Jõuluvana on tänaseks sõitnud läbi Eesti turva- ja asenduskodud ning viinud rohkem kui tuhandele lapsele kätte tema isikliku jõulukingituse. Ta poleks saanud seda aga teha ilma kõigi nende suure südamega inimesteta, kes kiirele jõuluajale vaatamata jõudsid hoolida ka endale tundmatutest noortest inimestest ja nende soovidest. Tuhat täidetud unistust Heade annetajate toega saime juba viiendat korda kinkida rohkem kui tuhandele asendus- ja turvakodulapsele tavakodu lastega sarnast jõulurõõmu. Kõik jõulupuule jõudnud kingisoovid said annetajate abiga täidetud ja Eestis on tänavu tuhat last rohkem, kellel neist jõuludest kaasa võtta rõõm täidetud unistusest. Jagame killukest sellest rõõmust ka teiega. Anette sai roosa mütsi, kindad ja salli ning oli nõus kohe ja kasvõi üksinda õue minema, sest hommik ja lasteaeda minek olid veel niiiii kaugel. Niiväga tahtis ta proovida, kui soe on õues olla oma uue mütsi ja kinnastega. Kui muidu on Anette hommikuti unimüts, siis järgmisel hommikul sai ta kõikidest kiiremini valmis. Aron ilmselt ei uskunud, et ta tõepoolest saabki endale päris tõelised trennitegemise jalanõud! Tema hämming oli siiras ja tagasihoidlik ning heameel igati tuntav ja nähtav, kuna terve ülejäänud päeva ei võtnud ta oma uusi jooksujalanõusid jalast. Pillel polnud aega oma kott-tooli kilestki lahti võtta – oli ju vaja kiiresti proovida, kui mõnus seal istuda on. Värviga oli jõuluvana ka märki pannud. Neiu istus oma kott-toolil terve õhtu, sõi sealt õhtusööki, vaatas sealt televiisorit ja arvas, et võiks selles ka öö veeta. Rainer, kes sai kingituseks kalastusõnge, arvas, et peab kohe minema hakkama... Kuhu siis? Loomulikult jõe äärde kalale, jõgi pole ju veel jääs! Rainer rääkis mitu tundi, kuidas ta kala püüab, millist tehnikat kasutab ning kuidas söögimuret kodus küll kunagi olema ei saa, sest kala toob majja just tema! Nüüd jääb oodata vaid kevadet, mil poiss saab võtta oma õnge ja jõe ääres omi tähtsaid mõtteid mõlgutada. Oma emotsioone ei suutnud vaka all hoida ka kõige vanem turvakodu laps Emmanuel, kes sai endale elu esimesed jalgpallibuutsad. Tema tundeid väljendavat rõõmukarjet kuulis vist terve maja. Suurim soov Ehkki laste rõõm saadud kingituste üle on siiras, on asenduskodu lastel kahjuks siiski soove, mida ühegi kingipaki abil täita ei saa. Paar päeva tagasi meisterdas 5-aastane asenduskodus elav Martin kuusele ehteid. Samal ajal tõi postiljon tema sõbrale paki. Martin pani asjad käest, vaatas oma abilisele sügavalt silma ja ütles: „Kõik lapsed lähevad siit jõuludeks kellelegi külla ja nad saavad kingitusi. Mul pole kedagi. Ma tahan omale ema, miks keegi pole mulle ema sünnitanud?“ Kallis jõuluvana, kas oslad ka Martini soovi täita? Mitte ainult rõõm üheks õhtuks Tehes jõulupuul ühe lapse kingisoovi täitmiseks annetuse, ei kinkinud annetajad sellele lapsele lihtsalt rõõmu üheks õhtuks, vaid ka teadmise, et ta on oluline. „Meil oli täna asenduskodu noortekodus väga tore jõuluistumine. Peolauas nautisime head toitu ning toredat seltskonda. Hea oli arutada maast ja ilmast. Rääkisime ka sellest, kust ja kuidas need jõulukingid sel aastal meie noorteni jõuavad. Meie noored on juba nii suured küll, et päkapikke ja jõuluvana enam ei usu ning niiviisi kogu seda protsessi lahti seletades mõistavad nad paremini, et kingid ei ole kusagilt taevast alla sadanud, vaid nende taga on konkreetsed inimesed, kes on nende peale mõelnud ja tahtnud, et neil elus hästi läheks. Kohe oli näha, kuidas see ka noorte eneseuhkust natuke kergitas – keegi võhivõõras inimene mõtleb minu peale ja tahab mulle head, see tähendab ju, et ma olen tähtis! Tänu sellele oskavad noored ka rohkem kinke väärtustada – need ei ole mitte lihtsalt asjad, vaid ka väärtused ja head soovid.“ Nii kõigi särasilmsete kingisaajate kui ka SEB Heategevusfondi poolt suur tänu kõigile toetajatele, et andsite lastele võimaluse kogeda, et nende soovid võivad tegelikult täide minna. Loodame, et täitub ka Martini soov. Veel rõõmukillukesi „Vaata, kasvataja, SEE ON MINU RATAS!