Tänavuse taasiseseisvumispäeva veetis 200 osalejat Eesti asendus- ja turvakodudest iseäranis seiklusrikkalt, vaadates Tartu Seikluspargis haaravat kogupereetendust „Tom Sawyeri seiklused“ ja proovides pärast omal nahal järele õhulennu pargi 300-meetrisel trassil.

Hea sõber on lahe, olgu ta nii pättusi täis, kui tahab!

Osa lapsi ei olnud selle seiklusloo tegelastest varem kuulnud ega ka raamatut lugenud. Nii räägiti peredes enne etendusele tulemist sellest, kes on loo peategelased ning selgitati, et laval nähtavad sündmused toimusid enam kui sada aastat tagasi. Lapsed olid põnevil, teades ette, et Tom on paras vembumees, kellele ei meeldi koolis käia ja kes igal pool pahandustesse ja seiklustesse satub.

Ilus ilm oli etendusele meelitanud palju rahvast ja ootusärevus oli suur. Laste jaoks oli põnev, et lavastus toimub looduses ja näitlejad jooksevad kõikjal ringi. Martinil tekkis istet võttes küsimus: „Kas siin toimubki teater?“ Lapsed kogesid, et teater ei pea toimuma ainult laval ja ruumis sees, vaid veelgi huvitavam on mäng vabas looduses. Seiklus läkski kohe paljutõotavalt käima, kui Indiaani Joe etenduse alguses üle vaatajate peade vuhises. Etenduse kohavalik tabas kümnesse ja näitlejate mäng lummas publikut esimesest silmapilgust. Esimestes ridades istujatele olid näitlejad peaaegu käeulatuses ja iga emotsioon jõudis nendeni väga võimsalt: seiklused, sõprus, armastus, võitlus headuse ja kurjuse vahel, valetamine, hirm ja õnnelik lõpp...

Suurt elevust tekitasid püssipaugud ja suudlemise kohad. Ühe pere pesamuna puges teise vaatuse ajal mitu korda kasvataja selja taha peitu, samas aga jälle naeris südamest. Väiksemad ütlesid, et Indiaani Joe oli veits hirmus ja ta hääl oli kole. Tüdrukutele meeldis kõige rohkem imeilus Becky ja tema nunnud lokid. Ka Tom ja Huck olid paljude lemmikud. Pereemad fännasid tädi Pollyt ehk Anne Veesaart.

Kõige liigutavam osa loost oli sõpruse rõhutamine. See tuli ka etendusest tugevalt välja: „Finnist on nii kahju, aga vähemalt oli tal Tom sõbraks,“ arvas üks laps. Olulisi teemasid aitasid veelgi meeleolukamalt esile tuua ilusad laulud, mis tõid paljudele vaatajatele pisarad silma – nii hinge läks see vana hea lugu sõprusest, esimesest armastusest, seiklemisest ja vaprusest. Olgugi et Tom Sawyeri raamat on kirjutatud ligi poolteist sajandit tagasi ja räägib Ameerika eluolust, kõnetab see ka tänapäeva lapsi. Lõpulaul kummitas peas veel tükk aega ja kogu etendusest jäi kõlama mõte, et hea sõber on lahe, olgu ta nii pättusi täis, kui tahab!

Seikluspark on ideaalne koht seiklusetenduse jaoks!

Väga kaasakiskuv koht oli ka see, kuidas Tom ja Finn mängisid piraate. Liza elavnes, kui tantsiti harjadega. Lavastuses nähtus peitus iga lapse jaoks oma äratundmisrõõm kummalistest seiklustest. Paljudes tekitas elevust see, et nad mõne näitleja ära tundsid. Mõned teadsid Karol Kuntselit Buratino telesarjast, üks tüdruk teadis Anne Veesaart ja mõned tundsid Silver Kaljula ära „Kättemaksukontori“ järgi.

Igav polnud ka neil lastel, kes eesti keelt hästi ei räägi. Vene emakeelega tüdrukud (8- ja 12-aastane) arvasid: „Me ei olnud kunagi lugenud seda raamatut, kuid kasvatajad jutustasid meile enne etendust lühidalt raamatu sisu. Aga näha seda juttu päriselt oli väga põnev. Veel, mis meile meeldis, oli see, et etendus oli eesti keeles, sest hetkel me õpime eesti keelt ja proovime rääkida teistega rohkem eesti keeles. Ebatavaline oli see, et etendus toimus õues.“

Maastik andis lavale väga palju emotsioone juurde. Enne etendust olid lapsed põnevusega oodanud, milline näitleja ja kustkohast lavale tuleb. Aga see, et keegi võib tünnis peidus olla, oli suureks üllatuseks! Kuidas ta sinna sisse ära mahtus? Ka koobas oli huvitavalt lahendatud ja kaja efekt tekitas kohe küsimusi: kuidas seda tehakse? Lapsed said teada, et peale näitlejate mängib tähtsat rolli ka helimees, kes puldist nii paugutamist kui ka muusikat juhib. Lapsed arvasid, et teatrimajas pole etendus üldse nii põnev ja huvitav kui vabas õhus ning et suvelavastustel võiks rohkemgi käia.

Huviga jälgisid laval toimuvat ka need noored, kellel on raskem puue ning vaatamata etenduse kogupikkusele – etendus kestis kaks tundi ja kümme minutit – ei raugenud ka nende huvi sekundikski.

