Turva- ja asenduskodudes elavad lapsed lisasid 2018. aasta „teatrihooajale“ veel kaks vahvat etendust, veetes detsembrikuu esimesel laupäeval elamusterohked tunnid hirmsa lohe ja kauni balleti võlumaailmas: Draamateatris käidi vaatamas „Lohe needust“ ja Estonias „Pähklipurejat“.

Teatrisse minek algab enamikus peredes juba eelmisel õhtul, mil otsitakse välja ilusad riided ja arutatakse omavahel, mis seekord laval juhtuma hakkab.

„Pähklipureja“ ootuses räägiti ühes peres kasvatajaga muu hulgas ka teatrikultuurist Eestis ja Venemaal ning tuletati meelde, millist muusikat Pjotr Tšaikovski on loonud. Peredes, kus lapsed ei olnud enne Draamateatris käinud, vaadati kodulehelt „Lohe needuse“ näitlejaid, kellest paljud olid lastele teleriekraanilt tuttavad.

Teel linna rääkisid lapsed seoses lohede ja needustega põnevaid väljamõeldud lugusid. Üks lastest lõi seose Shreki multikaga, kus Fiona päästmiseks oli vaja lohest jagu saada.
Estonia juurde jõudes tutvuti kuulsate estoonlaste jalajälgedega ning siis seati sammud emba-kumba teatrimajja.

Lohe rabas oma tulekuga

Kõikvõimalik lohedega seonduv on lastele tänapäeval vägagi kuum teema. Ja ka selles etenduses ei pidanud keegi pettuma – oldi justkui võlumaailmas. Eriti põnevaks läks siis, kui peategelased lohega kohtusid. Lapsi panid kõvad mürtsatused toolilt lausa üles hüppama – lohe oli väga-väga õudne. Täpselt niipalju, kui vaja! Sest oi kui põnev oli see, kuidas 11-aastane Jane ja 13-aastane Joosep lohega võitlesid ja lõpuks võitsid.

Mõned lapsed olid teatris esimest korda, aga seda suurem oli elamus. Kõige rohkem avaldaski muljet just see hetk, mil lohe teatrisaali kõrgeimalt rõdult hoogu võttes lavale lendas. See oli ühtaegu efektselt võimas ja pisut naljakas, väiksematele natuke hirmutav.

Isegi need väikesed poisid, kes muidu kergesti ei ehmu, tunnistasid, et on natuke õudne ka – kuigi tegelikult ikkagi lahe. Vaheajal arutleti elavalt selle üle, mis edasi juhtuma hakkab. Teises osas sai laste lemmikuks veidrik Famagott, kelle käitumine ja kõnepruuk tegi lastele iseäranis palju rõõmu. Eranditult kõigil oli nägu naerul, kui tema midagi ütles.

See oli tõeliselt vahva etendus!

Etendus üllatas maagilise lavakujunduse ja -lahendustega. Palju elevust tekitasid paugud ja põnevust jagus ka suurtele lastele. 8-aastane tüdruk võttis etenduse kokku sõnadega: „See oli nii äge. Ma ei tea, miks ma küll kodus vingusin, et tulla ei taha.“ Teine 8-aastane preili pidas seda kõikidest nähtud teatritükkidest oma lemmiketenduseks.

Oli vahva näha, kuidas muinasjutuline näitemäng laste silmad särama pani. Ka lapsed ise olid etendusega väga rahul. Ühe pere pesamuna, kes oli enne etendust õhevil, ütles, et ta ikka kardab lohet ja ei tahagi enam etendust vaadata. Aga hirm läks ruttu üle, sest laval toimuv oli nii kaasahaarav. Teine tüdruk, kes pelgab meeletult pauke, pimedust ja müra, istus kasvataja kaisus ja vaatas etendust vahepeal, käed kõrvadele surutud, ent lõpuks meeldis talle kogu see „lohelugu“ väga.

Üks „vanem“ neiu ei näidanud küll oma vaimustust otse välja, sest vanus ja muinasjutt ei sobi ju enam hästi omavahel kokku, aga samas oli kõrvalt näha, kuidas ta süvenes ja kogu hingega etendusse sisse läks. Kaks õde aga sädistasid ja rääkisid pärast teineteise võidu, millises kohas oli hirmus – aga see oli nii vahva, arvasid nad.

„Hea, et nad lõpuks koju tagasi said!“

Publiku hulgas oli kuulda imestust, ahhetamist ja naeru. Lastele meeldis, kuidas etenduses kasutati lavaatribuutikat, valgustust, heli ja kostüüme. Eriti äge oli see, kui lohe laskus trossisüsteemiga lavale printsessi röövima.

