Astrid Lindgreni legendaarses raamatus "Pipi Pikksukk" on kirjutatud:
"Seejärel teatasid nad, et linna kenad inimesed on asja nõnda korraldanud, et ta saab endale koha lastekodus. "Mul on juba koht ühes lastekodus," väitis Pipi. "Mis sa ütled, kas kõik on juba korras?" küsis üks politseinikest. ,,Kus see lastekodu asub?"

"Siin," teatas Pipi uhkelt. "Mina oien laps ja see siin on minu kodu, niisiis on see lastekodu. Ja koht on mul siin olemas, õieti on mul siin palju kohti." "Armas laps," ütles politseinik ning naeratas, "sa ei saa asjast aru. Sa pead minema tõelisse lastekodusse, kus keegi sinu järele vaatab.""

Mõnda aega tagasi käisin külas ühes Eestimaa asenduskodus, kus asus hiljuti ametisse uus juht, asutusele pandi uus ja kõlav nimi ning seal on just valminud uued peremajad. Kõik on uhiuus ja näiliselt kõige paremas korras. Aga mis on muutunud laste jaoks, kellele see asutus koduks on?

Kohtumisel rääkis sotsiaalasutuse juht innustunult: "Kuigi asenduskodus vahetuvad pere sees tihti lapsed ja kasvatajad, on meie lastel vähemasti üks stabiilne kodukeskkond ja meil Eestimaal on ses mõttes kõik hästi!"

Koduteel mõtisklesin kuuldu üle ja asenduskodu juhi sõnad tegid mind kurvaks. Mõtlesin selle üle, kui suur võib olla erinevus mõistes, mis peitub nelja tähe taga, millest saab kokku panna sõna "kodu", ning kui erinevates maailmades võivad meie Eestimaa lapsed kasvada.

Seinad ei saa armastada

Miks on ikkagi nii, et kui räägitakse lapse vajadustest, seatakse vanemliku hoolitsuseta laste puhul teenäitajaks eelkõige uued peremajad ja materiaalsed väärtused, mitte laste vajadus ühe ja kindla lähedase inimese järele, kellega tekiks turvaline kiindumussuhe?

Jah, olen päri, et asenduskodus elavatel lastel on olmetingimused uutes peremajades ehk paremadki, võrreldes mõne tavaperega, kuid ainuüksi maitsvast toidust, ilusast uuest peavarjust ja moodsatest rõivastest ei piisa lapsele normaalse arengu tagamiseks.

Laps vajab eelkõige vähemalt ühe kindla armastava inimese katkematut hoolitsust ja tähelepanu, et kasvada teistega suhteid luua suutvaks täiskasvanuks. Seinad ei saa armastada, seina sisse saab naela lüüa ja sinna nagi riputada.

Lapsed vajavad lähedaste inimeste loodud turvalist keskkonda ja lähedast suhet. Kasvava lapse pilt endast ja teistest kujuneb selle põhjai, millised on tema kogemused maailmast ja suhetest ning vanemate käitumisest eri olukordades.

Briti psühholoog ja tuntud teadlane John Bowlby on tõestanud, et täiskasvanu võimet luua lapsega toimivat ja turvalist kündumussuhet mõjutab tema enda kasvueas kogetud tähtsamate inimsuhete iseloom. See, milline on olnud lapse kiinduinussuhe vähemalt esimesel kolmel eluaastal määrab ära, kas edaspidi on maailm tema jaoks turvaline või ebaturvaline paik.

Vanematena anname oma lastele armastuse kaudu tegevusjuhendi tulevikuks, selleks ajaks, kui neil on oma perekond. Kiindumussuhe tekib puudutuste, vaatamise, hoidmise, kuulamisega. Ma ei jõua kokku lugeda neid kordi, mil oma kolme tütart söötes, riietades, lasteaeda teele saates, koos mängides ja tegutsedes, päeva- või ööunne pannes neid musitan ja kallistan, katsun ja patsutan, naeratan ja silma vaatan.

Nii loon oma lastele turvatunde, milles laps saab hakata maailma uurima. See on kontakt minu ja lapse vahel, mida vajab minu laps kasvamiseks ja mida vajan mina ise täiskasvanuna. See on tingimusteta andmise, saamise ja jagamise suhe, milles nii laps kui täiskasvanu kogevad eluks nii vajalikku hoolimist ja armastust.

Katkiste suhete nõiaring

Mis aga juhtub siis, kui lapsel pole võimalust turvaliseks kiindumuseks? Uuringud näitavad, et varaste eluaastate suhtemustritel on tugev mõju laste edaspidisele käitumisele, kohanemisvõimele ja enesehinnangule.

