Teatrikuu teisel pühapäeval vaatasid Eesti turva- ja asenduskodudes elavad lapsed Estonias kogupereballetti „Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi“ – etendust, mis on mängukavas olnud juba üle kümne aasta.

Nii „vanad“ kui ka uued teatrisõbrad nautisid põnevat vaatemängu ning said uusi teadmisi ja kogemusi nii laval nähtust kui ka lavatagusest ringkäigust ja väikesest balletitunnist. Mida pered ja lapsed sellest etendusest arvavad, saab lugeda tagasiside põhjal kokku pandud artiklist.

Ballett võlus ka uusi teatrilisi

Denisi ja Nikita peres võeti mõte minna balletti vaatama vastu suure elevusega. Eeltööks lugesid poisid koos kasvatajaga vendade Grimmide muinasjuttu „Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi“ – ikka selleks, et laval toimuvast tegevusest oleks lihtsam aru saada.

Enamikule lastele meeldib teatris käia, aga balleti vaatamise kogemus on teistsugune kui draamatükile kaasaelamine. Denis oli oma perega teatris esimest korda ja oli huvitav vaadata, kuidas poiss uut kogemust vastu võtab. Kuigi kasvataja algul pisut pelgas, et lastel ei jagu balleti vaatamiseks lõpuni kannatust, selgus, et ilus muusika, graatsilised tantsijad, uhked kostüümid ja tihti vahetuvad dekoratsioonid ei lubanud igavust tunda. Lapsed jälgisid kõike suure kaasaelamisega.

Pärast etendust räägiti ka teatrikultuurist Eestis ja arutati laval nähtud rollide üle. Denis oli terve õhtu etenduse mõju all.

Mis keeles siis ikkagi räägiti?

Balleti puhul on hea see, et keeleoskus ei mängi elamuse saamisel mingit rolli. Selle veenvaks näiteks on vene emakeelega poisid, kes ei suutnud pärast etendust tuvastada keelt, milles laval räägiti.

Vitali ütles: „See etendus oli vene keeles. Ma sain kõigest nii hästi aru!“ Viktor vaidles vastu: „Ei olnud vene keeles. Eesti keeles oli, muidu ma oleksin rohkem aru saanud!“ Poisid ei märganudki, et laval keegi ei rääkinudki. Muinasjutt ise oli ju tuttav ja põhisündmustik korrati enne üle ka.

Iseäranis meeldis lastele stseen, kus kurjast võõrasemast nõid sai – selle koha lavaline lahendus tundus neile ikka päris võlutrikina!

Vitalil oli balletietenduse suhtes eelarvamus. Eks poisid koolis olid öelnud, et plikade värk. Nii istus poiss oma kohale teatris ja teatas, et ta jääb magama, kui igav on. Aga igav ei hakanudki! Vitali ütles, et räägib ka poistele, et see etendus polnud mingi plikade värk. Hoopis vägev oli.

„Kas muusikat ei saa vaiksemaks keerata?“

Tairile oli see esimene Estonia teatri külastus. Eelnevalt tehti „kodutööd“, et kuhu minnakse ja miks. Tema perel olid kohad esireas, kus nägi ja kuulis kõike segamatult ja suurepäraselt. Kui orkester mängima hakkas, küsis Tairi, kas muusikat ei saa vaiksemaks keerata... Väike neiu istus vapralt kogu etenduse oma kohal, mis on tema jaoks muidu raske, aga see etendus tõesti meeldis! Vahepeal selgitas pereema, mis laval toimub ja vastas tüdruku küsimustele.

Iga teatrikogemusega kaasnevad ka uued teadmised – lapsed arutavad omavahel nähtut ja seostavad seda juba olemasolevate teadmistega. Ühele meeldib rohkem üks, teisele teine asi, aga on ka ühiseid meeldimisi ja lemmikuid, mis lisab teatrikogemusele ka suurema, ühise kooskogemise mõõtme.

Ühele teismelisele meeldisid lustakas tants, muusika ja tantsijate koreograafia. Teisele avaldas muljet balletti saatev orkestrimuusika. Nagu üks mees oldi vaimustunud etteastest, kui nõid valmistas mürgiõuna.

Sööma minnes käis elav keskustelu etenduse ümber. Kõik teadsid vendade Grimmide muinasjuttu hästi ja said kõikidest lavastuse sündmustest aru.

Alexise sünnipäev: sõnu polegi vaja!

Alexisele kujunes „Lumivalgekese“ etendus üheks osaks poisi sünnipäeva tähistamisest. Koos kasvatajaga võeti ette Tallinna-sõit, et vaadata balletti, süüa mõnus sünnipäevalõuna ja valida suurest kaubamajast lahe kingitus. Teatrisse minnes teadis sünnipäevalaps ainult seda, et etenduse nimi on „Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi“ – ei midagi rohkemat...

Enne saali pimenemist loeti koos kavalehte. Kui etendus oli veidi aega käinud, küsis poiss, kas tegelased rääkida ei oskagi. Kasvataja selgitas, et selles etenduses ei räägita. Alexis aga muudkui imestas, et kuidas näitlejad suudavad üksteist niimoodi üles tõsta ja kas neil raske polegi. Ta imetles saltosid, mis laval tehti ja seletas kasvatajale nende ingliskeelseid väljendeid.

Vaheajal tõdes poiss, et kuidagi imelik on, et ka ilma rääkimata saab etenduse sisust täitsa hästi aru. Teatri koridorides vaadati näituseks välja pandud kostüüme. Osa kostüüme olid hinnasiltidega ja Alexis ei suutnud mõista, kes küll võiks endale nii kalleid asju tahta ja mis nendega kodus peale hakata.
Kasvataja arvas, et kui ta oleks Alexisele enne tulekut öelnud, et tegu on balletiga, siis poleks tal õnnestunud poissi teatrisse meelitada. Nüüd aga on noormees kogemuse võrra rikkam ja ehk on motivatsiooni trennigi teha, et sedasi tüdrukuid üles tõsta! Sellest, kui tugevad näitlejad talle tundusid, rääkis poiss õhinal veel rongiski.