Riko arvas etendusest nii: „See oli isegi natuke hirmus, siis kui kõik pimedaks läks, paugud ehmatasid vahepeal mind ära … ja kui see lohe õhus sõitis …“ Rikole meeldis see, et lapsed olid nii julged ja hakkasid lohega võitlema, aga tal oli hea meel, et nad lõpuks ikka koju tagasi said. „Lohe hääl oli hirmus ja huntide ulgumine oli ka õudne,“ meenutas ta, aga ütles: „Ma väga ei kartnud, sest see ei olnud päriselt.“

Ka väike Taaniel pelgas natuke, kui muusika väga valjuks läks, aga õnnelik lõpp ja suur elamus pühkisid hirmu meelest. Elena kiitis lihtsalt: „Väga äge oli!“

Pärast etendust said lapsed kohtuda näitlejatega, oma lemmikutelt autogrammi küsida ja pilti teha. Mõnele suuremale noormehele oli see suure rõõmu allikas, et pärast etendust oli võimalik kohtuda veel näitlejatega ka. Palju mõtlemisainet andis see, et mõni näitleja mängis mitut rolli. Autogrammide jagamisel tekitas see lastes veidi segadust. Üks 8-aastane tüdruk ütles, et talle meeldis, et ta sai teatris näitlejaid kallistada.

Maagiline „Pähklipureja“

Balleti „Pähklipureja“ vaatamisest on saanud juba nagu jõuluaja traditsioon. Ilus muusika ja võrratu tants haarab alati laste meeli.

5-aastane Ljuba elas laval toimuvale kogu südamest kaasa ja plaksutas innukalt. Pärast etendust kodus matkis piiga kogu õhtu hiirekeste tantsu. Suuremad lapsed olid küll teatris vaoshoitumad, kuid kodus üritasid nemadki balletisamme järele teha.

Pärast etendust toimus ka tavapärane ekskursioon lava taga, kus lapsed nägid lähedalt dekoratsioone ja laval kasutatavat butafooriat. Väiksemad said minna laval olnud ja etendusel nähtud suure tordi sisse – ja loomulikult tegi see neile palju rõõmu. Lastele pakkusid suurt huvi erinevad rekvisiidid, mis nägid välja nagu päris, kuigi olid plastist tehtud – neid tohtis isegi katsuda, kui ekskursiooni juht selleks loa andis.

13-aastane neiu oli õnnelik, et sai näha ka seda, mis lava taga toimub. „Ma ei olnud kunagi käinud lava taga, kuigi olen kogu aeg tahtnud minna ja lõpuks me saimegi minna lava taha. Tore kogemus oli.“

Lapsed ootavad iga teatriskäiku

Balletti vaadanud lapsed ütlesid üksmeelselt, et lavastuses võlusid neid ilus muusika, kostüümid ja muljetavaldavad dekoratsioonid, mis tihti vahetusid. Laval oli kogu aeg palju, mida vaadata – nii graatsilisi tantsijaid kui ka lummavat lavakujundust.

Tasapisi kosub lastes teatripisik – tehakse vahet, mis toimub draamaetenduses ja mis balletis. Lastes on juba kujunemas arusaam, et etendustel käimine ei ole mingi võõras asi: nad tahavad minna, ootavad iga etendust, võtavad nähtu vastu lugupidavalt ja saavad midagi uut, põnevat ja kasulikku.

Üks kasvataja kirjutas tagasisides, et kultuurihuvi võib lapsel tekkida ka järsku, kui ta näeb, et teised lähevad teatrisse. See teatriskäik oli kõigile suur elamus, mida rikastas lavatagune ekskursioon ja kohviku külastamine. Tagasi sõites jäi kasvatajatele kõrva, kuidas lapsed uurisid näitlejate kohta: nii ju algabki tutvus teatrimaailmaga – jääb meelde, millised näitlejad millistes etendustes mänginud on.

Tore päev koos perega

Pärast kehakosutust Lidos jalutas osa peresid veel linna peal – tehti ring jõuluturul ja enne koduteele asumist roniti Toompea treppidest üles, et nautida Tallinna talveõhtust vaadet. Paljudel peredel läks päev küll suhteliselt pikaks, kuid lisaks toredale etendusele said lapsed ka muid huvitavaid teadmisi ja elamusi.

Etenduse teemad jätkusid veel bussiski ja koju jõudes jagasid elevil lapsed oma muljeid teistega. Järgmise nädala õhtutel mängiti kodudes suure huvi ja hasardiga loheetenduse kavalehel olevat lauamängu.