Mõni aeg tagasi käisin külas ühes Eesti asenduskodus, kus asus hiljuti ametisse uus juht. Asutusele pandi uus ja kõlav nimi ning seal on just valminud uued peremajad. Kõik on uhiuus ja näiliselt kõige paremas korras. Aga mis on muutunud laste jaoks, kellele see asutus on koduks?

TRIIN LUMI, MTÜ SEB Heategevusfondi tegevjuht

Mõni aeg tagasi käisin külas ühes Eesti asenduskodus, kus asus hiljuti ametisse uus juht. Asutusele pandi uus ja kõlav nimi ning seal on just valminud uued peremajad. Kõik on uhiuus ja näiliselt kõige paremas korras. Aga mis on muutunud laste jaoks, kellele see asutus on koduks?

Kohtumisel rääkis sotsiaalasutuse juht innukalt: “Kuigi asenduskodus vahetuvad pere sees tihti lapsed ja kasvatajad, on meie lastel vähemasti üks stabiilne kodukeskkond ja meil Eestimaal on selles mõttes kõik hästi.”

Koduteel mõtisklesin kuuldu üle ja asenduskodu juhi sõnad tegid mind kurvaks. Mõtlesin selle üle, kui suur võib olla erinevus arusaamises mõistest, mis peitub nelja tähe taha ja millest saab kokku panna sõna “kodu”, ning kui erinevates maailmades võivad meie Eestimaa lapsed kasvada.

Miks on ikkagi nii, et kui räägitakse lapse vajadustest, seatakse vanemliku hoolitsuseta laste puhul teenäitajateks eelkõige uued peremajad ja materiaalsed väärtused, mitte laste vajadus ühe ja kindla lähedase inimese järele, kellega tekiks turvaline kiindumussuhe?

Jah, olen päri, et asenduskodus elavatel lastel on olmetingimused uutes peremajades ehk paremadki kui mõnes tavaperes, kuid ainuüksi maitsvast toidust, ilusast uuest peavarjust ja moodsatest rõivastest ei piisa lapsele normaalse arengu tagamiseks.

Lapsed vajavad lähedaste inimeste loodud turvalist keskkonda ja lähedast suhet. Kasvava lapse pilt endast ja teistest kujuneb selle põhjal, millised on tema kogemused, mis seotud maailma ja suhete ning vanemate käitumisega eri olukordades.

Briti psühholoog, tuntud teadlane John Bowlby on tõestanud, et täiskasvanu võimet luua lapsega toimiv ja turvaline kiindumussuhe mõjutab tema enda kasvueas kogetud tähtsamate inimsuhete iseloom. See, milline on olnud lapse kiindumussuhe vähemalt esimesel kolmel eluaastal, määrab ära, kas edaspidi on maailm tema jaoks turvaline või ebaturvaline paik.

Vanematena anname oma lastele armastuse kaudu tegevusjuhendi tulevikuks, selleks ajaks, kui neil on oma perekond. Kiindumussuhe tekib puudutuste, vaatamise, hoidmise, kuulamisega. Ma ei jõua kokku lugeda neid kordi, mil oma kolme tütart söötes, riietades, lasteaeda teele saates, koos mängides ja tegutsedes, päeva- või ööunne pannes neid musitan ja kallistan, katsun ja patsutan, neile naeratan ja silma vaatan. Nii loon oma lastele turvatunde, milles nad saavad hakata maailma uurima.

Mis aga juhtub siis, kui lapsel pole võimalust turvaliseks kiindumuseks? Uuringud näitavad, et varajaste eluaastate suhtemustritel on tugev mõju laste edaspidisele käitumisele, kohanemisvõimele ja enesehinnangule.
On selgunud, et turvaliselt kiindunud kümneaastastel lastel on elulugu jutustades jutt oma lapsepõlvest terviklik ja seotud rohkete mälestustega, mille seas leidub nii negatiivseid kui positiivseid, ning neil puudub kalduvus endaga seotud lugusid ilustada.

Ebakindla kiindumussuhtega laste elulood on tihti idealiseeritud ja väheste emotsionaalselt oluliste mälestustega. Katkise kiindumussuhtega või ebaturvaliselt kiindunud tüdrukutest saavad sageli juba teismeliseeas emad.

Kiindumussuhtest sündiv turvatunne aga annab lapsele enesekindluse, julguse ja võimekuse elus edasi minna. Selle puudumine omakorda hävitab millegi, mis on lapsel väga oluline – tema enesekindluse. Ja see teeb lapsest juba eos kaotaja.

Nii kasvavad asutustes lapsed, kes on juba enne ellu astumist alla andnud – nende Eestimaa laste stardipositsioon on mis tahes tegevuse puhul teistest mitu meetrit tagapool ning edukas sooritus või enesekindluse tõusuks vajalik võit üsna ebareaalne.

Kunagi ei ole liiga hilja saada õnnelik lapsepõlv. Põhjamaades väga hinnatud Soome päritolu psühhoterapeut Tommy Hellsten on tabavalt öelnud: “Et laps saaks laps olla, peab tal olema keegi, kelle laps olla.” Ma usun, et lapsed sünnivad südames. Ühed annavad lapsele elu ja mõnikord tuleb teistel vanematel õpetada last seda elu elama.

Lapsi ei saa hellusega ära hellitada ja teismelisedki igatsevad sidet oma vanematega – nii füüsilist kui ka emotsionaalset. Lapsed ei taha elada emotsionaalses näljas armastava inimeseta ülesmukitud toas, kus vanemaid asendavad teler ja rohked mänguasjad, või üleplaneeritud huviringide lõa otsas.

Armsad emad ja isad, vanaemad ja vanaisad, onud ja tädid, kallistage ja musitage, patsutage ja puudutage, hoidke ja hellitage oma lapsi ning tehke seda kõike lugematul korral päevas, muidugi arvestades lapse õigust privaatsusele.
Lapsed vajavad väga kontakti meiega, et neis saaks kasvada turvaline kiindumussuhe ja usaldus maailma vastu.

Allikas: Põhjarannik