Viimaste aastate uuringud traumaatiliste sündmuste läbielamise bioloogiliste aspektide kohta näitavad, et traumade tagajärjel tekivad tihti ulatuslikud muutused nii närvisüsteemis kui ka kogu keha toimimises: muutub ajutegevus, integreerimisvõime, mälu, hormonaalne regulatsioon, immuunsüsteemi toimimine jm. Sageli on somaatiliste sümptomite taustal, millele arstid seletust ei leia, just traumaatiline kogemus. Meie asendus- ja turvakodudes elavate laste puhul on ju kindel, et lapse perest eemaldamisele on eelnenud valusad ja jälgijätvad sündmused. Selleks, et lastega töötavatel spetsialistidel oleks võimalus lapse muret õigel ajal märgata ja teda parimal moel toetada, korraldas Traumateraapia- ja Koolituskeskus ühepäevase koolituse „Lapsepõlve komplekstrauma tagajärjed täiskasvanueas“. Põhjamaade tunnustatumaid eksperte komplekstrauma alal ja koolitaja Anne Suokas-Cunliffe jagas kuulajatega teadmisi ja kogemusi komplekstraumast kui arengulisest traumast, selle mõjust kehale ja meelele. SEB Heategevusfondi toel oli koolitusest võimalik osa saada ka 25 asendus- ja turvakodu töötajal. Koolituse järel jagasid spetsialistid tagasisidet. Kõik meie laste- ja turvakodudes elavad lapsed on traumeeritud, paljud on kogenud varajases lapsepõlves hooletussejätmist ja otsest füüsilist vägivalda. Võib öelda, et enamik meie lastest on lapsepõlve komplekstraumaga, seetõttu peaksid kõik peretöötajad saama selles valdkonnas koolitust. Koolitusest oli palju kasu trauma üleelanud klientidega tegelemisel. Oli võimalus mõista trauma komplekssemat mõju inimese elule ja toimetulekule. Osalejate jaoks oli oluline kuulda, et sellise traumaga inimest ei saa aidata, tegeledes üksiku traumaepisoodiga, ning kohe minevikuga tegelema asudes võib hoopis tohutult kahju tekitada. Selle asemel tuleb kõigepealt tihtipeale pikki aastaid tegeleda olevikuga – inimese elu mõjutavate päästikute ja käitumismehhanismidega. Turvakodus on päris tavaline nähtus, et lapsed soovivad õhtuti voodis kas kuulata muusikat, uinuda nii, et lamp põleks, käia pidevalt toast väljas jne ning lapsel on probleeme magama jäämisega. Selle taga on kindlasti hirmud ja ka see, et “näiliselt terve mina” pelgab üksi jääda. Töös noortega kohtavad töötajad tihtipeale teismelisi, kelle väärkohtlemise poolt põhjustatud abitu raev on suunatud enda vastu. Koolitusel toodi välja enesevigastamise ja enesekahjustamise tagamaid, mida on vaja teada igal spetsialistil, kes teeb tööd väärkoheldud laste ja noortega. Triin Lumi