Lugesin Facebookis postitust, mis rääkis mahlakalt sellest, kuidas üks meesterahvas isadepäeval torti ostma minnes möödus väikesest nutvast tüdrukust ning asja uurima asudes selgus, et tema ema ja isa olid läinud kasiinosse.

Postituse autor kirjeldab värvikalt seda häbi, viha ja segadust, mis teda valdas selle hädas oleva lapse kadunud vanemaid otsides. Olles viimased lõpuks üles leidnud, nahutas ta tüdruku isa: “Et see oleks viimane kord! Mul on olemas su auto number ja ma tõepoolest helistan lastekaitsesse, kui selline asi veel kord juhtub!“

Uus lastekaitseseadus tulekul

On ülekohtune, et laps sellist olukorda üldse kogema peab: tundub, et see lugu läks paljudele korda ning kuuldavasti võtsid kirjutajaga ühendust ka paljude erinevate meediakanalite esindajad, et teada saada selle isa auto number ja juhtunut omakorda kajastada. Kuna aga karta on, et selles peres on nii ema kui ka sõltlasest isa ise abivajajad, olen väga tänulik, et sekkuja tolle rohelises jopes isa auto numbrit meediakanalitele ei jaganud. Seda eelkõige lapse turvalisuse ja privaatsuse huvides, sest omakohus ja nõiajaht tolle isa vastu pole kindlasti see imeline meede, mis abi vajavat last ning tema vanemaid reaalselt aitaks.

Praegu koostatakse Eestis uut lastekaitseseadust. Lapse kaitsmine on paljude inimeste töökohustus, aga ka meie kõigi võimalus: igaüks peaks märkama ja sekkuma, kui laps abi vajab.

Küsimuse peale, kui mitmel korral peaks lapse kehal enne sinikat nägema, kui abi vajavast lapsest teada anda, arutlesid erialase haridusega ja lastega iga päev kokku puutuvad spetsialistid isekeskis, et no ehk kolmanda või viienda korra järel… Aga miks mitte kohe esimesel korral sekkuda ja sellest teada anda?

Kasiinost üles leitud isa lubas tol päeval nutvat tüdrukut märganud mehele, et see on viimane kord. Aga kas sõltlasest isa on oma sõna peremees, kes suudab lubadust pidada? Kas lapsel on abi sellest, kui meie taskus on “selle auto number juhuks, kui ma sind järgmine kord sellisest olukorrast leian“?

Lapse abi ja kaitseta jäämise eest vastutab igaüks, kes märkab abivajajat, kuid ei anna sellest teada. Hätta sattunud lapsest teatamine on alati põhjendatud: temast tuleb teada anda politseile või kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajale, kellel on oskused ja õigus sekkuda ja abistada ning seejuures ei ole vaja karta naabri pahameelt või isikuandmete väärkasutamist.

Lasteabitelefon töötab 24 tundi

On olemas üleriigiline tasuta lasteabitelefon 116 111 – see on “töökorras“ 24 tundi päevas ja sinna saab helistada nii telefoni, e-posti kui ka Skype’i teel. Sinna võivad helistada nii lapsed, kellel on mure, kui ka kõik need, kes märkavad abi vajavat last, olgu selleks siis üksi tänaval nuttev väikelaps, kaubanduskeskuses kerjav teismeline või pidevalt üksinda kodus olev naabrilaps. Lasteabitelefon võtab ühendust lapse elukohajärgse lastekaitsjaga, et pere saaks vajalikku abi (kriisinõustamine, pereteraapia, isale kasiinokeeld jne).

Minu laste isa, kes töötab kiirabibrigaadis, on oma nelja lapse isaks olemise tundlikkusega korduvalt helistanud lasteabinumbrile ja kirjeldanud patsiendi peres valitsevat olukorda, informeerides kütmata ja täissuitsetatud korteris külmetavatest mudilastest, olematutest olmetingimustest väikelastega peres või narkouimas põrandal vedelevast emast. Rõhutan veel kord: abi vajavast lapsest teatamine on alati põhjendatud, sest puutudes temaga mingis kindlas olukorras kokku vaid mõne minuti või tunni vältel, ei oska me hinnata tõelise abi vajadust. Hindamise peavad läbi viima ja lõpliku otsuse tegema nõustajad, kellel on selleks tööks asjakohased teadmised ja kogemused.

Me ei tohi üürikese kokkupuutepunkti ajel ja täielikku infot valdamata otsustada, et see on laps, kes peab “veel paar sinikat koguma“, enne kui on käes õige aeg teatamiseks.

Pealkirjas viidatud laulus palutakse: “Too emale sa lilli parem linnast, sest pisaraid on valus vaadata.“ Meil on valus neid pisaraid vaadata, aga samal ajal on kuskil see tüdruk, kellele need pisarad on elu igapäevane osa. Need pisarad ei kao kuhugi seni, kuni meie täiskasvanud kõrvalseisjana leiame lisaks märkamise julgusele ka julguse adekvaatselt sekkuda.

Autor
Triin Lumi, MTÜ SEB Heategevusfond tegevjuht

Allikas Meie Maa