Suurde kauplusse sisse astudes palus Alexis ennast näpistada, veendumaks, et see ei ole uni. Too pood tundus talle üüratult suur ja mänguasjavalik veel suurem. Ta valis endale meelepärase kingituse ja teatas, et see oli maailma toredaim päev.

Etendus on iga vaataja enda nägu

Kui üldjuhul loetakse enne etendust raamatut ette, siis üks pere toimis seekord teisiti. Lugu Lumivalgekesest ja seitsmest pöialpoisist on nii tuntud, et perevanemad lasid seda hoopis lastel endale jutustada ning vajadusel vaid parandati ja täiendati. Kaasas oli nii lapsi, kes olid varem Estonias balletti vaatamas käinud, kui ka neid, kelle jaoks see oli esmakordne kogemus.
Kui kohad üles leitud, asusid lapsed kava uudistama. Rõõmu valmistasid kavas olevad kleepsud – laste eriliseks lemmikuks oli võõrasema kleeps.

Kui etendus algas, avanes lavalt muinasjutuline maailm. Dekoratsioonid ja lavalised lahendused olid seekord maagilised ning panid korduvalt imestama, et kuidas see kõik küll tehtud on. Lapsed vaatasid etendust ammuli suudega ja elasid toimunule kaasa.

Esimene vaatus meeldis kõigile väga ja vaheajal jagati vaimustunult muljeid. 5-aastasele poisile meeldis pöialpoiste kaevandus, kus lõi sädemeid. Tüdrukud kiitsid võlupeeglit ja ilusaid kleite. Kõigile meeldisid vahvad pöialpoisid.

Üks peaaegu kõnevõimetu tüdruk ootas põnevusega kohta, kus Lumivalgeke õuna sööb. Juba vaheajal näitas ta kava pealt õuna pilti ja matkis keelt suust välja ajades multikatest tuttavat minestamise ja mürgistuse nägu. Natukese aja pärast tegi piiga aga õhumusi ning oli rõõmus. Kui see koht etenduses saabus, koputas ta kohe kasvataja käele ning jagas oma elevust ja äratundmisrõõmu.

Avanes teatri võlumaailma uks

Mõne pere teatrikogemused ei ole veel kuigi suured ja alles astutakse imelisse kultuurimaailma. Bussis, teel teatrisse räägiti seetõttu ka sellest, milline teater välja näeb. Arutati, ega seal juhtu midagi ohtlikku, kas on põnev, milliseid tegevusi näeb ja kes need inimesed on, kes esinevad.

Etendust vaadati suure põnevusega alates eesriide avanemisest kuni sulgemiseni. Ja vaheaeg kulus teatriga tutvumiseks. Hulga põnevust pakkus ka ekskursioon lava taha – isegi poisid proovisid varvaskingi jalga. Lastel silmad särasid, käed-jalad olid tegevuses – kõike oli vaja katsuda, suhelda teiste lastega, uurida ja küsida.

Tagasiteel oldi veel täiesti teatrimaailmas, aga nüüd olid olemas täpsed küsimused ja täpsed vastused. Ning koju jõudes loeti veel kord „Lumivalgekese“ raamatut, et kinnistada nähtud muinasjutu mälestusi.

Palju vuntse, ninasid ja kõrvu, kleitidest rääkimata!

Lavatagune ekskursioon oli põnev. Sass oli väga huvitatud grimmitoast, kus oli palju vuntse, ninasid ja kõrvu. Andreile pakkus rohkem huvi lava ehitus ja see lift, kust dekoratsioone alla lastakse. Darinale meeldisid ilusad kostüümid ja kleidid. Lapsed tundsid just vaadatud etenduse kostüümid ka ära.
Pärast etendust käidi balletitunnis, kus lapsed said pähe proovida baleriinide peaehteid, jalga varvaskingi, tutvuda rekvisiitidega ning proovida varvaste peal seismist.

Söögilauas jagati vaimustunult oma muljeid. 5-aastasele poisile meeldis võõrasema võlumine ja sädemeid pilduv võluraamat. Suuremad tüdrukud arvasid, et kogu etendus oli vahva ning nad tahavad edaspidigi teatrisse tulla. Nad rääkisid ka oma unistustest ja tulevikuametitest. Lapsed said kogemuse, et ballett ei ole üldse igav, vaid võib olla väga põnev ja kaasahaarav.

Kogemused kasvavad koos lapsega

Mõnes peres on „Lumivalgekese“ etendus varasemast tuttav. Kui mõni aasta tagasi oli lastel sama balletti vaadates raske keskenduda, siis nüüd ollakse juba harjunud teatris käima ja oodatakse iga etendust väga.

Koju sõites jagati peredes oma emotsioone. Tüdrukutele meeldisid kostüümid ja tantsud. Muusika jättis kõigile sügava mulje. Jarmo aga näitas rongis tüdrukutele, kuidas nõid oma suuri jalgu viskas. Nalja kui palju!

Neis peredes, kus hoolega teatris käiakse, on iga etendus väga oodatud ja iga uus kogemus toob majja elevust ja rõõmu. Lapsed suhtuvad erinevatesse etendustesse lugupidavalt – vastu aga saavad alati midagi uut, põnevat ja kasulikku.

Nii mõneski peres joonistati päeval nähtud etendusest õhtul kodus pilt.