Novembri viimasel pühapäeval käisid noored erinevatest Eestimaa perekodudest vaatamas Noorsooteatri etendust „Miks me varastasime auto?“, mis põhineb saksa kirjaniku Wolfgang Herrndorfi tempokal ja rohkete pööretega noorteromaanil. 

Enne teatrit vaadati ringi ka Proto avastustehases ja kinnitati keha Lidos. Osa lapsi imetles pealinna vaaterattalt, teised nautisid jõulueelset lumevalgust ja tuledesära vanalinnas ning uudistasid ringi Raekoja platsi jõuluturul. 

Protos jagus avastamist kõigile

Proto avastustehases oli viimast päeva leiutajate kuu ja avastamisrõõmu jagus kõigile. Mõni laps proovis visalt oma sooritust mingil kindlal masinal parandada, teised panid end proovile omavahelistes võistluses ja erinevates väljakutsetes. Legode fännid imetlesid ägedaid ehitisi, masinaid ja elukaid ning said uusi ideid. Noored on veendunud, et sinna peab tingimata uuesti minema, kuna ajast jäi puudu nagu ikka vahvates kohtades. Ka taevarattaga sõitmine oli võimas elamus – kõik olid seal esimest korda. 
Kohvikus einestamine annab alati lastele-noortele hea võimaluse ise oma toite valida ja kalkuleerida, kuidas võimalikult täpselt lõunasöögiks planeeritud rahaga ära majandada. Huvitav oli omavahel arutada, mida süüa, et kõik saaksid erinevaid maitseid proovida. 

Elu on valikuvõimalustega teekond

Nähtud teatrietendus meeldis kõigile väga ning tagasi koju sõites vahetati elavalt muljeid. Ühele noormehele avaldas esialgu sügavat muljet meenutus taevast alla sadavatest notsudest, aga seejärel rohkem süvitsi minnes sai ta aru, et tegelikult oli laval üsna kurb lugu kahest poisist, kes pidid oma eluga üksinda hakkama saama. Noored olid nõus sellega, et selliseid lugusid juhtub inimestega pidevalt ja ühest valest otsusest nagu auto varastamine võib tulla palju pahandust. 
Üheskoos jõuti järeldusele, et elu on üsna paljude valikuvõimalustega teekond ning kui sa teed õigeid valikuid, võid nii mõndagi head saavutada. Etenduses nähtud kaks poissi sattusid pidevalt aga erinevatesse seiklustesse ja keerulistesse olukordadesse, millest nad õnneks siiski välja tulid. Laste meelest olid näitlejad ka väga head, oma rollides usutavad.

Noored samastusid tegelastega

Etenduse lemmiktegelaseks oli paljude noorte arvates Tšikk ehk Andrei. Tüdrukud jälgisid huviga kõrvaltegelaste erinevaid rolle ja neid pani imestama kostüümide vahetamise kiirus. Poistel tekkis arusaam, et neilgi on nüüd koos Maikiga autojuhtimine selgeks õpitud: sidur alla, käik sisse, gaas põhja ja las käia! Märgati ka nende tegelaste headust ja abivalmidust, kellega Tšikk ja Maik kokku puutusid.
Nii mõnigi noor rääkis, et kui isa poja peale karjus, siis samastusid nad väga kiiresti Maikiga ja oli tunne, nagu oleksid nad ise mingi jamaga hakkama saanud ning justkui nende peale karjutakse. Samas tajusid nad ka muret ja hirmu, mida üks lapsevanem võib oma lapse pärast tunda. 

Tõelist sõpra saab usaldada

Noorte sõnul oli etenduses kõike – naeru, hirmu, ärevust ja pisaraid. Vaheajal omavahel vesteldes selgus, et noored olid nähtuga väga rahul ning tahtsid juba väga teada, mis edasi saab. Lavastuses käsitletud teemad nagu suhted tüdrukutega ja autod on praegu ka kõigi etendust vaadanud noorte jaoks aktuaalsed.
Kui perevanemad pärast etendust uurisid, kuidas noortele meeldis, siis esialgu oli tüüpiline vastus, et „normaalne“. Aga sügavamalt nähtu üle arutades jõuti üheskoos järeldusele, et näidendi sõnumiks oli: peaasi, et sul on sõbrad-lähedased olemas, koos nendega tuled ka kõige raskemast läbi, sest sul on, kes sind toetab ja keda ise toetada. Oma tõelistele sõpradele saab saladusi usaldada ja nad ei mõista sind hukka, vaid toetavad. 
Üks perevanem ütles, et näidendis olnud Andrei meenutas kohati ühte nende juurde tee leidnud last – esialgu justkui trotslik ja kinnine jne. Õiges keskkonnas ja seltskonnas tulevad aga välja kõik lapse head küljed. Koolis üksik ja omaette hoidev Andrei oli tegelikult hooliv ja ustav sõber, kui talle selleks võimalus anti. 

Teater tõi tavarütmi tagasi

Tore oli taas elu nautida tavarütmis, sest pikalt kestnud koroonapiirangute tõttu on kõigi argielu muutunud ja ka teatriskäimist piiranud. Noored nautisid uusi kogemusi ja elamusi alates hommikust ja imestasid õhtul, et kuidas see päev küll nii kiiresti läks… 
Ühele natuke kurvameelsele lapsele oli üllatuseks, kuidas inimesed saavad nii naljakad ja lõbusad olla. Tema perevanem jagas, et see on mõtlemiskoht meile kõigile – kuidas on nii, et mõni näeb medali ühte poolt ja mõni AINULT teist poolt! Ühe pere vabatahtlik aga ütles, et kui ta lendas Tallinna, siis nägi vaateratast ja mõtles, et kas tal sellega üldse õnnestub sõita. Seda, et tema mõte nii ruttu teoks sai, poleks ta küll uskunud.
Omavahel arutamist ja rääkimist oli peredes õhtu jooksul veel mitmeid kordi, üks poiss arvas, et ta oskab ka nüüd autot „varastada“!

Õhtune raamatu ettelugemine „hiigelbeebidele“

Teises peres tõi aga see teatriskäik taas päevakorda õhtused kooslugemised. Järgmise päeva õhtul enne oma tubadesse minemist istusidki selle pere lapsed elutoas – kes diivanil, kes vaiba peal – ja kuulasid fondi poolt kingitud raamatu „Tom Sawyeri ja Huckleberry Finni seiklusi“ ettelugemist. Sama jätkus ka teise päeva õhtul. Noored leppisid kokku, et vahva on ka kordamööda ise teistele ette lugeda. See on jälle midagi teistsugust, mida ammu enam pole tehtud. Ka suurtele lastele ette lugeda on vahva, jagas perevanem.
Kui sellele etendusele peaks järg tulema või mõni samalaadne uus näitemäng tuleb, siis on noored kindlasti taas teatris. „Kui eeldad, et 11-aastane poiss tahab Protosse tagasi, siis tema tahaks tagasi hoopis teatrisse,“ sõnas üks perevanem, et noori kõnetav teater läheb neile väga korda!