Oktoobri alguses vaatasid turva- ja asenduskodudes kasvavad noored NUKU teatris Norra kirjaniku Jostein Gaarderi raamatu põhjal lavastatud etendust „Apelsinitüdruk“, mis puudutas kõiki sügavalt, ärgitas kaasa mõtlema ning tekitas äratundmisrõõmu ja -kurbust.

NUKU kodulehel kirjutatakse, et „lugu Apelsinitüdrukust kõneleb kõige tähtsamast: armastusest ja igatsusest, perekonnast ja üksildusest, ajast ja igavikust“. Ja kuigi liigutav ja südamlik etendus kiskus paljudel pisarad välja, ütlesid lapsed, et sai ka palju naerda – nii et kõik kokku oli ühtaegu naljakas ja kurb – nagu elus ju ongi.

Nii mõnigi noor, keda on raske teatrisse meelitada, jälgis seda lugu suure huviga ja ütles pärast, et talle meeldis. Miks? Sest paljud tundsid peategelases Georgis ära iseennast.

„See olen mina!“

Lapsed samastuvad kergesti laval nähtuga. Etenduse alguses, kui Georgi teki alt tuli välja riidehunnik, mis pärast hooletult põrandal vedeles, sosistas üks noormees kasvatajale kõrva: „See olen mina!“ Temal on samamoodi riided sageli voodisse päevateki alla peidetud või põrandal maas. Tegelasega samastumine näitab ennekõike seda, et etendus meeldis. 

Ainus, kellelt see noormees pärast oma käsivarrele autogrammi võttis, oligi Georg ehk Mart Müürisepp, kellega tal oli võimalik ka koos pilt teha. Autogramm käel oli talle nii oluline, et ta oleks üleskääritud varrukaga terve Tallinna vanalinna läbi käinud.

Riiete teki alla peitmine tuli tuttav ette ka ühele neiule, kes ütles, et Georg on täpselt selline nagu tema ise. Edaspidi lubas ta oma toa korras hoida.

 

Teema, mis puudutas sügavalt

Etenduses oli nii lõbusaid kui ka tõsiseid ja mõtlemapanevaid kohti. Kõik leidsid midagi, mis puudutas. Karoliinele meeldis armastuse teema ja teda tegi kurvaks, et Georgi isa ära suri. „Apelsinitüdruk“ pani mõtlema ka selle peale, kui raske on lähedastel kaotusega leppida ning kui palju segaseid tundeid sellega kaasneb.

Üks 15-aastane neiu aga ütles, et tema rohkem teatrisse ei lähe, sest kasvataja valib alati tükid, kus saab nutta. See oli tema viis näidata, et etendus teda sügavalt puudutas. Nii suured tüdrukud kui ka perevanemad pillasid pisaraid ja nii mõnedki kohad pakkusid äratundmisrõõmu, sest olid võetud nagu laste omast elust perekodus.

Laura-Liisa elas etendusele nii kaasa, et korraks isegi unustas, et on teatris. Anna, kes tavaliselt ei suuda pikalt paigal püsida, istus see poolteist tundi rahulikult ja süvenenult. Taissia ütles, et see etendus andis talle „elumõtte tagasi“. Sergei võttis nähtu kokku ühe lausega: oluline on elada, ükskõik kui kaua elu kestab.

Mõned „suuremad“ poisid laiasid, et nad olid etenduse ajal telefonis või magasid, aga tegelikult arutlesid nemadki tagasiteel rongis elavalt nähtu üle.

Kuidas tekib usaldus?

Näitlejad tõid nappide vahenditega vaatajateni suured teemad – armastuse ja kaotusevalu. Üks perevanem kirjutas, kui tore oli näha, et need samad emotsioonid, mida noored läbi elavad suheldes täiskasvanutega, mängiti laval välja. Ta ütles, et see tükk on suurepäraseks meeldetuletuseks ka suurteele, näidates, et lapsed saavad kohe aru, kui täiskasvanud üritavad oma tundeid varjata või peidavad õigeid emotsioone. Tähtis on lapsi kuulata ja rääkida nendega oma muredest, tunnetest, rõõmust ja valust. Vaid siis saab laps täiskasvanut usaldada ja tajub, et on armastatud. Ning alles siis, kui laps tõeliselt tunneb, et teda kuulatakse, hakkab ta rääkima.

See lugu pani mõtlema elu keerdkäikude peale, et miks noor inimene, kellel kõik veel ees, peab elust lahkuma. Kuna seda ei tea keegi, kui pikk või lühike kellegi elu on, siis tuleb iga päev elada täiega ja mitte raisata elu tühja-tähja peale.

See lugu on ka raamatus! 

Autogrammide võtmine tekitas lastes elevust – nii äge oli lemmiknäitlejatega silmast silma kohtuda. Iga pere sai kingiks „Apelsinitüdruku“ raamatu, millele lisavad nüüd väärtust näitlejate autogrammid. Anna alustas raamatu lugemist juba teatrimajas ja ka paljud teised plaanivad selle läbi lugeda. Taissia otsustas seda kasutada koolilugemiseks, kus vabalt valitud raamatust on vaja teha tutvustus. On lapsi, kes lugemisest väga huvitatud ei ole, aga kui õhtul koos loetakse, kuulavad huviga. Tänu raamatule saab lahti rääkida ja selgitada ka etenduses arusaamatuks jäänud kohti.

Pärast etendust said lapsed käia ka lavatagusel ekskursioonil. Põnev oli näha kõiki neid saale ja tööruume, kus valmivad kostüümid ja nukud. Lapsed said proovida mängida ja liigutada erinevaid nukke. Giid rääkis nii põnevalt, et kõik kuulasid huviga ja esitasid omajagu küsimusi.
Nukumuuseumis meeldis Anetele ja Karoliinele kõige rohkem õuduste kelder. Marek sinna minna ei julgenud. Koos prooviti erinevaid maske ja kostüüme ning kõigil oli väga lõbus.

Jõuti üksteisele lähemale

Arutelu elu ja surma üle lähendas lapsi ja täiskasvanuid. Ühe pere kasvataja kirjutas: „Ja kuna meie pere lapsed teavad, et olen põdenud kolm aastat tagasi rasket haigust, siis nad uurisid minult selle kohta. Uurisid, millal mina oma pojale ja perele sellest rääkisin. Kuidas neile see mõjus jne. Vestlesime sellel teemal ja tundus et see jutuajamine lähendas meid lastega väga palju.“

Etendus kajastas ka põlvkondade vahelise suhtlemise olulisust ja pani mõtlema selle üle, kui olulisel kohal meie elus on lood ning mälestused. See näitas, miks tuleb olla aus nii iseenda kui ka teiste vastu ning osata lahti lasta minevikust, et saada toredaid mälestusi olevikust.

Kõlama jäi mõte, et meie siinne elu on võiduloos! Üks kasvataja ütles, et sai hea võimaluse seda mõlemale endaga teatris olnud lapsele välja öelda: sina oled võiduloos!