“ kõlas Renzo suust valju ja kajava häälega, kui ta seda esimest korda nägi. Renzo oli väga õnnelik, oma ratas oli tema suur unistus! Renzo istus ratta selga juba kohe peosaalis pärast jõuluvanale salmi lugemist. Kui ta hiljem oma maja juurde jõudis, ei lubanud ta ratast garaaži panna, vaid see sõidutati kiiruga tema oma tuppa voodi kõrvale ning terve ülejäänud õhtu oli iga natukese aja tagant kuulda Renzo rattakella tilisemas. Andrus sai väravavahi kindad ja Mario sai jalgpalli – poisid hakkasid kohe jalkameeskonda kokku panema. Andrus oli kindel, et tema tiim tänu uutele kinnastele kindlasti võidab ning Mario arvas, et nüüd ta lööb küll kohe mitu väravat järjest. Gerli lubas oma uhiuue vahvliküpsetajaga juba enne jõulupühade lõppu suure laari vahvleid valmistada. Ilian võttis suure kastiga kallurauto ja hakkas sellega kohe sõitma. Kast kallutab. Kastis olid kommid, mis vajasid samuti kiiret lahtitegemist. Algul vedas Ilian komme, pärast sobisid kasti kõik erinevad mänguasjad. Poiss proovis isegi auto peale istumist. Risto kiirustas kohe kasvatajalt abi otsima, sest ei saanud suurest ärevusest ise pakki avada. Kihnu-Virve suure kuulajana oli ta rõõmus, et jõuluvana tema soovi täitis. Õhtul asus poiss kohe plaati kuulama, järgmisel päeval vaatas koos sõpradega DVD-d. Karolina ja Aigar said puldiautod. Terve õhtu käis võidusõit ja sõbralik ärategemine, söögiisu oli muidugi kadunud ja isegi kommi polnud aega põske pista. Ka ööseks pargiti autod turvaliselt padja alla. Ain sai käekella. „Lahe kell, nüüd saan mõõta, kui kaua ma vee all saan olla, sellega tegelikult saab igasugu asju teha,“ oli noormees õnnelik. Kasvataja tuletas veel lahkelt meelde, et peale kõige muu saab kella kasutada ka õige kellaaja vaatamiseks. Aivar oli peale pidu kadunud, kasvatajatel ja teistel lastel andis teda otsida, sest poiss istus hiirvaikselt ja nii keskendunult toas nurgas, et ei kuulnud isegi, kui teda hõigati. Ta pani oma legokomplekti kokku, tehes seda nurgas, et teiste mänguhoos ei läheks tal ükski jupike kaduma. Tegevust jätkus mitmeks tunniks. Gennadi oli väga õnnelik oma Angry Birdsi üle. Terve õhtu aitas ta kasvatajatel korda pidada, kutsudes teisi korrale oma Angry Birdsiga häält tehes. Loomulikult võeti kingitus ka ööseks kaissu ja hommikul lasteaeda kaasa. Anuliine riputas esimese asjana „Kättemaksukontori“ plakati omale seinale ja siis hakkas raamatut uurima. Teised tüdrukud olid täitsa kadedad ja see tegi Anu veel eriti rõõmsaks, et ometi kord on tal midagi, millest nii tema kui ka teised on unistanud ning et just tema unistus on täitunud. Kätlin jäi suurest õnnest sõnatuks, alguses hoidis kõrvaklappe niisama peas, vaatas ja silitas neid. Ka järgmisel hommikul olid kõigile esimesed sõnad: „Tead, jõuluvana tõi mulle kõrvaklapid!“ Enesest mõista läksid klapid kohe ka käiku. Evi kuulutas oma poksikindaid saades: „Aga hoidke nüüd alt!“ ja oli rõõmus, et oma stressi saab poksi harjutades maha laadida. Kuna Antoni käed ei kuulanud sõna, siis avas ta paki kasvataja abiga. Kuna tema meelistegevus on muusikakuulamine, siis juba karbil pildi nägemine pani ta rõõmust rõkkama. Poiss istus hulk aega, klapid peas, katsus neid ja ülejäänud õhtu soovis oma toas omaette klappidest muusikat kuulata. Rain uuris oma panni kohe pikalt ja oli rõõmus, et pannil on ka aururegulaator. Nii on toiduvalmistamine edaspidises elus palju kergem. Silver nokitses alguses vaikselt paki serva kallal, aga kui nägi, millega tegu, hakkas üle keha värisema, kiiruga paberit rebima ja üles-alla hüppama. Lemmikmultika „Jääaeg“ uus osa paelus teda nii väga, et järgmisel päeval keeldus ta õuegi minemast. Ranno avas paki, võttis sealt kingiks saadud välise kõvaketta, sirutas käe pikalt üles ning näitas seda kõigile, ise hõigates: „Voh, on asi, kas te ikka teate, mis see on? Ma võin teile loomulikult seletada...“ Laste ja pereemade muljed kogus kokku Triin Lumi.