Mõni stseen oli nii ehe, et tundus olevat päriselt. Lapsed uurisid, kas suur pussnuga on päris – kui vaheajale mindi, palus üks täiskasvanud saatjatest lastel jälgida seda meest, keda Indiaana Joe pussitas – lapsed arvasid algul, et ta saigi surma, sest näitleja lamas maas nii kaua... Üllatus (ja kergendus) oli suur, kui „luurajad“ nägid, et pussitatu vaikselt püsti tõusis ja põõsaste taha kadus.

Etenduseks valitud koht oli sellise tempoka ja vaheldusrikka etenduse läbiviimiseks ideaalne, avaldas enamik arvamust. Lapsed elasid etendusele väga kaasa, eriti poisid. Oli ju nende jaoks paugutamine ja maadlemine nii lahe. Mitte hetkegi ei olnud igav!

Andra: „Nüüd ei lähe raamatud sassi!“

Vaheajal sõid lapsed palavuse ja suhkrunälja peletamiseks jäätist ning pärast etenduse lõppu, kui osatäitjad tulid meie lapsi tervitama, ümbritses näitlejaid autogrammikogujate hord. Näitlejad piirati tihedalt sisse, kuigi oli neidki, kes kodumaiste lemmikute lähedust suht tavaliseks peavad – üks 12-aastane poiss vastas pärimise peale, miks tema autogrammi ei taha: „Ah, need on Eesti näitlejad, need on igal pool!“

Enamik aga ootas kohtumist suure huviga. Laste silmad särasid, kui toimus vahetu kohtumine näitlejatega, neilt autogrammi saamine oli lastele väga tähtis. Pisemad näitasid õhinal, et näitleja oli kirjutanud raamatusse ka nende nime. Andra ütles: „Nüüd ei lähe raamatud sassi, sest igas raamatus on nimi sees.“ Aleksandral oli väike mure ka, et raamat on väga paks, millal ta jõuab selle läbi lugeda. Pereema lohutas piigat, et vahest loeb kasvataja kõigile seda raamatut ette ja nii läheb lugemine kiiremini...
Kenneth oli alguses pelglik autogramme küsima, kuid sai hiljem edukalt hakkama.

Nele arvas: „Palju oli hirmsaid ja jubedaid mehi, kuid sain ka oma plakatile sellelt hirmsalt mehelt nime. Ühel korral läksin kasvataja sülle, see musta peaga mees tuli minu poole ja tal oli nuga vööpeal. Tüdrukud olid ilusad ja neil olid ilusad kleidid, nii armas oli Tomi pruut. Kui suureks saan, tahan seda raamatut lugeda. Tahaks sellist venda endale nagu Tom.“

Aga mis te arvate, et ma kardan!

Pärast etendust ja kehakinnitust said lapsed nautida seikluspargis 300 meetri pikkust õhusõitu, mis oli laste meelest väga äge. Ka tüdrukud olid sellest vaimustuses. Üks tüdruk ütles, et ta pole enne sõitnud: „Aga mis te arvate, et ma kardan – ei karda, lähen kindlalt sõitma!“ Isegi kõige väiksemad ei jäänud kõrvale, vaid soovisid selle ära proovida. Julgematele meeldis väga ja nad said mitu korda sõita. Mõni laps kogus õhusõidu tegemiseks pikalt julgust, kuid pärast oma hirmu võitmist oli eriti õnnelik. Paljud palusid kindlasti pilti teha, kui nad üle platsi lendavad.

Ka osa saatjaid tegi õhulennu kaasa ning üks kasvataja tunnistas, et vanusega kaasnevad mõningad hirmud ka täiskasvanul, kuid samas on vaid positiivne see, et kartus tuleb maha suruda ja olla võrdne 13–15-aastastega – ja seda laste saatjad sel imelisel taasiseseisvumispäeval ka olid, möönab ta rahulolevalt.

Aitäh, kasvatajad, et te mu arvuti tagant eemale tirisite!

Pärast etendust oli lastel veel palju küsimusi. Miks elas Huck tünnis? Miks tal ei olnud kodu? Miks mõned inimesed (Indiaani Joe) on kurjad? Teatriskäinud jagasid oma muljeid elavalt ka kodustega.

See käik tõi nii lastele kui ka nende saatjatele omajagu avastamist, rõõmu ja ühist õppimist. Kaasahaarav ja põnev lugu tõi lastes esile selle, kui tähelepanelikud nad on ja haaravad asju lennult. Lapsed ei väsinud ka vaatuse lõpuks ära, sest neil oli põnev. Koduteel ja kodus räägiti sel korral palju sõprusest ja sõpruse tähendusest. Üks 14-aastane poiss tõi välja selle, et kui näed oma sõpra hädas, siis teed ka neid asju, mida muidu väga kardaksid. Väike värskendus sõpruse tähendusest oli see etendus ka täiskasvanutele.

Ühiste teatrikülastuste ja muude ürituste olulisust illustreerib väga hästi tsitaat ühelt äsja perekodusse elama tulnud 10-aastaselt Aspergeri sündroomiga poisilt, kelle maailma sisuks on tehnika ning kelle sõrmed on klaviatuurile kleebitud: „Aitäh, kasvatajad, et te mu arvuti tagant eemale tirisite.“ Selgus, et see teatrielamuse valik, läks peale ka nendele poistele, keda muidu teater külmaks jätab.

Iga pere sai fondilt kingituseks „Tom Sawyeri“ raamatu, et hiljem oleks hea mälu värskendada ja kaaslastele jutustada, kuidas Tom ja Becky koopasse ära eksisid, mis juhtus hirmsa Indiaani Joega ja kes on Huck Finn. Raamatu lubasid lapsed kõik kindlasti läbi lugeda – mingu selleks siis aega kasvõi jõuludeni välja.