõrjuja kaitsekiiver ja kuidas istub selga päästja vorm. Mälestuseks tehti sellest ka pilte – pärast seda ei söanda vist küll ükski tuletõrjuja kiivrit proovinud laps öelda, et jalgrattakiivrit on ebamugav kanda... Väike Priit tundis huvi, millises koolis saab tuletõrjujaks õppida.

Oh, autojuhilubade aeg, millal sina tuled…

Mis liikluslinn see oleks, kui poleks autosid! Liiklusrajal tutvustati lastele alguses sõidureegleid, teepooli ja valgusfooride reegleid. Igaüks sai valida meelepärase sõiduvahendi ja läkski sõiduks. Lastele meeldis, et ka kasvataja sai lastega võidu sõita. Väikesed liiklejad olid hoolsad ja tõsised ning ilmselt kujutles nii mõnigi end tol hetkel päris liiklejana päris maanteel.

Vahva oli proovida, mis tunne on olla ise autoroolis, kas ja kui kerge on märgata teisi autosid, kuidas endast teistele autodele märku anda, kui lihtne või raske on märgata jalakäijat ja kuidas reageerida, kui keegi ootamatult ülekäigurajale jookseb. Loodetavasti andis see kogemus – olla ise autoroolis – lastele olulise teadmise, kui tähtis on ka jalakäijana käituda liikluskuulekalt, sest ükskõik kui tähelepanelik autojuht ka ei ole, kui jalakäija rikub reegleid või teeb ootamatuid liigutusi, siis ei pruugi autojuht õigeaegselt reageerida jõuda. Ainult selgitamisest jääb väheks – oma kogemus on ikka palju õpetlikum.

Pärast rääkisid lapsed omavahel, kui huvitav see oli, et täna said nad juhiks ja oskavad juba koju minna ilma bussijuhita… Õhinal räägiti juhilubade tegemisest ja sellest, millise auto keegi endale ostab. 14-aastane Kaisa arvas, et autod oleks võinud kiiremadki olla, kuigi tõdes, et pisemate pärast vist väga kihutada siin ikka ei saaks.

Kui mõni laps pelgas algul üksinda sõitma minna, siis kartusest võitu saades oli rõõm eneseületamisest seda suurem. Mängulinnas said lapsed panna proovile oma liiklusteadmised. Ja nagu selgus, polegi liiklusreeglite järgi sõitmine nii lihtne, kui lastele esmapilgul tundus. 8-aastane Mari-Leene rammis oma autoga mitu korda teistele kogemata tagant sisse, sest ta polnud piisavalt tähelepanelik. Tema jaoks oli raske kahte asja koos teha – autot juhtida ja liiklusmärke jälgida. Esimese kokkupõrke järel hüppas ta ehmunult autost välja ja tahtis sõitmise pooleni jätta. Pärast reeglite ülekordamist proovis ta paar korda veel, ent pidi lõpuks tõdema, et ta ikkagi ei oska veel autoga piisavalt hästi sõita.

Väiksemad lapsed sõitsid koos kasvatajatega ja ühe pere lapsed koos 12-aastase Eliisega. Eliise oli väga kannatlik autoõpetaja ja seletas 5-aastasele Assarile ikka uuesti ja uuesti, et sõita tuleb noolte järgi õiges suunas. Sellest hoolimata sattus Assari auto ikka ka vastassuunda. Väiksemad lapsed leidsid, et autoga sõitmine polegi nii lihtne ja seda peab palju harjutama enne, kui päris maanteele sõitma saab minna. Pisematele liiklejatele meeldis väga jälgida valgusfoori tulesid. Kui ikka punane juba kaugelt näha oli, hõigati peatumise märguannet. Rohelise tule ajal aga kästi hoogu juurde panna. Oli ka neid lapsi, kes meelega avariisid tahtsid põhjustada ja teistele ette sõitsid – selgitamist vajasid sellisedki olukorrad. Sõita aga meeldis kõigile ja ei varjatud oma pettumust, kui aeg läbi sai.

Kogemus on kõige parem õpetaja

Pärast liikluslinna päeva sai 9-aastane Karoliine teada, et tal hakkavad koolis toimuma liiklustunnid jalgrattaloa saamiseks. Nüüd oskab ta eriti hinnata seda, kui oluline on liikluses tunda reegleid. Oma kogemus õpetab kõige paremini ja motivatsioon liiklusreeglid selgeks õppida on kindlasti suurem. Ütles ju ka politsei liikluslinnas, et jalgrattaga võib sõita ainult jalgrattaloaga ja liikluseeskirju tundes.

Huvi ja elevust tekitas ka vigurratastega sõit. Kui rattal pole rooli või kuskilt kinni võtta, et juhtida, siis see pole see ju ratas! Ja kuidas sellisega üldse sõita?! Artur uudistas kaua aega sellist ratast, aga sõidetud sai – käis küll mitu korda kraavis, aga tuli jälle tee peale ja sõitis edasi. Eriti meeldis kõigile kolmerattaline ratas, kus sõitmine toimus lamavas asendis ning pööramine kallutades. Ka kasvatajad sõitsid nende ratastega, mis lastele head meelt ja palju nalja valmistas.

Liikluslinnaku järel avanes osal lastel võimalus sõita tõukeratastega Nõiariiki, mille üle oli neil äärmiselt hea meel. Teekond kulges küll läbi raskuste, kuna tee viis ikka mäest üles ja alla, kuid tänu toredatele juhendajatele kulges sõit heatujuliselt.

Pereemad said jälgida oma lapsi erinevates olukordades ja nagu ikka väljaspool kodu, käitus nii mõnigi laps pisut teistmoodi kui tavaolukorras, samas kui mõni teine jäi pigem turvaliselt „oma liistude“ juurde. Regittale meeldis väga võistlemine ja tähelepanu – ta oli vaimustuses elektriautodest ja jalgrattasõidust, näidates erinevates võistlusolukordades välja oma emotsioone õnnestumiste ja ebaõnnestumiste üle. Diana aga üllatas pereema oma sportlike võimetega, olles jalgrattasõidus väga vastupidav ja saades ülikiirelt selgeks, kuidas sõita kolmerattalise jalgrattaga.

Maarja kartis elektriautoga sõitmist ja seetõttu oli tal raskusi liikluses reegleid tähele panna. Raili paistis silma abivalmidusega, aidates koos pereemaga ühel lapsel jalgrattaketi vahele jäänud ketsinööri vabastada ning väiksematele kiivrit pähe panna. Sander oli uutes olukordades sõnakuulelik ning väga uudishimulik: ta tahtis kõiki asju nuusutada ja katsuda, eriti pälvisid tema tähelepanu tehnika (traktor, muruniiduk, tuletõrjeauto) ja muusika (tuli jooksuga kaugelt nõiamaja juurest, kui hakkas nõiatants lastele). Nii mõnigi pereema tundis, et side mõne lapsega muutus lähedasemaks.

Nõiariigis sai käsitööd teha, mängida ja joosta ning keha kinnitada. Elevust tekitas nõialuu viskevõistlus, kus sai ennast proovile panna ja teistele oma oskusi näidata. Suuremad poisid läksid hoogu tugitoolijalgpalli mängides. Omavalmistatud näpunuku sai koju kaasa võtta. Liikluspäeva lõpuks lustis suurem osa peresid veel Aura veekeskuses.