On selgunud, et turvaliselt kiindunud kümneaastastel lastel on elulugu jutustades jutt oma lapsepõlvest terviklik ja seotud rohkete mälestustega, mille seas leidub nii negatiivseid kui positiivseid näiteid ning puudub kalduvus endaga seotud lugude ilustamiseks.

Ebakindla kiindumussuhtega laste elulood on tihti idealiseeritud ja väheste emotsionaalselt oluliste mälestustega. Katkise kiindumussuhtega ja ebaturvaliselt kiindunud tüdrukutest saavad sageli juba teismeliseeas emad ja nad suudavad harva luua hästitoimiva pere.

Seega, kogemused, mida see noor ema sai oma lapsepõlvest (näiteks emotsionaalne eemalolek, oskamatus lähedasi suhteid luua ja hoida), kanduvad edasi tema suhetesse omaenda lastega. Nad räägivad oma lastega vähem, puudutavad neid vähem ja vaatavad neile vähem otsa - nad on puudulike suhete nõiaringis.

Asendus- ja turvakodude kasvatajad on mures, et neil on tihti raske lastega kontakti saada. Nii see paraku on, sest meie asutustes kasvavad lapsed pole sünniperest kaasa saanud turvatunnet pakkuvat kiindumussuhet. Selle tagajärg on kõne hilisem areng, käitumishäireid, probleemid enesekontrolliga, madal enesehinnang, häiritud sotsiaalne ja intellektuaalne areng ning nendest johtuvalt tülid hooldajatega ja raskused sõprussuhetes. Seepärast tunduvad lastekodus kasvavad lapsed tihti vaenulikud ja eemalehoidvad või, vastupidi, liiga klammerduvad.

Lähedustunne on tulevase edu alus

Me ei saa eeldada ja nõuda, et asenduskodu perre tööle tulnud kasvataja peab tingimusteta armastama kõiki selle pere lapsi, et oleks võimalik lapse arenemiseks vajaliku kiindumussuhte tekkimine. Südant ei saa ju sundida ja kõik inimesed lihtsalt ei sobi omavahel. Meie, täiskasvanud, ei abiellu ju ka esimese ettejuhtuvaga, vaid valime ja proovime, kas see mees või naine on ikka õige.

Kui lapsel on mõne kasvatajaga soe ja turvaline suhe, siis kindla töögraafiku tõttu kogeb laps, et see inimene, keda ta armastab, läheb ära ja laps ei tea, kas ja millal ta tagasi tuleb. Baas ebaturvalise kiindumussuhte tekkimiseks ongi loodud.

Kiindumussuhtest sündiv turvatunne aga annab lapsele enesekindluse, julguse ja võimekuse elus edasi minna. Selle puudumine omakorda hävitab millegi, mis on lapses väga oluline: tema enesekindluse. Ja see teeb lapsest juba eos kaotaja. Nii kasvavad asutustes lapsed, kes on juba enne ellu astumist alla andnud - nende Eestimaa laste stardipositsioon on mistahes tegevuse puhul teistest "mitu meetrit" tagapool ning edukas sooritus või enesekindluse tõusuks vajalik võit üsna ebareaalne.

Iga Eestimaa laps on väärtus. Kunagi ei ole liiga hiija saada õnnelik lapsepõlv. Põhjamaades väga hinnatud Soome päritolu psühhoterapeut Tommy Hellsten on tabavalt öelnud: et laps saaks laps oila, peab tal olema keegi, kelle laps olla. Ma usun, et lapsed sünnivad südames. Ühed annavad lapsele elu ja mõnikord tuleb teistel vanematel õpetada last seda elu elama.

Armsad emad ja isad, vanaemad ja vanaisad, onud ja tädid, kallistage ja musitage, patsutage ja puudutage, hoidke ja hellitage oma lapsi ning tehke seda kõike lugematul korral päevas, muidugi arvestades lapse õigust privaatsusele.

Lapsi ei saa hellusega ara hellitada ja teismelisedki igatsevad sidet oma vanematega, nii füüsilist kui ka emotsionaalset. Lapsed ei taha elada emotsionaalses näljas ilma armastava inimeseta ilusas ülesmukitud toas, kus vanemaid asendavad teler ja rohked mänguasjad, või üleplaneerirud huviringide lõa otsas.

Lapsed vajavad väga kontakti meiega, et neis saaks kasvada turvaline kiindumussuhe ja baasiline usaldus maailma vastu.

Uuringud näitavad, et varaste eluaastate suhtemustritel on tugev mõju laste edaspidisele käitumisele, kohanemisvõimele ja enesehinnangule.

MTÜ SEB Heategevusfondi tegevjuht Triin Lumi

Allikas: Virumaa Teataja